Kiitus ja laitus

Mul on öelda kahte asja. 
Tegelt on need omavahel ka tugevalt seotud. 
Minu jaoks. 
Nüüd mõtlen, kummas järjekorras ma jutustan. 

Ilmselt tuleb alustada sellest, et RSD-d (Rejection Sensitive Dysphoria) näib olevat kahte sorti. 
Ilmselt on sorte veelgi, aga mina ja K esindame kaht vastandlikku ja ma olen suht hämmingus, et ma varem ei taibanud, millest me suuuuuured erinevused käitumises. 
Mina närbun, kui ma ei saa kiita. Kui ei kiideta, ma võtan seda kui "keegi ei armasta mind" ja "miks ma üldse" ja "ma ei suuda hästi teha, mõttetu üldse pingutadagi". Samas olen ma suht jahe laituse suhtes. Kui ma tähelepanu tõmban ja ere olen, loomulikult osadele ei meeldi, selge ju. Kui ei meeldi neile, kes mulle samuti ei meeldi, on täiesti lill - ma olen ekstrarahul ja õitsen veel eriti.
Kui ei meeldi neile, kes mulle meeldivad, on halb. Aga kui tuleb natuke kiitust ja natuke laitust, on kõik korras. Kes midagi teeb, teeb ikka kellegi meelest midagi halvasti, selline on elu. 
Kõige halvem, mis mulle teha saab, on jätta märkamata või öelda, et noh, jah, käib vist enam-vähem küll, aga midagi eredat ei ole. 

K-l on kiitus savi. Jah, on natuke tore, et kellelegi meeldis, mis ta tegi, aga phmt savi. 
Talle ei meeldi laitus. Isegi inimestelt, kes talle ei meeldi. Isegi kui see on natuke laitust, mis on kiitusega igalt poolt ümbritsetud. Laitus ükskõik kellelt ükskõik mis vormis paneb ta seletama, end õigustama ja tekitab nii halva tunde, et ta ei saa õieti ollagi. 

Miks mina pean blogi, räägin kõva häälega, armastan esineda, rõhutan oma välimust isegi siis, kui mõne meelest ei peaks, raamat ilmugu juba, kasvõi koledana, kasvõi tegelt poolikuna, ja ma ei karda endale reklaami teha: sest silma paistes saab palju tõenäolisemalt kiitust kui märkamatu olles. Ja tehes saab palju rohkem tähelepanu kui mitte tehes.
Miks K on vaikse häälega, mul ei õnnestunud teda ka talle riideid ostes end esitlema ja enesekindlalt ilus olema õpetada (minu arust on ta väga ilus, aga enda arust mitte), ta ei taha midagi lõpetada, midagi valmisolevaks kuulutada, kõik seisab mingis faasis tehtuna, ent mitte lõpetatuna - sest ta ei taha laitust. Ta ei taha valmis teha, sest valmis asja kritiseeritakse palju tõenäolisemalt kui teadet: "Ma teen siukest asja." Ta ei taha silma paista, sest see tähendab RAUDSELT, et mõnele ei meeldi. Krt, talle ei meeldi isegi esineda - kuigi ta õnneks ka ei pelga seda paaniliselt, ta lihtsalt pole suur fänn. 

Muidugi. Sest minu jaoks on kiitus tähtis ja kiituse mittesaamine hullem kui laitus. Armastage mind või vihake mind, aga hoolige mingitki pidi, muidu ma ei usu, et olen olemas!
Ja tema jaoks: "Pole üldse oluline, et mind armastataks, aga ärge vihake. Ärge isegi natuke laitke. Ärge laitke, ärge laitke, ma ju nii väga üritan, et minu või minu tehtu juures midagi laita poleks!"

Millega jõuame järgmise teema ehk meie raamatule tulnud tagasisideni. 
Ei, tegelt on osa ka personaalselt mulle suunatud tagasisides ehk arvustus sellele jutule, mis mul "Kübekeses" ilmus.
Mu jutt "Kübekeses eluterves vihkamises" sai arvustaja käest tala, aga mulle see pigem meeldis. Sest noh - selgelt ei sobinud lugu Habichtile ideoloogilistel põhjustel ja rassisti arust halb jutt? Krt, ma olen vist midagi hästi teinud, kui talle ei meeldinud! Mis siis, et muidu on tal hea maitse ja minu lemmikuid pidas ta ka oma lemmiklugudeks. Aga kui ma Rentsi arvustuse ja omaenda sisetunde tuules olin selle loo osas: "Krt, sai liiga selgelt moraliseeriv," siis kui rassisti häirib, LAS OLLA MORALISEERIV. 
Mulle sobib.
"Devolutsioon" sai  Algernonis samuti suht tala minu jaoks - mu eriline mittelemmik-tagasiside "pold halb, aga pold ka hea". Me oleme saanud samasorti tala Reaktorist x2 ja nüüd Algernonist ka ja kui asi piirduks nendega, ma oleksin: "Nad ei saa aru, keegi ei armasta mind, uäääää!"
Aga enne neid ma lugesin tagasisidet Müürilehest, kes on meie raamatu pannud oma suve raamatuhoroskoopi soovitusena ja kurat, kui tore! Nii hea! Kellelegi meeldis, ilma et ma isegi oleks nende arvamust küsinud! Jee! 
Munad! Kanad! Nad märkasid! Nii armas!

Vaene K muidugi ei saa kiitusest end soputatud, ent vaevleb iga laituse käes, nii et tal on halb. Kuid mul on hea, sest kui kiitust tuleb, mul ei ole laitusega probleemi. Olla armastatud TÄHENDABKI olla samas vihatud, inimesed ei ole ühesugused ja kõigile meeldida tähendab meeldida lahjal, leigel, ei-liha-ega-kala moel ja seda ma küll ei taha. 
Ma tahan armastust. 
Ja seekord sain selle kätte. 

Jaa, aeg hakkas ka korraga liikuma =)