Sotsiaalse looma kujunemisest

Ikka veel on hirmus hea. 
Peaaegu mõtlen, et tühja sest rongi järel tulnud avastustelainest, vat see nüüdne on viimaks piisav ja nüüd olen ära paranenud,
Või noh. 
See kõik oli tõsi, mis ma enne mõtlesin, see kõik on tähtis. 
AGA.

Kõik need avastused, mida tegin - inimesed ei ole sinuga head, sest sina oled hea, osad teised inimesed on lihtsalt head ja on üsna poogen, milline sina oled, võid küll teha seda, mis ise tahad, sa ei kaota midagi, eduks ei pea olema osav ja tark, peamine on olla enesekindel (lastekasvatustarkus), ilu on samuti peamiselt enesekindlus, pohh, mis teised sinust ja su loomingust arvavad, tähtis on su enda tunne jne jne jne karjuti rahva poolt maha või lihtsalt ignoreeriti ja mu jaoks pidevtaustaks jäi ikka iseenda gaslightning. 

Äkki ma teen kuskil vea. Äkki ma teen mingi fundamentaalse vea. Kui keegi minuga häälekalt nõus ei ole, nad selgelt ei ole sama avastanud + vahepeal ma saan mingite enda jaoks äärmiselt loogiliste ja mõttekate ideede eest, mis kõigi nende alusideedega seotud, jubedalt kaela. Ma teen midagi valesti. Ühiskond ei salli mind. Mida ma valesti teen - ei saa ju olla, et ma pole piisavalt hea ja lahke. Ma olen kõige lahkem ja parem inimene, keda ma tunnen - ja tunnen samas mõnesid RÄMElahkeid ja toredaid?! Mis on teistmoodi?!
Kuidas inimesed, keda ma pean mitte ainult headeks, vaid ka tarkadeks, minuga absoluutselt nõus ei ole!? Kuidas me niiiiiiii erinevalt mõtleme?! Mida, miks, miks?!

Ja nüüd mul on vastus. 
Meie elukogemus ongi absoluutselt erinev. 
Minu taustausk "ma olen täpselt nagu kõik", mille vahetas välja "ma olen täpselt nagu kõik, ainult neuroeriline", ei olnud tõéne. 
Olen selle üle kangesti õnnelik, sest nüüd ma saan aru. Nüüd on loogiline. Kogemused, mis minu valmis vormisid EI ole tavalised.
Mis siis, et keegi ei vägistanud, joodikuid ei olnud, kõht oli täis ja alati ruumi õppida (mida ma LIHTSALT ei tahtnud teha, sest ii-gav). Kuhugi näppu peale panna ei saa - aga et ma phmt ei tohtinud rõõmus olla, kohe lõhkus ema selle ära, et ükski kokkulepe ei pidanud mitte seepärast, et mina olen ebausaldusväärne mölakas, vaid lihtsalt mu ema ei pidanud oma poolest midagi, et mul ei olnud mitte mingit usaldust omaenda tunnete ja muljete suhtes, sest kohe tuli ema ja ütles, kuidas TEGELIKULT on - ei ole tavaline. 

Ja korraga ei ole mul enam tunnet, et ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud, kuskil on mingi suur viga, minuga on midagi valesti. 
Ei, minuga on kõik õigesti, ma mõtlen sama loogiliselt kui loogilised teised, lihtsalt pind, millelt ma omad elutõed leidnud olen, on teistsugune. 
Ja muuhulgas - see on oluline, sest olen ikka päris palju selle üle imestanud, miks ma teraapiaid ei salli ja miks samas teised neid mulle innuga soovitavad - ei kannata ma ÜLDSE, et mulle öeldakse, et ma tunnen valesti, näen valesti, mõistan valesti. 
Kindel viis mind vihale ajada on öelda või kasvõi mõista anda, et mu tunded ei ole tõsiseltvõetavad, ma reageerin üle. 
Sest tegelikult on minu probleem, et ma reageerin alla. Kogu aeg vaatan teist seisukohta, talle ju tundub nii, tema meeles on sedasi ja sedasi, ma ei tohi vihastada. Võin ainult eemale hoida, kui see mind segab. 
Mida olen ka ohtralt teinud. 

Aga nüüd korraga tunnen juba kuuendat päeva järjest, et jaa. Ma võin nii tunda, nagu ma tunnen. Kõik on ok. Ma mitte ei ole külma südamega ja hoolimatu, vaid ma lihtsalt olen väga omaks võtnud, et MINUST ei hoolita.
Mitte et mul oleks hülgamishirm tähenduses "ma kardan, et mind hüljatakse ja hoian teistest hirmsasti kinni", vaid mul on kindel teadmine, et nagunii hüljatakse. Ela sellega arvestades, VVN, see on elu. 

Kunagi ise teismelisena nägin mingit filmi, mis rääkis noorte sektitõmbamisest. Kuidas see käib.
Seal oli harjutus, kus inimene paneb silmad kinni ja kukutab end nagu palk ümber ning teised seisavad ringis tema ümber, püüavad ta kinni ja lükkavad uuele poole. Phmt harjutus oma tahte loovutamisest ja usaldusest, et teised aitavad. 
Vaatasin seda ja ei saanud millestki aru. Nagu ... ok, ma panen silmad kinni ja lasen endal kukkuda. 
Ainult et minu peas ei ole ka harjutust neljakümnendat korda tehes "ma ei saa haiget, teised püüavad mu kinni". Minu peas toimuks: "On hea võimalus, et teised püüavad mu kinni, sest on siuke harjutus. Aga kui nt juht, sellal kui minu silmad on suletud, teeb mingi märgi, et laske tal kukkuda, mul lastakse kukkuda. Ma võtan selle riski, sest tahan kampa kuuluda. + ilmselt ma saaksin kukkudes küll haiget, aga isegi ühtegi konti ei murraks. Asi on kaasategemist väärt." Positiivne (kuulun teiste sekka nende arust) ja negatiivne (risk haiget saada) on tasakaalus.

Mind ei saa juhtida nii labaselt kui keskmist karilooma. 
Minuga peab vaeva nägema, sest mu baas on "ära kunagi usalda, nagunii saad petta."

Ja nüüd VIIMAKS saan ma ausalt olla vihane nende peale, kes kädistasid ja kraaksusid, kuidas ma olen halb, isekas, ennast täis ja kuidas ma võisin. 
Nad ei saanud millestki aru.
Et ma ise ka ei saanud, pole vabandus neile.
MINU automaatne eelarvamus teiste suhtes on hea - et kellel iganes on põhjused teha, nagu ta teeb.
Kui neil minu suhtes ei olnud, NENDE viga. 
Pole minu asi üritada meeldida inimestele, kes aru  ei saa.