Ajakirjanduse tähelepanu mõjul

Messengeris küsis ajakirjanik mu telefoninumbrit. 
Andsin. 
Ta helistas ja ülehomme tullakse minu koju filmima. "Ringvaade." Teemaks muidugi enesetapp - selgelt see on Minu Teema. Ta oli lugenud Müürilehest lugu ja enesetapu päeva puhul tuleb enesetappudest rääkida. Aga kuna ta oli Müürilehest lugenud, mul kohe kadus hirm, et pean ütlema, et kahetsen - ei kahetse - ja lisaks lubas ta ka uue raamatu kõneks võtta, et positiivseid asju ka välja tuua.

Ma muidugi kavatsen rääkida mõlemast raamatust, pole aus "Devolutsiooni" unustada. Seda enam, et see pole mu meelest halvem - lihtsalt väga erinev, erinevas stiilis, erineva struktuuriga, maailmast jms rääkimata. 

Izver, ma pean toa vist rohkem korda tegema.
Izver, mis ma selga panen?
Ma olen viimasel ajal pigem lopsakas kui peenike, aga no krt - ilus ikka. Lihtsalt see nõuab natuke teistsugust rõivavalikut. (Mu pea valutab nüüd veel vähem - selle nimel tasub veidi kaalukam olla, peavalu on jäle.) 
Jestas, aknad. Vbla peaks aknaid ka pesema. 
Okei, sellega tegeleb kui jaksab. Esialgu võib nt ujukad ja kaks rinnahoidjat lauanurgalt kummutisse panna. See on ka asi. 

Tehtud.

Phmt on muidugi hea olla telekas, ma saan kohe meeletult rohkem klikke siin kui muidu ja vbla keegi ei tapa end, saab hingepidet, ja vbla keegi loeb mõnda mu raamatut.
Aga ma ikka tahaks olla kuulus kirjanikuna, mitte seepärast, et end tapsin ja eksikombel ellu jäin. Sest see oli juhus, veider ja pöörane juhus, mida ma algul hoolega püüdsin mitte millekski muuks mõelda ja nüüd olen täiesti harjunud teadmisega, et minuga juhtus midagi erilist täiesti minupoolse abita. 

Või no - täiesti. 
Ma olin natuke rumal, tapsin end kohas, kuhu kiirabil oli hea tulla ja rong ei ole veel väga kiire käigu peal.
Aga vähemalt teadlikus osas täiesti minu panuseta ellujäämisele. 

Kuidas ma siis kuulus olen millegi poolest, mille saavutamiseks ma ise midagi teinud pole? Kas need asjad, mida ma teadlikult teen, ei olegi vingemad? Kas inimesed tahavad näha kord surnud naist, kes ei ole täielik vrakk, ja see teeb nad tuleviku osas optimistlikumaks, ent see, mismoodi ma just vrakk ei ole, on mu eralõbu?
Teiste sõnadega: ma tahaks, et teile meeldiks mu raamatud, vbla ka võrgupäevik, et ma olen vormikas ja heas vormis korraga ja teen hästi süüa!
Mitte et enesetapmine kõrvaline oleks. Aga nüüd, ligi kümme aastat hiljem, olen ma juba tsutt pettunud, et see mu põhiidentideet on. Jah, ma olen korra surnud naine ja sellena eriline, aga ma olen ometi korra surnud LAHE naine?! Kas ... kas ...
... või rahvas oleks mu ammu unustanud, kui ma ühtlasi lahe ei oleks? 
Vbla on tähelepanu siiski ka kompliment mu üldise laheduse suunas?

Viisin räpase elastiksideme lauanurgalt pesumasinasse. Mäletate, kui mu jalg välja oli väänatud, kandsin seda? Mhmh, sestsaati on laual oodanud, et äkki mul on veel vaja.
Jälle üks asi tehtud. Jee mina. 
Mõtlesin peaaegu välja, mis ma selga panen. Ainus asi, et rinnahoidja jääb natuke näha. Millise rinnahoidja ma panema peaks? Sinine ei sobi värvilt. Lilla ja roheline on valikust väljas, sest need on spordikad ja selle kleidi alla spordikad ei lähe. 
Must jätaks ka hirmus palju pitsi näha. 
Enamasti ma kannan seda kleiti üldse rinnahoidjata. 
Aga ... aga ... aga tahaks samas telepurgis ilus olla! Mitte lihtsalt õpetlik ja vaba - s.t. ma kahtlen, kas see tuleks välja kui õpetlik ja vaba. Pigem "ta on ikka veel omadega persses, näed, rinnahoidjatki ei kanna."
No vaatab. 
Nagu mu elus ikka - vaatab, kui kohe on vaja. Ja pärast ei kahetse.
Kunagi.