Üheksakümnendatel Eestis

sitsidsatsidpatsid käis välja idee jagada 90-te mälestusi. 
Ma võtsin tuld. 
Palun, siin ma olen tules ja leekides.

Üheksakümnendad minu jaoks üüratult pikk periood, sest 90. aastal olin ma 10 ja aastavahetusel 1999-2000 veel napilt 19. Ehk üheksakümnendad oli peaaegu terve elu ju! Sinna jäi peaaegu kõik.
Jäid krepid (või patsilokid, mis tegelikult sobisid ka) klassiõdedel ja Pingviini jäätis, mis maksis 50 kopikat ja siis 60 ja siis juba 90 kopikat ja mida oli IGASUGUSTE maitsetega. Maasikas ja apelsin ja vaarikas ja sidrun olid mu lemmikud, aga maitseid oli tohutult ja värvilised potsikud jäätistega seisid kohvikutes klaasist leti all näha, vali ainult, mida soovid.
Esimene Pingviini kohvik oli muidugi Raekoja platsis, edasi levisid need tasakesi üle vanalinna laiali.

Nende masinajäätis maitses mulle ka, kuigi seda oli ainult vanilje-šokolaadi segu - triiputena mõlemat. 
Mulle maitses Pingviini jäätis tohutult, kuigi see oli kohutavalt kallis - aga siis juhtus katastroof. 
Korraga kadus vana hea Pingviini jäätis ära ja asemele tuli mingi Pingviini-koorejäätis.
Ma enne ei teadnudki, et see oli veejäätis, phmt sorbett, mida ma armastasin, aga koorejäätis oli nii jäle, et viskasin esimese, mille ostsin, peale viit uskumatut limpsu prügikasti. Ja see vastik koorejäätis oli veel 10 kopikat kallim ka, kui enne oli! Reetmine!
Ma ei ostnud enam kunagi Pingviini jäätist ja kui nad pankrotti läksid ja kadusid, ei pannud õieti tähelegi.

Tallinna vanalinn oli üheksakümnendate algul minu teine kodu. Mingil hetkel lugesin endamisi kokku vist 9 kohta, kust läbi majade ja hoovide käies sai hoopis teisele tänavale kui algul. Ma käisin neid kohti lihtsalt mõnu ja põhimõtte pärast, et nii saab, kuigi nii ei tehtud (ühes kohas Pühavaimu tänava hoovis tuli vahepeal ka üle müüri ronida) ja olin väga nördinud, kui hakati uksi ja väravaid lukustama ja ma korraga enam kuhugi ei pääsenud.
Aa, kust ma teadsin, et nii saab? Üks mu klassiõde-sõber elas vanalinnas ja tema juurde koju sai läbi hoovi - ent tal oli ka esiuks, nii et läbi maja sai Laialt tänavalt otse Pikale tänavale minna. Kui olin kindlaks teinud, et nii saab, läbi majade saab minna, hakkasin proovima, et kust veel sedasi võimalik on. 
Jumala paljudes kohtades oli!
Korter oli tal tänaste standardite kohaselt külm, vaene ja pime, aga minu meelest täiest normaalne. Kitsas pikk köök ühegi aknata, tuba, mida ei köetud ja kasutati panipaigana, teises toas elasid tema ja ta ema ning wc asus koridoris. 

Meie elasime omaette majas, kus ruumi tohutult rohkem, ent seal oli ka kogu aeg jahe. 
Huvitav, kas vanasti mõni SOE kodu ka olemas oli üldse? 

Olid ühed vanemate - see on ka minu üheksakümnedate aastate muutus, et üks komplekt vanemaid vahetus teise komplektiga, ema võttis uue mehe, aga samalt kursuselt kui mu isa, nii et sõbrad olid ikka samad - sõbrad, kes elasid Veerenni tänavas. Nende juures oli soe. Aga ma ei tea, kas see oli korteri pärast või seepärast, et kahetoalises korteris oli jälle kümme inimest külas.
Muidugi ahiküte - keskküte oli ainult neil, kes paneelelamutes elasid. See oli suht tuus värk minu jaoks - paneelikas elamine oli kõrgem klass. 

Neil seal Veerenni tänavas oli merisiga ja minust mõned aastad noorem tütar, kes mõlemad meeldisid mulle hirmsasti. Tütrel oli barbie, kelle nimi oli Ingrid ja kes sai jõuluks kingitusi nagu teisedki pereliikmed.
Nende juures oli ka esimene kord, kui puutusin kokku seksuaalse ahistamisega. 
Tagasi mõeldes täiesti hull lugu - meie meelest oli uks oli lukus. Sealne VÄLISuks oli ka lukus. Mina, mu vend ja korteriomanike tütar olime sinna ööseks omaette jäänud, sellal kui vanemad tegid ei-tea-mida kuskil mujal.
Ma olin mingi 12-13, jumala suur inimene omast arust. 
Magasin. Ja läbi une tundus, et midagi on imelik. Nagu --- mitte päris õige. Kuidagi vale tunne. Kuna tunne ei kadunud, ärkasin viimaks üles. Ajasin end unesegasena magamiskotis istuli. Ja nägin, kuidas toauksest taandub, selg ees, nägu minu poole, mingi võõras mees. Mulle jäid meelde pruunid juuksed, prillid, kaitsevärvi-oliivikarva jakk. Ta naeratas ja hoidis ühe käe sõrme huultel, teisega tegi rahustavaid allapoole liigutusi umbes nagu sooviks, et ma jälle pikali heidaksin ja uuesti magama jääksin. 
Mida paganat. 
Olin nii segaduses ja hämmingus, et mõtlesin, kas nägin und. Võõras mees. Kuidas sai siia võõras mees?! 
Hakkasin magamiskotist välja pugema, et kempsu minna, ja siis sain aru, et ma ei näinud und. 
Magamiskott oli mu tagumiku kandist puruks lõigatud. Kena neljakandiline sirgete servadega lõige. 

Suht .... elamus. 
Köögis oli phmt aken lahti jah, esimene korrus, aga aken oli õhuaken kõige üleval. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt sisse sai.
Ei, kadunud polnud midagi peale mu aluspükste.

Üheksakümnendate esimene pool oli muidugi ka aeg, kus midagi saada ei olnud. Näiteks riideid. Ehk kui leidsid poest midagi, mis enam-vähem vajadused ära kattis, kohe ostsid. 
Või vähemalt tegid nii minu ema ja vanaema.
Selle tulemusena kandsin samasugust jopet kui meie klassijuhataja, üle neljakümnene õhukeste juuste,  peenikese hääle ja sama peente kortsudega naisterahvas, kes kellelegi eriti ei meeldinud.
Häbenesin seda jopet maa alla, aga polnud valida - pidi kandma. Kusjuures enne, kui sain teada, et see on samasugune kui õpetajal, jope suht meeldis mulle. Pikk, hallikaslillakat tooni nagu alles tumedamaks minema hakkavad mustsõstrad, luku ja trukkidega luku peal. 

Muidu kandsin enamasti mingeid pükse ja mõnd kampsunit või pikkade käistega pluusi seal peal. Oma esimest tossupaari - isa tõi Soomest Adidased, tumehall ja sinine, väga kiftid - kandsin mitte lihtsalt kuni pealsetesse tulid augud. Ei, siis kandsin ikka edasi. Aga vat kui augud ühinesid üheks piisavalt suureks, nii et varbad paistsid välja nagu lahtisest kingast, pidin mingite ema vanade kingade juurde tagasi pöörduma. 
Muidu oli meil majapidamises siuke suht hiigelsuure kapi mõõtu koht, kus seisis kastide ja kastide kaupa vanu jalatseid. Ma ei võtnud kunagi käsile süstemaatilist otsingut. Otsisin nii, et võtsin ühe kasti alla ja kui leidsin sealt midagi sobivat, tõstsin need välja ja panin kasti tagasi. 
Rasked pinnulised puukastid ja selleks pidi ronima, et õigesse kohta pääseda. Trepi kohal asuv panipaik. 
Enamasti leidsin jaburalt kõrgete kontstega lahtisi kingi sealt. 
Tänapäevani ei meeldi mulle eriti kontsad, sest nii krdi ebamugavad.
Pea sama palju oli pika säärega nahksaapaid, enamik mustad, mõned pruunid. Neid ma hindasin vanamutilikuks ja ka ei kandnud.
Aga leidsin sealt ka kaitsevärvi ketsid, mis mulle meeldisid, ja ülišikid valgest ja mustast lakknahast väga jämeda kontsa ja paeltega kinnised kingad, mida kandsin innuga, kuni nad lagunesid. Kõrge kontsaga rihmikutest läksid loosi ühed mustad lakkmahast, neist said mu peokingad pidulikeks puhkudeks.

Kuna see on nii pikk ja märgiline aeg mu elus, ei suuda ma isegi ära öelda, mis muusikat ma kuulasin. S.t. mäletan, aga nimetusi tuleb nii palju, et parem ette alla anda. Keegi ei viitsiks lugeda nagunii.
Aga kinost mäletan seda aega küll, kui esimesed uued väljamaa filmid tulid. 
Ma olin juba niipalju otsustavalt imelik, et Hot Shots, mida igal pool reklaamiti ja mida KÕIK vaatamas käisid, mind üldse ei tõmmanud. Ka Brandon Leega midagi, mis järgmine oli, ei köitnud. Aga vot My Girli käisin küll vaatamas. Üksi. Heliose kinos, kus ma istusin ühena umbes kuuest inimesest saalis, panin jalad eesistme seljatoele ja sõin kaasaostetud kalmaarikonservi soolvees otse karbist näpuga. 
Kuidas ma selle lahti sain? Pole aimugi. Nii pädev neiu ma ei olnud, et konserviavajat kogu aeg kaasa tassinuksin. Aga võibolla võtsin teadlikult kodust seekord kaasa?
Kuigi ma ei usu, et see oli aastal 1991. Siis oli toiduga nii kitsas käes, et ma kuidagi ei näe, et sain lihtsalt poest kalmaarikonservi osta. Ma ostsin mingeid tavalisi asju toona. 

Ega me vist halvasti ei elanud inimeste kohta, kel välismaal sõpru polnud. Meil oli kodus igasugu imelisi vidinaid. Näiteks võileivagrill. Mitte selline vahvlimasina moodi kahe poolega nagu tänapäeval, vaid neljakandline karp, mil esiosa polnud ja kust sai sisse panna kolm juustuga saia. Siis lülitasid grilli sisse ja ta tegi punaselt hõõgudes igavatest juustusaiadest kolm toredat sulatatud juustuga krõbedat saia. 
Toonastest juustudest ei arvanud ma midagi. Vanaisa meelest oli Vene juust parim, nii et enamasti oli meil kodus seda, aga see ei kõlvanud mu meelest muuks kui nendeks saiadeks. Hiljem tekkis ka Atleet, mis talle samuti maitses, nii et siis oli meil kodus Atleeti.
Ainus kõva kollane juust, mis minule maitses, oli Pikantne. 
Vannituppa ilmus kunagi 90 algul boiler. (Seni oli kodus ainult külm vesi.) Dušši seal küljes ei olnud. Mis, isegi temperatuuri reguleerida ei saanud. See masin tegi ainult väga kuuma vett. Aga voolik, kummist ja veidi määrdunudbeež nagu boiler isegi, viis vanni ja siis sai teha vannivee külma ja kuumaga segi täitsa paraja ja mõnusa. 
Ei, muidugi ei käinud me iga päev vannis. Pesti ikka kord nädalas, normaalne ju.

Natuke aega edasi oli juba asju saada. Siis ostsin poest kuragaad (kuivatatud aprikoosid) ja arbuusi ja mõtlesin seda arbuusi koju tassides, et küll rasedatel on raske. Siuke koorem kogu aeg küljes ...
Kui mul veel meeles oli aeg, kus söögiga oli probleeme, liha polnud eriti saada, ostsin emale sünnipäevaks lati keeduvorsti. 
Sõime selle ära ja mulle ei tulnud pähe ka, et toit võiks ka halvaks minna, kui seda palju on. Päriselt,  ma ei tulnud selle pealegi. 
Ma ei tundnud maitsest veel tükk aega hiljemgi ära, et salat on halvaks läinud või et see puder ei kõlba enam. Arvasin, et salatil on natuke terav maitse ja puder ei ole eriti hea, aga et toit võib halvaks minna, oli mulle päris tundmata asi kuskil 1996. aastani nt.
Või noh, ma muidugi olin tuttav mädaõunte ja mädanenud kartulitega. Ja et piim läheb müredaks. Aga need olid ometi täiesti iseasjad!

Siis kohe oligi juba kõike saada. Nagu KÕIKE. Olin 15 ja mul ei tulnud pähe ka, et on kuidagi imelik, kui ma poest emale viskit ja endale toidutegemiseks šerrit ostan.
Olime kolinud ema uue mehe juurde, kus mul viimaks ometi oli voli süüa teha ja sukeldusin sellesse uude maailma innuga. Kuna mu esimesed kiirnuudlid olid jätnud mulle kustumatult vägeva mulje, oli mu tavalisim toit perele peenikesed linnupesanuudlid koos hakkliha ja kooritud tomatitega. (Õppisin tomateid kuuma vee abil niks-naks koorima.) Maitsestasin karri ja punase pipraga. Ei tulnud nii head nagu kiirnuudlid mu mälestustes, aga ega see halb toit ka ei olnud. 
Ja eraldi lihatoitudele lisasin pea alati alkoholi. Mu meelest andis see erilise hea maitse. 

Kui ülikooli läksin (1997, täiega üheksakümnendad veel), olid Michi kiirnuudlid mu lemmiktoit - aga need olid kallid. Ühe paki Michide hinna eest sai poolekilose paki tavalisi makarone ja raha jäi veel ülegi. 

Oma esimese imeliku soengu lasin ka endale üheksakümnendate teises pooles lõigata. Siilipea lõuani ulatuva blondeeritud pika tukaga. Lasin selle teha Nooruse salongis, kus juuksuriõpilased lõikasid. Enne käisin kuskil päris juuksuris, kust mind minema saadeti. "Mõelge veel!" 
Mul olid enne pikad pruunid juuksed, juuksuril oli kahju neid maha lõigata. Aga "Nooruses" ütles vene piiga: "No ekstravagantnõi, ja panimaju!" ja sain oma imeliku soengu kätte. 

Olin rahul. 

Kuna postitus aina venib ja mul tuleb aina uusi asju meelde, panen siinkohal punkti. Kui rohkem teada tahate, küsige, meeleldi kirjutan veel ja veel ja veel.