Ablablabla ehk lamisemised raamatutest ja muust

Haa,  Epp Petrone arvustus "Devolutsioonile" on avalikus meedias ka näha - mis siis, et see on Postimees, mida ma tegelt ei loe. Aga ikkagi. 
See on täiesti hea seiklusjutt, lugege ometi =) 

Eile sain ka oma järgmise raamatu kaanekujundust näha. 
Ma muidugi ei jaga seda. Esiteks on pilt veel viimistlemata, poleks kunstniku suhtes aus, ja teiseks on praegu "Devolutsiooni" aeg. "Omasid ei jäeta maha" tuleb nagunii kohe peale, pole vaja tal veel esile tükkida. 
Aga K-le näitasin. 

Tema: Muidu on täiega ilus, aga kotka anatoomia pole päris käpas
Mina: See pole kotkas, see on greif. 
Tema: Kes on pooleldi kotkas. Selle kotka õlavars on natuke liiga lühike ja sp tekib olukord, kus ta küünitab küll, aga lõvijalad jäävad ikka ette. Ei aita kaasa, et kaslastel ongi tagajalad pikemad, et paremini hüpata.
Mina: =D Ma kujutan kohe ette greifi sisekõnet: "Krt, miks ma pean niimoodi pingutama! Kogu aeg! Elu ei peaks nii raske olema!" 
... paus, räägime teisi asju.
Mina, mitu tundi hiljem: Ma ikka mõtlen sellele greifile ja kuidas "krt, miks peab elu nii raske olema". Nüüdsest on ta mulle "miks-peab-elu-nii-raske-olema-greif".

(Et mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis veel.
K: Aga jopp antonius, ainuüksi selle tausta maalimine on ju ropp töö... Okei, päris taust taust on selline ektoplasma, aga kuused ja inimesed seal lagendikul on pagana detailsed. Ja maastik.
Mina: Kui ma suurendan - suurendasin praegu - ma näen, et De Jure näebki välja nagu tüüp, kelle kohta ma ütsin, et välimuse prototüüp =O Muidu oli mingi suvaline kogu ja nägu nii väike, et midagi pole näha.
K: Ma ju ei tea, kes oli prototüüp.
Mina: De Jure näeb välja umbes nagu tema - veits kõhnem vbla aint, ma tuginesin vanematele piltidele. 
K: Tõsi, hõbehabe ja puha. Hmm... Ma peaks ka vist ennast nii lühikeseks ajama. Et habe ja juuksed ühepikkused.

Sealt läks jutt mujale.)

Muidu: olen ülemeeleliselt väsinud. Nii väsinud, et ei saa magada. Nii väsinud, et kuumadest ilmadest hoolimata ei jaksa ujuma minna. Nii väsinud, et ainult viha või toores dopamiin, mida annab positiivne mõistev tähelepanu, tekitavad veidigi elus olemise tunde. 

Poeglaps otsustas "cuttima" hakata. 
Tõlge neile, kes ei tea: jõusaalifännidest meestel (naiste kohta pole kuulnud) on "bulkimisperioodid", mil peaks palju sööma ja musklid suureks ajama, ja siis "cuttimisperioodid", mil rasv tuleks maha võtta ja siis jäävad näha suured selged lihased. 
Peale ligi kaht aastat teoreetilist bulkimist, mille jooksul ta umbes 10 kilo juurde korjas lõpuks, ent tüsedaks jõmmiks muidugi ei läinudki, tundus Poeglapsele, et ah, fakit, sel suvel cutib. Seda enam, et viimasel aastal ta ei ole eriti juurde võtnud, vahepeal haige ja ei saanud ikka ja jälle paar nädalat trenni (ma olen veendunud, et need on neuroerilisuse haigused, lihtsalt vaim väsib nii ära, et keha ei pea vastu) ja no - millal siis veel kui mitte suvel. Suvel on ilmad soojad, isu pisem, marjad värsked ning kooli ka pole, mis kogu jaksu tubli olla ära võtab.

Selle otsuse tulemusel hakkas ta sööma nagu anekdoodibeibe. Esimesel päeval  hommikusöögiks kreeka jogurt ja mustikad. Lõunaks sushi. Ja siis  veits jäätist maasikatega. Ja siis veel veits maasikaid: "Ma tean küll, et need peaks homseks hoidma, aga mul on midagi head vaja!"
Edasi läks aint hullemaks. Eile sõi ta 400 g mustikaid, 1 pika kurgi ja kaks juusturulli. 
Ooh, õnneks selgus, et umbes 300g PikNiku juustupulki ka. (Need on phmt mozzarella.) Ehk ikka veel väga vähe, aga mitte niiiiii vähe. 
Mina: Kuule, enda näljutamine EI ole sulle ega su kehakaalule kuidagi hea.
Tema: Ma tean! Ega ma loll ei ole! Aga ma ei näljutagi ju.

Misiganes, misiganes ... kõik krdi ämbrid tuleb ka ise lastel läbi käia, vanemate vigadest ei õpita.
Kuidas see oligi: "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada."
Jep, täpselt. Kuni vihma ei saja, on jah, hea soe. Kui vihma sadama hakkab, on persses. 

Hetke parim mina

Ma
olen
nii
väsinud.

Ja mu ranne on pekkis - kahtlustan karpaaltunnelisündroomi - nii imelikul põhjusel, et mul (MUL!) on kõhklusi, kas seda avaldada.
Ja mu jalad on ära hõõrutud - jälle. 
Ja ma ei jaksa midagi teha.
Ja ma ei jaksa midagi mõelda. 
K tuli külla, jäi minust õue sigaretti lõpetama ja 20 min hiljem pole ikka veel sisse tulnud. Olen juba VÄGA sügavalt segaduses, mis pagan teda kinni peab, ent ühtegi mõtet, miks nii on, pähe ei tule.

Pool tundi ... krt, ma lähen vaatama. 

***

Ta käis rehve vahetamas. Ma arvasin, et ta tuli meile peale rehvivahetust, aga ta tuli toitu ära tooma, kempsus käima ja suitsu tegema, siis läks rehve vahetama ja seejärel tuli taas tagasi. Kena pärastlõuna ja õhtu, välja arvatud, et ma olen nii krdi väsinud, ei kontrolli ennast eriti ja me läksime raksu.
Seekord siiski üsna sõbralikult.
Ehk K-le tegelt ei meeldi, kui tema peale karjutakse. Mulle jälle ei meeldi, kui mulle vastu vaieldakse ja siis kinnitatakse, et ega ma ei vaidle ju, ma lihtsalt ratsionaliseerin. Mispeale mina hakkasin karjuma ja K läks pingesse ja hakkas eriti intensiivselt seletama, kuidas ta tegelt ei vaidle ja ma peaksin käituma nagu normaalne inimene.
Aga vajusime sama hooga jälle rahulikuks, mina enam ei karjunud ja tema ei ratsionaliseerinud =) Sest tegelt me ikka hindame üksteist. Või täpsem olles: ta ütles midagi, kust ma lugesin välja, et ta tegelt ei taha, et mul halb oleks, ta lihtsalt ei oska paremini, sulasin pehmeks, käitusin leebemalt, mispeale tema läks ka kohe leebeks.
Järgnes teineteisemõist ja õnn õuel.  

See-eest hakkas mul teile kirjutamise vahele jäänud 6 tunni jooksul ka teine ranne valutama. Täpselt samamoodi vasem, kui parem algusess: kõik on kombes ja korraga mingi liigutus, mingi natuke ebatavaline kalle, ja nii valus, et karjun (vaikselt, aga siiski).
Parem alustas umbes kuu aja eest. 
Oh. Jah. 
Üsna kindel, et mu üleüldise kurnatuse tagajärg on, et kehas hakkavad mingid kohad järele andma. Sest vasemal käel pole küll mingit asja haigeks jääda. Vbla on mu usk, et parema randme valu ja sõrmede suremise põhjus on see imelik põhjus, täiega ekslik. 
Võiks teha karpaaltunneli sündroomi puhul soovitatavaid harjutusi, kuid ma olen NII KURADI VÄSINUD, et mõte veel millekski kohustatud olla ajab iiveldama. Võibolla mõne päeva pärast suudan end sundida - aga esialgne plaan on kannatada arstiajani, pohh proaktiivsed iseravivõtted. Määrin spordisalvi peale, seon elastiksidemega kinni ja lepin sellega, et Osasid Asju Ei Saa Teha. 
Sest ma ei jaksa praegu tubli olla. 

Nii
väsinud.

Tegelt vbla nii väsinud, et kirjutan postituse homme lõpuni. 
Aga vbla avaldan ikka kohe ära. 
Põhjus, miks ma üldse kirjutama hakkasin, on, et tahtsin linki panna.Siit näeb, kui keegi tahab vaadata, kuidas ma ekspressiivselt nägu väänan ja intervjueeritud olen.

On päris naljakas, kuidas ma olen mitteverbaalse käitumise nii hästi ära õppinud, et väljendan end nagu multikategelane: hästi intensiivselt iga emotsiooni rõhutades. Peamiselt naljakas just seepärast, et ma enam isegi ei mõtle, et nii, nüüd katan suu mõlema käega kinni ja ajan silmad punni,et nad ikka näeksid mu jahmatust. See tuleb üsna naturaalselt, väga väikese sisemise tõukega - aga OLI aeg, kui ma teadlikult õppisin ennast sedasi väljendama, et inimesed aru saaksid. Nüüd vaatasin seda videot ja muigasin omaette. 
Noojah, võib peaaegu mõista inimesi, kes midagi ei tea, aga arvavad kohtumisel jäänud muljete põhjal, et olen ekstravertne seltskonnainimene. 
See-eest käte mudimine ehk vaikne stimmimine ei olnud teadlik. See tuli küll kogemata. 

Kujuta nüüd ette mingit lõpetust. Mina ei jaksa lõpetada, mul ei tule midagi pähe.

Kui midagi ei ole öelda, aga tahaks ikka midagi öelda ju

Mõningase katsetamise järel olen otsustanud, et see on suht parim tainas õhukestele vahvlitele. 
(Mida ma tegin, raamatuhonorari kätte saanud: maksin ära korteriarve, saatsin vaesele sõbrale umbes kümnendiku endale laekunud rahast kingituseks ja muidugi ostsin vahvlimasina.)

100 g võid
200 g kohupiima
2 muna
umbes 60 g suhkrut
umbes 200g nisujahu
umbes 100g kartulitärklist
umbes 250 ml vett
näputäis soola
pool pakki vaniljesuhkrut

Umbes, sest ega ma tegelt kaalunud, tunde järgi panin. 
Sulata või. Sega kohupiima, suhkrute ja soolaga. Lisa kaks muna. Sega. Lisa jahu ja tärklis. Sega (tulemus peaks olemas siuke pehme peaaegu poolvedel tainas). Lisa vesi. Sega. Lase vähemalt 30 min seista. Tee vahvleid. 
Kohupiim annab imelise maitse, tärklise tõttu tulevad muredamad-krõbedamad. 
Piima võib ka vee asemel panna, ent ma ei märganud, et see midagigi kuidagigi paremaks teeks, lihtsalt kallim tuleb. 
!5 min on seismiseks liiga vähe. 

Muidu: olen arulagedalt väsinud, tahan surra (aga mitte selle nimel midagi TEHA, võeh), mängin civi ja Poeglaps on jubeda aastalõpu-ponnistuse küüsis kooliga ning sureb täpselt samamoodi. Selle vahega, et kui minu suremine on pikaajalise ponnistamise tulem, olen juba tükk aega nõudnud endalt rohkem, kui anda on, siis tema teeb just praegu kaugelt rohkem, kui energiavarud lubaksid, ning sureb selle kätte. 
Tunnen talle väga kaasa.

Samas sain hormoonid käima netis (fb-s) Gaza üle vaieldes ja pealegi ma vähemalt hetkel juhin. 
Inimestel internetis ei ole õigus? Jaaah, nõme põhjus erutuda, aga ma hakkasin vaidlema inimese lehel, kes mulle phmt meeldib (=ma pean teda mõtlemisvõimeliseks), tema poolel tuli teisi kaasa vaidlema, aga ma vaidlesin edasi, sest see vaatekoht võiks ikka ka avalik olla ja ülekaalu ees ma ju ometi ei tagane. Siis tuli minu poole ka inimesi ja vastaspoole põhiseletaja esitas järjest valesid fakte, mida mul oli suur rõõm kummutada. 
Nüüd mul on hea olla. 
Viha mõnus. 
(3 tundi hiljem näen, et see põhiseletaja on mu ära blokkinud. Mis on minu enda käitumine, kui ma kedagi oma maailma ei taha, aga antud juhul teeb mu ikka narrilt rõõmsaks. Ma võitsin, jee =P)

Artikkel "Tõlkja häälde" on täpselt 9 999 tähemärgi peal ja 20 000 ei paista kuskilt. 
Ma vist pole siin üldse kurtnud selle üle, et mul ei ole midagi ulme tõlkimise kohta öelda, aga sel hetkel, kui küsiti, mõtlesin: "Kui nad tahaks kedagi, kes ON tõlkija, nad oleks temalt küsinud. Ja noh - kas keskmine meesulmik, kes kirjutamisega elatist teenib, ütleks, et ei, ma pole spets? Tema oleks omast arust kindlasti piisavalt spets. Nii et teen ära!" 
Olin nõus ja rõõmus pealegi, et kellegi arust oleks huvitav teada, mida ma kirjutan. 
Nüüd olen hädas nagu lits lapsega. Mitte midagi rohkemat pole öelda, kui juba kirjas. Ma ei ole uuemat tõlkeulmet isegi lugenud eriti. Enamik probleeme, mida ma näen, ei ole tõlkimises, vaid "Kirjutage paremaid raamatuid, krt!" 
Aeh. 
Aga no - 10 päeva on veel aega. Mõni ideepojuke võiks tulla. 

Selles olen natuke pettunud, et mu artiklit "Müürilehes" keegi ei loe. Tähendab, arusaadav, tasuta ei saa mitte ridagi ja neid, kes "Müürilehele" raha maksavad, ma vist eriti ei tunne. Aga ma panin sinna ikka pool hinge ja elasin nii vägevalt vana viha välja, ja nüüd keegi ei loe, pfff. 

Kirjanikutamas

Ma olen loobunud lootmast, et saabub aeg, mil ma saan suureks ja hakkan selles või teises asjas teistsuguseks. 
Seda selgelt ei juhtu. 
Ma jään alati südamesse võtma inimeste, kes mulle isegi üldse ei meeldi, seisukohti, kui mina mingil täiesti arusaamatul põhjusel neile meeldin.
Kummaline sisemine loogika. 
Mitte meeldida inimestele, kes mulle vastikud on, on imeline. See on parem tunne kui meeldiva inimese kompliment. "Talle ei meeldi, mida ma teen? Järelikult teen midagi õigesti!"
Meeldivale inimesele meeldida on tore. Meie, ühtekad, jee. 
Meeldivale inimesele mitte meeldida on ebameeldiv (kuigi asja parandab, kui ta mind mõistab). Lausa valus vahel.
Aga ebameeldivale inimesele meeldida on väga ebameeldiv. Vastik. Kusjuures seda tuleb mu elus üsna palju ette, sest kui inimene on mulle ürgtasemel vastik, ma ei pea teda eriti inimesekski, ma ei vaidle temaga, ma ei seleta talle midagi, ma lasen tal arvata, nagu ta arvab. Vaikin, naeratan, noogutan - ja kui inimene on piisavalt nürimeelne, nagu sedasorti inimesed sageli on, nad arvavad, et kuna ma nendega ei vaidle, nad meeldivad mulle. Et meie vahel valitseb vastastikkune sümpaatia - kuigi minu ainus eesmärk nendega seoses on mitte suhelda, püsida äärmiselt pealiskaudsel pinnal ja vbla teha natuke rõõmu. 
Sest noh. Maailmasse rõõmu tuua on mu arust maailma parandamine ürgtasemel ja kui ma püsin tõe juures - ma püsin tõe juures - võin ju talle hästi öelda millegi kohta, mille kohta on hästi öelda. 

Ja tema saab signaali: "See inimene on tore."

Nojah. Aga mina olen maailmapõhja hädas, kui mõni selline mulle-vastik-süpaatiatundja väljendab asju, mis näitavad, kuidas nad minust-minuga seotust ÜLDSE aru ei saa. "Miks kõik su tegelased nii korralikud on?" "Ilusatele naistele (s.t. mulle) tehakse ikka välja, sa peaksid harjunud olema." "No sina küll mingi feminist ei ole." 

Nagu ... mida te näete? Kuidas niimooodi näha üldse VÕIMALIK on?! 
Ses osas on "Viimane ükssarvik" ikka väga väga VÄGA abiks olnud. "Et nemad näevad hobust, EI tähenda, et mina ükssarvik poleks. Asi on neis, mitte minus. Pffft."

Ehk siis tegelikult käisin ennast näitamas. Ulmeüritus, kui mina olen keskpunkt, jee, väga lahe. 
Kusjuures OLIGI lahe üritus. 
Mulle meeldib esineda. 
Kunagi seletasin selle endale ära nii, et mul on nagunii tunne, et ma esinen kogu aeg, autist jne, päris esinemisel saan vähemalt feimi, inimesed hindavad mu ponnistust. Aga samas vbla see on lihtsalt ATH - oo, uus kogemus, tähelepanu, dopamiin, LAHE, + autism -  ma väsin kohutavalt ära. 
Kohutavalt.
Küsitlejad olid mulle sümpaatsed ning rahvast oli tervelt 16 inimest (ei, ma ei iroonitse, Kalmsten enne algust ütles, et kui 15 tuleb, ta on väga rahul). Täielik võit. 
Lissalt väsisin väga ära ja siis olen eriti haavatav. Ning kohal olid mõned inimesed, keda ma toorelt jälestan, kuid kes samas minusse sõbralikult suhtuvad ja maivõimaivõimaivõi. 
MAIVÕI.

Ehk siis selle asemel, et elevalt jagada kõike, mis hästi läks, ma aint halisen, et miks inimesed inimesed on. 
Ma väsisin niiiiiiiiiiiiii ära ... Aga siin on mõne pildid vähemalt. 

Seda K pilti ma jagan igal pool,
sest "mida kuradit?!" on nii selge

See on Sirgi pilt.
Avaldan, sest minu oivaline isik on siin
suuremas plaanis kui "kolmekesi" piltidel

Panoraamvaade K-lt

ˇ

Üldplaan Sirgilt

Ja ikka teh raamat ka. 

ATH ravi ja teisi jutte

Eiei, ma ei hakka nüüd erinevate ATH ravimite erinevaid jooni lahkama ja lahti seletama. Ma ei ole piisavalt kursis.
Rääkimata sellest, et väidaksin, nagu saaks neuroerilisust välja ravida. 
(Muide - aga OCD, mida notsu ka kunagi siin ka neuroerilisuseks liigitas, ei ole ju seda? S.t. OCD ei ole aju eripäras kinni, see on lihtsalt teatud laadi mõtlemise ja käitumise kooslus., mida võib igasuguse neuroloogiaga ette tulla. Jah, teatud inimestel on see tõenäolisem esinema, aga identsed kaksikud ei pruugi mõlemad OCD-d saada, lihtsalt tõenäosus on suurem kui elanikkonnas keskmiselt.)

Lihtsalt mulle jääb silma, tumblri ADHD sildi alt postitusi lugedes, et väga suur hulk ravimite tarvitajaid saavad nende abil tunde, et nende peas on vaikne, nad suudavad viimaks keskenduda ja ei unusta asju ära ja oo-kui-tore. Võtan oma Aderalli ja jõuan õigeks ajaks tööle ja saan eksamiteks õppida.  
Mina: ma ei näe mingit vahet keskendumise, unustamise ja unelemise osas, samuti pole mu mõtlemine teistsugune, mõtlen ikka vähemalt kaht kihti mõtteid korraga nii sõnades, piltides, lõhnades, helides kui puudutustes. Aga ma ei ole kogu aeg niiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud (vaid vähem väsinud) ja ma ei taha surra, sest elada on niiiiiiiiiiiiiiiii raske ja ma lihtsalt ei jaksa. 
(Praegu ma ikka vahel tahan, kuid ma olen ka üle igasuguse normaalse mõõdu väsinud. 17. mai on järgmine üritus ning kui ma selle järel poole juuni peal suht normaalseks olen taastunud, on veel hästi.)

Miks nii? Kuidas me erineme? S.t. selge on, et erineme suuresti. Minu peamine probleem on dopamiinipuudus ja kõik muu haldan ma ära, sest olen
a) õppinud oma omapäradega toime tulema
b) vbla need omapärad ei ole ka nii suured - kui ma just VÄGA väsinud ei ole. 
Aga mu peas leiab ikka aset mõtete karusell ja vahepeal tekivad mul hüperfiksatsioonid. Mul on (vahel) raske ühelt tegevuselt teisele ümber lülituda, nii et ma teen tegevuste vahel rituaalse suitsu või laon rituaalse pasjansi arvutis, sest siis on ühe tegevuse lõpp ja uue alustamine kuidagi selgemalt defineeritud. 

Muide, teised ATH-kad - osad teised, nagu üldse osad igasugustest inimestest vist - teevad mõtlemises ka seda mu eelmises postituses kirjeldatud asja. Võtavad, mis kohe ja pealt paistab, ja see ongi nende meelest päris asi. 
Krt, mu poeg ka ju sööb aint ilusat toitu. Parimat pitsat, mis teinud olen, ta ei maitsnudki. "Ma usun küll, et see on hea, aga see kaste näeb välja, nagu oleks kivistunud, ja juust on lihtsalt kurb!" Ehk seda, mis minu meelest on sisu (maitse ja ained) ta isegi ei puuduta, kui vorm piisavalt kaunis pole. Vahelepõike lõpp.
Aga mina - mis me sellest räägime, et ei oska teistmoodi mõelda - isegi ei teadnud, et üldse SAAB teistmoodi mõelda, kui eelmises postituses kirjeldatud vormi ja sisu eristamine. Ravimitega või ilma, ma ikka mõtlen sügavuti, lükkan ebaolulisena kõrvale vormi ja tegelen sisuga. Miks on oluline, et isa oleks lapsest teadlik ja dokumentides kirjas, oluline on ju, et laps oleks õnnelik? Selgelt on ta õnnelikum, elades õnneliku minuga, kui minuga, kes on pidevas krambis ja stressis, et peab endale jälgi inimesega kokku puutuma, ja too inimene ei jäta mind rahule ka. (Muuseas, isegi kui meil POLE ühist last, ta ikka loeb ja laigib vahel mu fb-poste, kuigi olen ta ammu sõbralistist eemaldanud, soovis mult tuba üürida, helistas jõulude ajal - ma lissalt ei võtnud vastu - ja see on nii sõnulseletamatult jälk, et mul on raske isegi seda natukest ära hallata. Ma ei saa aru, KUIDAS te ei mõista, kui ilge on meenutada, et ma ise vabal tahtel magasin, rääkisin ja suisa kudrutasin nii lolli inimesega. Brrrrr.)
(Jah, argus on mu meeles hullem patt kui lollus, aga lollus on VÄGA tihedalt kandadel. Ja argus, et öeldud oleks, pole mingi füüsiline tardumine või õudus millegi ees, argus on millegi, mis enda meelest hea ja ahvatlev, mittetegemine, sest äkki toob see midagi halba kaasa.
Aga lollus on ka lihtsalt JÄLK.) 

Nojah, aga miks stimulandid rahustavad hulka inimesi, ent mind üldse mitte? Kas ma OLEN juba nii rahulik, et siin pole midagi rahustada? (Kõlab täiesti võimalikuna.) 

Teate kui tüdinud ma olen sellest, et kõik on teistmoodi kui mina. Olen imelik isegi imelike seas, ei sobi kuhugi, ei tahagi enamasti sobida, sest misMÕTTES inimesed sellised on?! Võeh! Ma tahaks olla armastatud, mõistetud, aktsepteeritud ja hinnatud, nagu ma olen, aga ei. Kogu aeg selgub, et inimesed on hoopis teistsugused kui mina. Minu arust täiesti mõistetavad käitumised ja seisukohad toovad kaasa üldsuse pahameele - ja siis ma pean võitlema. 
Olen väsinud vihkamast?
Jah, aga ma isegi ei vihka. 
Olen lihtsalt SITAKS väsinud võitlemast. 

Sisu ja vorm

Ma olen väsinud. Kohutavalt õudselt kirjeldamatult väsinud. 
See tähendab, vihkan maailmas kõike ja kõiki. 
Ühtlasi tähendab see, et ma vaatlen inimesi, olukordi ja kõiki kaasuvaid asju läbi külma vihkamisprisma ja vahel moodustub faktidest muster, mispeale ma olen: "Krt, kuidas ma seda varem ei märganud???"

Täna korraga märkasin, mis värk on minu jaoks täiesti absurdsete vaadete pooldajatega. 
Mina enne tänast: "KUIDAS nad saavad mõelda, et nii on? Mismoodi see võimalik on? Mis nende inimeste peas toimub?!"
Näited, mida mõelda: "Kool on akadeemiline asutus, mis on õppimise jaoks." "Abielu on mehe ja naise vaheline asi, kui pole üks mees ja üks naine, pole see abielu." "Raamatutes ei tohiks ropendada ega kõnekeelt kasutada, estonglishist rääkimata. " "Seltskondlik väikevestlus lähendab inimesi." "Kodu peab olema ilus ja puhas, siis on hästi." "Naised on sellised, mehed sellised." 

Mis mina neist asjust arvan: "Vorm on, jah, selline-teistsugune, aga see on ju ainult vorm. Oluline on sisu ja sisu on ilmselgelt hoopis muus!"
Aga on tohutu hulk inimesi, kes ei tee neil kahel asjal vahet. Kellle jaoks vorm ONGI sisu. Ja siis tõusevad need minu jaoks täiesti arusaamatud mõtted. 
Vana mina: "Kuidas sa saad mõelda, et kool on õppimiseks, et koolis käiakse, et õppida? Mis sa oled idioot v? Kõik ju näevad ja teavad, et koolis käiakse, sest PEAB, sest laps võetakse vanematel ära, kui ta koolikohustust ei täida, ja vaid vähestel vanematel on jaksu ja uljust koduõpet taotleda. Ning laste eesmärk koolis käies ei ole teadmisi saada, nende eesmärk on elada oma elu võimalikult õnnelikuna ning kui neilt tahetakse, et nad koolis käiksid, ok, nad siis käivad."
"Erinevates kultuurides on väga erinevad tüüpnaiselikud ja tüüpmehelikud arhetüübid, rääkimata sellest, et ühe soo sees on palju suuremaid erinevusi kui kahe soo keskmiste vahel. Kuidas sa saad üldse mõelda, et naised sedamoodi  ja mehed teistmoodi???"
Aga kui inimene üldse ei mõtle asjade sisu üle, kui see vorm, mida ta näeb, ongi tema jaoks sisu, siis ta tõesti võibki puhtsüdamlikult uskuda, et kool on õppimiseks või et naised on tundlikumad ja eluhoidvamad, mehed aga tahavad oma seemet võimalikult laialt jagada. 

Kust mu tänane märkamine alguse sai

Kunagi  ritsik kurtis koroonaaegse isolatsiooni üle. Et ei saa kohvikusse ning seltskondlikult lobisema, ja ometi selline üksteisega lobisemine on eluvajadus. See on nagu ahvikestel üksteise karvadest kirpude otsimine - olulised pole kirbud või nende puudumine, oluline on omavaheline puudutamine, kontakt, suhtlus. 
See oli väga hea tähelepanek - kuigi järgnevast on mul jälle psühhotrauma, sest mis mõttes minu: "Noh, nüüd sa saad tunda sama survet kui mina enamasti tunnen. Sest nüüd, koroonaajal, on minul viimaks mõnus, ma ei PEA mingit sisutut ebamäärast justnagu-suhtlust taluma," oli ebaõiglane ja näitas empaatiapuudust ja üldse: kuidas ma siis aru ei saa!
Minu meelest ma ütlesin tõtt ja näen seda ikka veel kui tõtt. Lihtsalt selgelt see, mis minule igapäev, näib "normaalsele inimesele" kohutava ebaõigluse ja isikuvabaduse piiramisena ja MINA olen lisaks paha, kui sellele tähelepanu juhin. 
Olgu, see selleks.
Ma ei olnud iial isegi mõelnud, et see ongi kõigi nende seltskondlike lobisemiste sisu. Sel moel käibki paljude inimeste jaoks suhtlus: "Nägin sellist ja sellist kleiti poes, mulle ei sobiks, aga nii ilus", "Käisin teatris, Xyz tegi superrolli, mulle nii meeldis", "See kook on väga maitsev," sest nende jaoks ei ole sisu oluline. Et nad ei saa teineteise kohta midagi uut teada, ei loe, sest lobisemise fakt ise ongi suhtlus ja nad saavad sellega oma vajadused täidetud. Vorm ongi sisu. 

Kooli esitatakse õppimiseks mõeldud asutusena, nii et kool ongi õppimiseks mõeldud asutus. 
Abielu on meie ühiskonnas kaua aega sõlmitud ühe mehe ja ühe naise vahel, järelikult abielu on liit ühe mehe ja ühe naise vahel.
Vanasti raamatutes ei ropendatud ja nad olid kaunis täislausetega keeles kirjutatud, järelikult raamatutes ei tohi ropendada ega keelt hooletult kasutada. 
Kodu ei ole peamiselt mõnus turvapaik ega sinu kindlus maailmas, kodu on hea ja ilus, kui teised seda arvavad, nii et kodu peab olema ühiskondlike standardite kohaselt hea ja ilus. 
Enamik naisi, keda ma näinud olen, on käitunud teatud moel ja raamides. Enamik mehi, keda ma näinud olen, on käitunud teistsugustes raamides. Nii et naised on SELLISED ja mehed TOOSUGUSED.
Vorm ONGI sisu. 

Jestas. 
JESTAS. 
Miks inimesed inimesed on??????

Ei jaksa pealkirja mõelda

Kell on kaheksa hommikul, kui seda kirjutan, ning mul on juba selja taga väga rahulik hommikusöök, sest kell 6.48 teatas keha, et et hirmus toidupuudus, ta ei suuda sellistes oludes magada, ning tõusin 7.05 ohates üles. 
Kuigi eile olin niiii väsinud ning pidin ikkagi magamajäämiseks südaöösel ühe piruka sööma, sest ma ei maga, kui kõht tühi. 
Avastus: kui ma just muna ei söö, eelistan phmt sama hommikusööki, mida koduski. S.t. muna viitsin kodus päris harva teha (aga kui, siis ikka praesink ka), ent võileivad, apelsin ja vbla ka eelmisest päevast järele jäänud koogitükk on teema. Ja ometi, eks ole, on hommikusöögibuffet laialdane, ma võiksin süüa putru või muffineid, igast lihapallid, praekartulid pannkoogid ning sarvesaiad on valikus - aga mina võtan esiti tüki kooki ja pool apelsini ning kui organism sellega üles on äratatud, teen endale roosa kalaga võileiba. Jee, lahe. Tomatit ja kohvi kõrvale ning olemas.
Mis on veider. 
Nooremast põlvest on ikka meeles, kuidas hommikusöögibuffet oli jabur luksus, sai igasuguseid asju, mida ma tavaliselt ei söö. Vähemalt hommikusöögina mitte - päeva peale võib teemaks tulla.

Olen vist vanaks saanud. 
Nägin teisi vanainimesi ka. Nt üks mees võttis kolm viilu pätsist, mis on midagi saia ja sepiku vahepealset, ja kuhja moosi, ning sõi hommikusöögiks moosisaia. Ilmselt oli see tema eelistus kõikide teiste kellade ja vilede ees.
Aga vanainimene olemine pole muidugi vanuses kinni. Meist mõlemast märgatavalt vanemad inimesed võtsid praekartuleid ja lihapalle, kodujuustu ja munaputru, sarvesaiu ja arbuusi, ja vohmisid rahulolevalt. Marineeritud heeringat ja mis seal veel kõik oli. 

Mitte et ma tegelikult hommikusöögist kirjutama peaksin. 
Lissalt olen nii väsinud - NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud - et pidurid ei tööta ja kõik, mis vähegi ajus, valgub ekraanile rutem. kui kinni jõuan pidada. 

Eile esitlesin raamatut, onjo. 
Phmt läks kõik hästi, aga ma olen ju VÄSINUD, ja kui ma väsinud olen, võtab aju kinni igast ebatäiusest. Ta haliseb, et see on maailma lõpp, hirmus ja kohutav ja tegelt ei mõista mind keegi ja keegi ei armas  ... no igatahes on halvemini kui ideaalne oleks. Ja igast pisidetailid.

Olgu, mis oli hästi. S.t. tundub hästiolevana isegi nüüd, väsinuna.
Lõpp oli Petrone raamatul nii hea, et ma andsin kohe poole varasemat ebatäiust andeks ja suutsin (vist) seda esitleda täitsa rahulolevalt. Mida ma eraldi EI öelnud, aga vast tuli välja pikkadest katkenditest, mida ette lugesin: ta kirjutab hästi, kirjaoskaja keel + tekst pole ainult sündmustejada kirjeldus, vaid on väikesed mõtlused vahel. (Mina kirjutan ka nii, aga see pole üldine - iga kord kohkun, kui lihtsalt sündmusi kirjeldavat raamatut kohtan. Nagu - mismoodi need kirjutajad MÕTLEVAD, arumaitaipa.)
Petrone ise tundub väga hea inimene olevat ja näeb ka väga kena välja. 
K tuli kohale, kuigi haigusest taastumine, ja ma üldse ei kirjutanud siia, et tegelt oli tal kopsupõletik. Ta osales suht täiega viimaks ja on nii armas ja ilus. 
Prima Vista poolset ürituse korraldajat olin nii umbes 25 aasta eest, kui ülikoolis käisin. korduvalt tänaval näinud ja tema üle mõelnud. Ta on ikka sama pikk, uhke ja tumedajuukseline, ning tema käepigistus oli tugev.
K ütles avalikult, et ma olen vinge karakterikirjutaja. 
(Krt, loen seda sündmuste omapoolsed kokkuvõtet üle ja märkan, et sellest umbes pool on ka kohal olnud inimestest. Phmt karakterikirjutus. Mulle on inimesed vist huvitavad =P)
Kader me Kirjastaja on niii tore, sõbralik ja kas ma ütlesin, et tore? Tegi mulle kohvi ja kooki välja ja puha =)
Mulle meeldib valjusti ette lugeda ja oletan, et teen seda üsna hästi. Kunagise näitlejaambitsiooni rakendamise ainus võimalus.
Ja üks raamat osteti ka.

Pilte (enamasti K tehtud, aga selle, kus tema ka peal, tegi Epp)

Neist asjust, mis mu meelest (praeguse meele seisund loeb) ebatäiuslikud olid, ei räägi. Vähemalt praegu mitte.
Aga no mu enda arust "Devolutsioon" ON hea raamat ja seal ON väga suur osa minu tööd sees ja kuigi Kader (alumisel pildil see, kes ei ole mees ega mina) veel kodust väljastuspunkti pole avanud ja mul ei ole teile tema käest otse ostmise linki anda, ma ikkagi soovitan lugeda (ja osta). 

Kuram, Tartusse saada oli rekordraske

Nii persses, et kirjutan üles. 
Alustame sellest, et mu hotell - jaa, ma olen ESINEJA, mulle anti tasuta hotellituba - asub bussijaama kõrval. Ma mõtlesin, et nojah, sõidan ikka rongiga, see on mugavam, aga kui üleeile vaatasin, mis rongi valida, avastasin, et raudteel on remont ja Tapal peab nagunii asendusbussi istuma, ja otsustasin ümber. 
Lähen Tartusse bussiga. Esmalt Keilast Balti jaama, sealt trammiga bussijaama, pole nii raske. 

Sõitsin Balti jaama. Seal selgus, et trammiteed on üles kaevatud ning tramm nr 2 (millega saaks bussijaama) ei sõida. Ok. Olud. Vantsisin siis kesklinna, kust sai trammi peale nr 4, higistasin nagu loom, sest arvutiga kott oli raske ja lisaks olin ilmateatest vaadanud, et läheb jälle külmaks, +4 kraadi, ja niisiis olin talvemantlis.Eest lahti, aga ikka jube. 
Sain bussijaama kohale. Oeh. Olgu, lõõgastuseks käisin 15 minutit kempsus, lihtsalt istusin kabiinis ja olin omaette. Läksin välja tegin suitsu - õnneks olin Tartussejõudmise varuga plaaninud, kui ei lähe 15.30 bussiga, vaid 16.00, pole midagi katki. Ostsin lattet ja pirukaid, sest olen selle ära teeninud, nii raske, ent ma olen bussijaamas kohal. Siis läksin välja ja tahtsin bussijuhilt piletit osta. 
"Täna kahjuks ei saa, kõik on välja müüdud."
Apike. 
Lähen sisse kassasse, et millal esimene vaba koht Tartu bussile on. 
Faking 20.30. 

Olgu, mis ma nüüd teen? Küsisin kassapidajalt, millal rongid lähevad. Ta ütles, et baltast 16. 29 järgmine. 
Kell hakkas 16 saama. Otsustasin, et Balti jaama tagasi seiklemine on raskem, kui Ülemistesse minna, kuigi seda kanti Tallinnast ma väga ei tunne. Kott kaalus ka palju, väga ei viitsinud seda jälle tagasi Balti jaama vedada. 
No proovin trammiga Ülemiste poole suunduda.
Uurisin põhjalikult trammipeatuses üleval olevat kaarti. Otsustasin, et adekvaatne on sõita Lindanise peatusse. 
Läksin trammi peale. (Latte oli selleks ajaks otsas, topsi viskasin tammipeatuses prügikasti ja mõtlesin, et nojah, mis teha. Reostan loodust, aga sel hetkel oli väga vaja.)
Ronisin trammi, lõpp-peatus pidi olema Suur-Paala. Sõitsin. Sõitsin. Lindanise peatust ei tulnud. Järgmine Suur-Paala. 
Fakk, ma vaatasin valesti. Ronisin maha ja uurisin kaarti ka selles trammipeatuses. Tundus, et ma pole Ülemiste jaamast hirmus kaugel. Natuke maad tagasi minna ja siis teisele poole Peterburi maanteed. 
Marssisin tagasi. Higistasin nagu loom. Otsisin ja leidsingi. 
Jaamas seisis mingi rong. Seisis juba tükk aega. Mõtlesin, mis värk? 
Kui trepist üles ronisin, tuvastasin rongi pealt kirja "Narva". 
Mitte minu rong. Aga on see üldse õige peatus? 
Küsisin rongiuksel seisvalt morni näoga klienditeenindajalt. 
"Jaa, Tartu rong tuleb kohe pärast meie oma - aga me veel ei saa eest ära, me ootame politseid. "

Politsei tuli ja politseinikud tõstsid mingi venna rongist maha, rong sõitis ära, Tartu rong sõitis ette - ning selgus, et kõige aeglasem võimalik. 
Tartusse aga viib Tapalt kaks erinevad asendusbussi - see, mis peatub igal pool, ja teine "kiirem". Aeglasemaga ma ei jõuaks enam abilinnapea vastuvõtule. Kiirega - vbla jõuan. 
Näeb. 

***

Jõudsin hotelli. Tee peal nägin, kuidas turvafirma riietes noormehed mingit autojuhti survestasid.
"Hei-hei-hei, kuhu sina nüüd minema hakkad?!"
"Keera aken alla!"
Aga ma ei jäänud vaatama, milles asi. On selline jõustruktuuride päev. Kuigi turvafirma otseselt jõustruktuur pole, olid need noormehed väga võimuka olekuga.

Hotell Dorpat. Peale pärimist, mida tegema peaksin, sain isegi elektri tuppa.
Aga rohkem ma küll täna jooksma ei hakka, pekki see abilinnapea vastuvõtt. Jah, Tartus on külmem, jah, ma panin hotelli tulles talvemantli haagid kinni ja oleksin ka kindad kätte pannud, kuid need olid kuskil kotisügavuses ja ma ei jaksanud otsida. Aga inimlikust temperatuurist hoolimata ei kisu õue. Lähen duši alla ja pesen kõik oma kauni meigi maha, muud lihtsalt ei jaksa.
Jaa, migreenitablett on ka sees. 

Kuna mul on pealkirja esitähtedest moodustuvasse värki sõnavahet vaja, panen ühe kuulutuse ka.
Kui te aru ei saa, mis krdi värk, pole ka oluline. Maijaksa seletada.

Läks radari alt läbi

Mida PAGANAT?!
"Kuningatele" on jumalast pikk, põhjalik ja põnev arvustus kirjutatud Õhtulehte 2018, aastal ja ma pole märganud?!

Olgu, ka oma nime jutumärkides guugeldamine ei anna nähtavasti ülevaadet, mida su kohta netti kirjutatud on. Miks ma selle arvustuse leidsin? Sest läksin guugli pealt DuckDuckGo peale üle. Mitte et see parem oleks, aga on teistsugune. Lootsin leida üht fanfici (mida ikka ei leidnud) ja siis jätsin peale, sest miks mitte. 
Täna panin oma nime sisse. 
Miks ma ennast aegajalt ikka otsingusse panen? Sest kui ma leian midagi positiivset, saan laksu dopamiini ja hea tunne on. Ja ma ju ei tea, millal ma nt Müürilehe sisukorras korraga nähtav olen või et Prima Vista tõlkis mu enesetutvustuse inglise keelde, nii et see kõlab korraga palju ehtsamana. 
Praegu sain laksu dopamiini. Aga jahmunud olen ka. See on nii vana asi, teisest elust, mil ma veel lootsin oma kehast last saada ja puha! 
Täiega üllatas. 

Muidu on nii, et sain oma prillid kätte. Tähed on palju selgemad silme ees, aga need krdi prillid vajuvad kogu aeg ninaotsale. Et ma näen nendega välja nagu pensionil kooliõpetaja, ei ole väga suur probleem. Aga et nad ninaotsale vajuvad, on. Väidetakse, et sangu saab painutada ja kui ma nendega poodi tagasi lähen, tehakse paremaks. 
Loodan sellele. Alternatiiv on hankida uued prillid, aga kuidas krt ma teadma peaksin, et need jälle ninaotsale ei vaju? Ma pole mingi prilliteadlane, et korraks proovides aru saaksin. Krt, mul pole viiimased 25 aastat isegi päikeseprille olnud! Ma ei oska.

Ja väsimus on ikka minuga. Ei näita lahkumise märke. Valmistasin oma aruga kulmuvärvi ette (see tähendab värvipasta ja kinniti segamist). Panin pudelid kappi tagasi. Tahtsin segu segama hakata, aga kausikeses oli aint kinniti.
Panin saia röstima. Meil on röster veits katki, miska ta ei lülitu välja määratud ajal, vaid palju hiljem. Üldiselt pole probleem saia valmimisel pistik lihtsalt seinast välja tõmmata. Seekord muidugi unustasin, kuni sai suitsema hakkas.
Ma ei suuda isegi unenägusid narratiivselt näha. Tänane:  Olin mingis arusaamatus vanas majas, kus sebis ringi arusaamatu hulk aruraamatuid inimesi, palju erinevaid kasse ja koeri, vahele eksämm-muumimamma, tema tütar, minu tütar ja Totoro. Ma olin nii väsinud, et ei teinud midagi peale üritamise aru saada, kes on kes ja keda ma tundma peaks. Minestasin end vahepeal magama ning eksämm-muumimamma ajas mind jalule, et mine ikka voodisse, kes see siis esikupõrandal magab.
Mispeale ekslesin majas edasi ja ei leidnud ikka mingit voodit kuskilt. 

Ausalt öelda on tekkinud kahtlus, kas ma Prima Vista ajaks ärksam olen. Aga no - kui ka ei ole, hea uudis on, et mu peavalu on ibukaga kontrollitav, nii et see ei tapa mind ilmselt ikkagi. 

Aeg peatub - või ei peatu ka? Olen liiga väsinud, et kindel olla

Oeh. 
OEH, ma ütlen!
Kurnasin end välja.
Nagu vist eelmises või lausa eelmistes postitus(t)es mainitud.
Jah, jätkuvalt on kõik, mis ma pean tegema, Petrone raamatu lugemine. Optometristi juures käisin ka ära. Saan oma lugemisprillid kätte täpselt selleks ajaks, kui on raamatuesitlus. (Jah, ma tean: minu raamat pole ikka veel trükikojast väljas ja tema oma ei meeldi mulle ja kas ma ütlesin, et oeh?) Ja lõunast ütlesin ära. Sest ma ei saanud öösel magada ning sellises väga hapras olukorras ma ei hakka ise endale peavalu tekitama magamatusele lisaks võõra inimesega lõunale minnes. 
Pealegi tekkis mul hiljem hirmus kahtlus, et äkki kutsujal olid mingid "kena naine, ehk saab asja"-plaanid. Aga kahtluse tekkimise ajaks olin juba "ei" öelnud ning see paneb mu ainult väga kõhklema juhul, kui ta mind uuesti kutsub. 
Mida? MUIDUGI ma ütlesin, et ma eriti ei kipu väljas sööma, sest kallis. Viimane kord, kui ma ise maksin väljas söömise eest, oli mingi 2-3 aastat tagasi. Ta ütles, et ostab mulle toidu, pole probleemi.
Ma siiralt arvasin, et see on siuke "tutvume korralikumalt, vbla saame isegi sõpradeks"-keiss. 
See on ju võimalik?!
Ainult ta ütles pärast mu äraütlemist mingeid asju, mis kõlasid väga sedamoodi , nagu kinnitaks ta endale ja mulle, et pole viga, see ei tähenda, et asja ei saaks - ja introverdid ongi imelised kaaslased, nii hea on teise inimesega koos vaikida. 
OEH!

K jäi ka haigeks. Päris haigeks. Väga haigeks. 
Teisel päeval käisin talle peale, et ta kiirabisse helistaks - las nemad ise otsustavad, kas sõidavad välja või ei tasu, aga kui päev otsa on vasakul pool rinnus tugev valu, on täiesti reaalne võimalus, et see on infarkt. 
Sõitsid välja. Kontrollisid. Süda oli korras. Roietevahelise närvi põletik. 
Aga nüüdseks on ta haige olnud umbes nädala, palavik on 39 peale tõusnud ning ta ei suuda - mis on arusaadav, algul olid valud ja nüüd 39 palavikku - end uuesti perearstile helistama sundida. 
Esimesel korral öeldi, et võtke ibukat, läheb ise üle.
Kui ma ise nii tapetud ei oleks, vbla üritaksin aktiivsemalt aidata. Ent olen. 
Elan lihtsalt kodus kaasa, loen "Linnutee koode" ja vaatan telekat. 
Dead Boy Detectives oli okei. Seal oli üks koht, kus ma otseselt solvusin ebaloogika peale - aga ülejäänud tegevustikus olid ebaloogikad vähemalt kergelt ära põhjendatud ning mulle meeldisid mitmed tegelastevahelised suhted väga. Mulle EI meeldinud kui kiirelt ja pealiskaudselt probleemid sageli ära lahendati, aga meeldisid enamik tegelaskujusid ja ideelised lahendused samuti. 
7. episood oli parim =)

Oot, millest ma pidingi kirjutama?
Aa. Olen nii väsinud, et ajasin oma rohud sassi. (Õnneks ei midagi ohtlikku, aga selgitus, miks ma ühel öösel magada ei saanud: võtsin õhtupoole, kui on lühitoimelise tableti aeg,  uue hommikuse pika toimega metüülfenidaatvesinikkloriidi kapsli.) Olen nii väsinud, et tegin maapähklivõiga röstsaia, panin moosi ja vahukoort ja siis jäin toppama. Midagi oleks nagu valesti ... 14 sekundi pärast meenus, et maapähklivõi unustasin panemata. Nii väsinud, et teen kolm korda rohkem trükivigu kui muidu. Nii väsinud, et ei suuda õigesti valida, milline bloggeri käsk milleks on. Lihtsalt klikin kolmel erineval, kuni leian selle, mis mu tahtmist teeb. Kui olen käe tõmblemisest hoolimata suutnud kursori õigesse kohta vedada.
Ja veel asju, ent ma olen nii väsinud, et ei mäleta ka enam, mis need just olid.
Sama asja positiivne külg: arvasin, et täna on neljas mai (olen nii väsinud, et ei suuda kuupäevade osas järge pidada), ent on alles kolmas, mis tähendab, et "Devolutsioonil" on natuke rohkem aega ilmuda ja minul natuke rohkem aega "Linnutee koode" lugeda. Üheksandani on rohkem aega.

Aa. Üheksas mai on aeg, kui ma koos Petronega meie raamatuid esitlen. Tartus Prima Vistal. 
Ma ei luba, et see hea on, aga ma lähen kohale vähemalt =P

Lisa: Emake maa ja tema imed, me raamat ilmuski ära! ILMUSKI! 
Ausalt, olen seda nii kaua oodanud, et raske on uskuda.