Liminaalne teises suunas

Mul vist on kõik

klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi 

ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.

Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.

***

Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik. 

Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt. 
Jäin asjade üle mõtlema kohe. 
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti. 
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või 
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks. 
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist. 
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P

Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg. 

Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine. 

Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur. 
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."

Samas: mulje on muidugi õige. 

Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =) 

Pildistas Veiko Kastanje