Ebaõnnestumised korda palju

Täna oli siuke päev, kus kõik läks persse. 
Mitte suured asjad, aga palju asju. 

Plaanitud oli, et tuleb Tütarlaps ja siis K teeb meist perepilte ja jee. 
Algas sellest, et ma magasin peaaegu kolmeni - sain hästi magada, kusjuures, emakordselt üle teab mis aja. Siis mängisin civvi ja tuli Tütarlaps ja kõik oli veel üsna hästi. 
Et ma poes käies - koeraga on ju vaja välja minna ja hommik oli veel ainult väga tinglikult, kell oli umbes neli - unustasin osta koerakondid, oli allakäigutee algus. 
Muidu ma ei unusta, ent lihtsalt konte, külmutamata, pole mitu päeva seal poodides, kus käisin, olnud. Mina aga lasen pilgu külmutamata lihast üle, miski kella ei helista peas, et seda vaja on, ja enam ei mõtle asjale.
Kodus tuleb meelde, et mida tonti. Külmutatud konte ka ei ostnud. Vaene kudzu.

Nojah. 
Siis vaevlesin oluliselt teemal "mis selga panna". Üldiselt ma sel teemal ei vaevle, aga täna juhtus. Valisin viimaks välja, panin selga, ehted külge ja hakkasin meiki tegema. 
The. Fakk. 
Ma ei tea, milles asi, aga oleksin nagu unustanud, kuidas meiki teha. Mul läks kaks korda rohkem aega kui tavaliselt, kõike läks liiga palju - üldCCkreemi ja silmaaluste peitekreemi ja meigialuskreemi silmadele, mökeradasin laineriga pool kätt ära, sest võtsin korgi täiesti valesti pealt, ja kokku ei tulnud ikka teab-kui-hea. Sain valmis, nii raske. 

Ja siis kirjutas K, et kutsus oma emale kiirabi, ning peab enne tulemahakkamist selle ära ootama. 
Mispeale ma teatasin lastele, et K ei tule, emale kiirabi, kõik tegid kohkunud hääli peale Poeglapse, kes rõõmustas, et pilte ei pea tegema.
Läks veidi aega ja noored hakkasid Poeglapse juukseid lõikama - ta usaldab selle töö juures ainult Tütarlast sestsaati, kui ma rongi alt läbi käisin ja mu käsi enam eriti kindel pole. 
Poole peal leidis poeg, et pohh, proovime seekord midagi uut. On suvi, ma ei pea koolikaaslaste ees nägu näitama. Tütarlaps arvas, et olgu. Ja siis kujunes kõige lühem lõikus, mis Poeglapsel umbes teisest klassist saati olnud on. 

Vahepeal saatis K oma ema kiirabiga ära ja tuli ikkagi meile. 
Aga Poeglaps oli: kui väga horrendous lõikus saab olema, ma pildile ei tule. 
Ja noh. Minu meelest nägi päris hirmus välja. 
Kuigi kui Tütarlaps lõikamist jätkas, läks paremaks. 
Mis tõi kaasa, et need, kes olid teda vahepeal näinud, arvasid lõpptulemuse kohta, et kle, päris hea tuli. Aga Poeglaps, kes istus arvuti taga, mitte peegli ees, oli õudusest halvatud, kui viimaks end nägi. "Ma oleks nagu mingis kaheksakümnendate boybändis trummar!"
Ta siiski nõustus pilte tegema, müts peas. Me pildid said kohe uue teema, nimelt "mütsid".
Enne jõudsin ma K-ga vaidlema minna, sest ma olin juba nii omadega läbi, ja ma siiamaani olen üsna ärritatud. 

Aga jah - me saime pildid tehtud, tingimusel, et ma neid kuskil ei näita. Nii et ma ei näita siin, isegi mitte neid, kus Poeglapse nägu näha ei ole.  
Ma näitan aint seda, kus ma tülpinult pärast suitsu teen ja tunnen, et suren, nii raske päev ja ikka ei mingit kasu. Koer kondita ja pojal sitt lõikus ja tuju talumatu.