Mul on mingi kümme uut tähelepanekut ja selle pealt vähemalt kaks teooriat, aga peamine, mis mulle viha teeb nende juures, on teadmine, et ma ei saa ühegi päris spetsialistiga rääkida ja talt mingit mõistlikku tagasisidet.
Sest psühhiaatrid - isegi head - kipuvad ikka kinni olema selles, mida nad koolis õppisid, ja tõenäosus sattuda kellegi päriselt mõtleva ja huvitatu peale, on ... nojah, olematu, sest ega ma siis kedagi otsima lähe.
Lepin sellega, kes on, sest ta pole vähemalt halb.
Selle, et saan RSD pealt migreene lademes, lahendasin isegi ära. Sest ma AMMU olen tuvastanud, et vaimne valu ja füüsiline valu on keha arust samad asjad - ehk nad ongi samad asjad, lissalt osad inimesed arvavad, et erinevad - valukeskuse aktiveerimine vallandab migreeni ja no kui mul on vaimselt valus ja ma saan seepeale migreeni ongi kõik loogiline.
Et RSD on kohutav valu, võin veel korra üle öelda. Täiesti kohutav.
Aga kas RSD vallandab mul ka depressiooni või kas mul üldse ON depressioonid olnud, miks minu RSD on väga pikaajaline ja intensiivne ja minu "keegi ei armasta mind" täiesti päris tragöödia, selline valu, mis teeb kehaliselt uimaseks, väsinuks ja nõrgaks, selle kohta mul vastuseid pole. Ma tean, et HülgamisTundlikkuseDüsfooria olevat lühiajaline - ja et minu puhul see EI ole lühiajaline tunne. Mind peab sellest miski välja tooma. Ja mida kauem ta kestnud on, seda kahtlasem on, et miski väline toimiks. Asi kisub ikka ravimivajaduse poole.
Samas ma saan väga sageli paika panna, et just RSD vallandab masenduse. Just see "keegi ei armasta mind"-tunne on põhisümptom. Ma ei arva, et ma olen eriti halb, kole, laisk, lohakas, vilets jne, mida väidetakse depressioonile omase endassesuhtumise olema. Isegi oma esimese ülikooli ajal, kui mul oli hulgem põhjusi endast halvasti mõelda, teadsin ma, et on veel palju nõmedamaid inimesi leegionide kaupa, ja kuigi oli veits hale end nendega võrrelda, tundsin samas end selgelt ... mmmm ... mitte "paremana". Ma ei arva ju ka, et ma kassist või koerast PAREM olen. Aga niivõrd teistsugusena, nagu polekski nendega sama liik, tunnen ja tundsin end küll. Ma tunnen võõrikust, võõrust, väljaspoololu - aga mitte et ma halb oleksin.
Lihtsalt teistsugune.
Olgu, et valesti, seda samuti. Inimesed käivad rõõmsad ja eluga rahul, ainult mina olen mingi veider värd.
Krt, jaa, muidugi ma õnnelikel aegadel arvasin, et kõik on nagu mina. Olin kindel, et ma ei ole teistsugune heades asjades, kõik mõtlevad nii palju ja nii paljudele asjadele kui minagi. Aga halbadel aegadel oli peamine halb
keegi
ei
armasta
mind.
Mille ma viimase viie-kuue aasta eest formuleerisin ümber: keegi ei mõista mind.
Sest mul ei ole mitte midagi teha imetluse ja vaimustusega, mis on suunatud kellelegi, kes ei ole tegelt mina. See ei toimi mulle kuidagi, mul ei ole absoluutselt tunnet, et see midagigi tähendaks.
Te armastatate kedagi teist, kes ei ole mina, noormees! Et te arvate, et olete minusse armunud? Aga te ei tea, kes ma olen, te ei adu, kes ma olen, teil ei ole isegi piisavalt mõistust, et mind mõista, kui ka tunneks aastaid! Mõttetu.
Mul on natuke raske mitte segast panna, sest mulle endale on ka asjad segased. Mida ma tahan öelda: RSD väidetakse olema lühiajaline ja peamine viis seda depressioonist eristada on, et depressioon on pikaajaline. Aga minu ahastused teemal, kuidas ma ei kuulu ja ei sobi ja inimesed ei taha mind, on ÄÄRMISELT pikaajalised. Mul on lasteaiast ka meeles episoode, mis olid phmt väikesed ja ebaolulised ju - aga ma korjasin sealt välja, et ma ei sobi talle, ta ei armasta mind.
Nt Raili öeldud: "Paksmagu!"
Raili oli popp tüdruk, onju.
Mu jaoks moodustavad kõik need juhtumid, hetked, ütlemised, klassiõhtutel mittetantsimavõtmised, netivaidlused, et mu kuramuse koer haugub mu peale, kui on mu pikali kukutanud ja mul on peavalu, et mu kallim soovitab mul alla võtta, et mu sõber soovitab mul alla võtta, et K ei taha mind, et Rongimees ei taha mind, et Pojaisa ei taha mind, et tööotsimised ei kanna vilja, et võrgupäevikusse tulevad jäledad kommentaarid, kõik need tagasilükatud käsikirjad, mittemainimised, "oh, sinu ma unustasin üldse ära," tõrjumised, rahulolematusväljendused jne ühe suure tapva massi, mis vajub vahel mulle peale, kui tuleb jälle midagi uut näiteks neljal päeval nädala jooksul, ja see ei ole üldse "oh, see läheb mööda".
Alati on KÕIK see korraga, mitte üks-kaks uut asja. Miski ei ole mööda läinud, kõik see on kohal!
Miks Rongimehe lugu oli kohutav - sest "keegi ei armasta mind" jälle, ja ometi ma olin nii tubli ja hea temaga! Paremini polekski saanud teha ju.
Minu võimuses ei ole leida endale head elu. See lihtsalt ei ole midagi, mis mulle tuleks.
Muide, see-eest ei moodusta mitte mingit massi kõik need korrad, kui on hästi läinud, hästi öeldud, hästi vastu võetud, olen pildile hästi jäänud jne. Need on lihtsalt jada üksikuid juhtumisi, mis ei moodusta midagi. Ainult halb moodustab Suure Halva Palli, mille alla saab jääda ja lömaks pressuda.
Keegi ei tea ju õieti, mis depressioon on. Ma olen siin innukalt kirenud, et ainevahetushaigus, rakkude ainevahetus on häiritud, aga ei. See ei ole kõik ja seegi ei ole üldse teaduslikult tõestatult ühene. Et hormoonid töötavad madalamalt? Jaa, aga keegi ei tea, on see põhjus või tagajärg ja võib juhtuda, et mõlemat. Ehk kord madalalt erituma asunud hormoonid arvavad, et nii nüüd jääbki, ja et inimesel on sealjuures rõve olla, pole keha meelest mingi parandamist vajav probleem vbla?
Teadus ei tea ka, miks osad inimesed igale halvale sõnale või valele pilgule või (minu puhul) ütlemata kiitusele reageerivad nagu maailmalõpule. Ja kuna nad ei tea põhjusi, on kõik ravimid ja teraapiad "see paistis aitavat, otsustame, et see ongi ravi!"
Kui siis mõne puhul ei aita kohe üldse, kehitatakse õlgu ja proovitakse midagi muud.
Ma ei tea, miks minuga on nii nagu on. Ma ei tea isegi, kas ja mis aitaks. Viimasel korral võtsin antidepressante kaks kuud, siis enam ei võtnud /ühegi arstiga konsulteerimata/, olin ilma ja oli täiesti ok kuni päris hiljutise ajani - ja nüüd suren jälle.
Eile sain veel kaks vastikust otsa (mul ikka ei ole õnnetu olles mingeid pidureid, et ei võtaks inimesi närviajavaid teemasid üles - kui on hea olla, on palju enam pohh ja rahulik) ja hakkas nii halb, et kirjutasin K-le.
Ta ütles midagi, mille sisu oli, et armastab, kuigi seda sõna kasutamata.
Mul on nüüd märgatavalt parem, ent mitte hea.
Oleks apteek lahti olnud, kui sealt mööda käisin, oleksin Duloxetiini (antidepressant, mul on retsepte tagavaraks veel kaks) välja ostnud, aga ei olnud.
Ja nüüd on elu nii talutav, et vbla ei ostakski.
=P
additude'i ajakirjas kirjutab mh ka RSD ravimitest:
VastaKustutahttps://www.additudemag.com/rejection-sensitive-dysphoria-and-adhd/ - kahes variandis - esiteks kaks algselt vererõhuravimiks mõeldud rohtu, millest emb-kumb võib aidata, ja teiseks monoamiini oksüdaasi inhibiitorid. Mõlemal variandil on loogiline kõrval- või soovimatu mõju langenud vererõhk; MAOI-dega koos ei tohi ATH-vastaseid stimulante võtta (sest nad on ise ka üleüldse ATH-ravimid, mitte ainult RSD) ega ka muid antidepressante (sest nad ise on nn esimese põlvkonna antidepresandid) ja kuulu järgi ka kääritatud vms fermenteeritud toiduaineid. Aga noh, äkki on seal artiklis ikkagi midagi, mida psühhiaatrile hambusse anda.
Aga noh, äkki on
Jälle meie (naljakas, sest sina oled palju akadeemilisem kui mina vähemalt hariduse, töö ja hobide poolest) erinevus =)
KustutaMina mõtsin arutamisele, teoreetilise selguse saamisele, kuidas sõiks päriselt olla, ja mõtsin ka, et lootusetu.
Sina mõtlesid praktilisele kasule, vbla on mul teisi ravimeid vaja, tasub psühhiaatriga rääkida.
Ja tõesti, selle - mulle täiesti ootamatu - nurga alt tasub tõesti.
ma lugesin lauset "kisub ravimivajaduse poole" ja selle peale panin padavai guugeldama, kas sellega on juba tegeldud. ja ma arvasin tõepoolest, et see lause on selle kohta, et sa otsid endale midagi.
Kustutama lihtsalt mõtsin, et antidepressandid peale ja need tuimestavad valu ära.
KustutaMind häirib. Ei, see on väga vale sõna. Mind natuke hirmutab? Mind hirmutab oma last kasvatades see, KUI VÄGA ta vajab mitte lihtsalt armastust, vaid heakskiitu. Tõin isegi sinu raamatut arvustades välja selle, et meie peres pole seda, et "tubli" öeldakse ainult äärmuslikes oludes, sest mina ei tea, mis siin muna ja mis kana, aga minu laps tõesti tahab palju positiivset tagasisidet (ehk selle pärast, et on seda kogu aeg saanud) ja jagab seda ka ise. Ning teisipidi, üldiselt, kui ta teeb midagi sellist, mida tõesti kohe üldse ei tohiks, võtan ma tal kätest kinni, et ta tähelepanu saada, ja ütlen ühe korra tõsiselt, et nii ei tohi ja miks ei tohi. Aga tema elu jooksul on vist kaks korda juhtunud, et ütlen ära, ta reageerib (ja on näha, et tahaks lihtsalt edasi liikuda), aga mina ütlen ühe korra veel. Ma ei mäleta isegi enam, mis teemal, mäletan ainult seda, et ühel korral oli mul väga-väga-väga valus, sest ta oli kogemata mulle haiget teinud, nii et ju see midagi selle kohta oli, miks on oluline ettevaatlik olla, sest kui sa muudkui teistele haiget teed, mängid lõpuks üksi. Ja mõlemal korral on ta negatiivse tagasiside duubeldamise peale vihaselt/õnnetult nutma hakanud, kuigi ma ei tõstnud häältki. Ehk siis minu jaoks on hirmutav, kui õrnakesed pisikesed inimesed tegelikult on, ja kui oluline on nende jaoks see, et keegi neid lihtsalt armastaks, kuulaks, toetaks - ja kui südamesse nad seda otsekohe võtavad, kui on tunne, et see toetus ei pruugi päris jäägitu ja sajaprotsendiline olla. Enne lapsesaamist nagu ei mõelnudki selle peale, et füüsiliselt on inimesed nii tugevad, peab ikka natuke vaeva nägema, et katki teha, aga vaimselt ... piisab sellest, kui sa EI TEE MIDAGI. Või noh, toidad, katad, maksad arved, lihtsalt eriti ei armasta. Või noh, see levinud "muidugi ma toetan sind, kuni sa käitud nii, nagu peab".
VastaKustutaAga mul on muidugi ka selline titt, et ma näen, kuidas ta ise tahab hea olla, ja ta on ehk sisemiselt natuke õrnem kui teised. Kui ta oleks selline trügiv nahaal, nagu mõni mänguväljakul, oleks mu suhtumine ilmselt ka teistsugune. Lihtsalt see on mind mõtlema pannud, kui lihtne võib olla inimest katki teha ka siis, kui sa enda meelest teda väga armastad, aga ei oska seda väljendada nii, nagu tema tahaks, või ei oska ta vajadusi märgata jne jne kõik need muud sada asja, mis on nii levinud, sest lapsevanemad on siiski ka lihtsalt inimesed ja ka katki ja võivad ka olla kehva eneseregulatsiooniga ja madala emotsionaalse intelligentsusega jne.
Ma ei suuda end väljendada täna öösel, nii et lähen magama hoopis. See mõte oli nagu selle pihta, et kuidas mõne jaoks head asjad ei kuhju, aga halvad kuhjuvad. Ma tean selliseid inimesi palju ja ühine joon on see, et neil kõigil on vähemalt üks lapsevanem, kes oli alati "aga miks see üks neli siin tunnistusel?" mitte "oi, peaaegu kõik viied!" Ehk siis nad on kõik peredest, kus algusest peale oli sõnum, et "sa ei ole ehk päris sitt, aga sa kindlasti ei ole nii hea, nagu ma tahaksin".
Ma kirjutan homme pikema vastuse ka, aga praegu on mul lahti Russel Barkley loeng ATH raskustest emotsioonide kontrollimisel, mille üks lugeja saatis selle posti peale ja ma juba saan aru, miks mulle teraapiad ei toimi ja miks ma nördin alati, kui keegi kirjutab, et tunded tulevad mõtete peale - kui minul on selgelt vastupidi. Tuleb tunne ja seejärel sellega sobivad mõtted.
KustutaVäga huvitav vaatamine on.
(S.t.küllap see on meil ühine Merruga ja sinu endaga ka - et aju ongi veits teistmoodi ehitatud, "õrnema hingega" tüübid.)
KustutaPean kurvastusega ütlema, et lootustandva alguse järel selgus, et Russell Barkeley RSD-sse ei usu - tema meelest on see lihtsalt tugevate emotsioonide, mida ei suudeta kontrollida, üks väljendus.
KustutaJa ma võin täie kindlusega öelda, et ei ole. Konkreetselt lihtsalt ei ole. See on täiesti teistmoodi.
Siinsed teemad on mulle mitu korda pähe toonud Winnicotti mõiste "good enough parenting", mille otsa ma kunagi Alison Bechdeli ema-koomiksis sattusin, nüüd siis see Rentsi tõdemus ka - see vähemalt üks lapsevanem, kelle jaoks peab alati läbi järgmise rõnga hüppama.
KustutaWinnicott on küll psühhoanalüüsi koolkonnast, mida ma pean ikkagi uhhuunduseks, aga ühtlasi tundub, et see koolkond tõmbas ligi palju andekaid inimesi, kellest oli patsientidel palju kasu, tänu nende tähelepanelikkusele ja empaatiale. Ta ise olla olnud väga hea lasteterapeut ja sotsiaaltöötaja (aitas II ms ajal evakueeritud lastel traumadest üle saada). Peavoolu-psühhoanalüüsist on ta ka kuidagi kõrvale jäänud, oletatakse, et sellepärast, et rääkis liiga "inimese keeles", mitte žargoonis.
ja tema "good enough" kajastab mu arust väga hästi seda, et vanem ei pea olema tingimata täiuslik (mistõttu ma arvan, et Rents küllap ikka ei riku oma lapse elu ära - keegi pole täiuslik, aga sa ilmselgelt püüad ühtaegu last toetada ja teda muuks maailmaks ette valmistada).
"He thought that parents did not need to be perfectly attuned, but just "ordinarily devoted" or "good enough" to protect the baby from often experiencing overwhelming extremes of discomfort and distress, emotional or physical."
Aga on siiski vaja, et ta pakuks keskkonda, kus lapsel on julge mänguline olla, suudaks ise üle elada lapse frustratsiooni ja viha (kui last tabavad paratamatud pettumused maailmas, vanemates ja iseendas), ja et nende suhe ei läheks selliseks äraspidiseks, kus laps häälestub lapsevanema soovide/vajaduste püüdmisele ja hakkab kehastama mingit ideaalset teiste ootustele vastavat fassaadi.
"other people's expectations can become of overriding importance, overlaying or contradicting the original sense of self, the one connected to the very roots of one's being".
ja on õudselt raske suhetes oma vajadusi täidetud saada, kui neid suhteid sõlmib see teiste ootuste täitmiseks loodud karakter.
minu arust kõlksub VVNi kirjeldustega väga kokku, olgu mineviku või oleviku omadega. nt sellega, kuidas oma tunded poleks nagu ikka päris päriselt.
Winnicottil endal oli kah see häda, et ta keskendus lapsena oma ema vajaduste aimamisele, nii et küllap ta hakkas oma teooriat alguses iseenda kohta tegema.
https://en.wikipedia.org/wiki/Donald_Winnicott
Kirjutan alla kõigele, mis notsu ütles, ja vabandan eraldi, et ei taibanud ise kohe välja tuua: "Sa ei riku oma lapse elu ära sellega, et pole alati ideaalne!" Sest see tundus nii enesestmõistetav.
KustutaÄrarikkumine ei ole 1 või 10 või 200 eraldi sündmust. Oluline on süsteem, see, kas süsteemselt on nii või teisiti või kolmandat moodi. Sest laps võib küll (erilisi) sündmusi meeles pidada, ent baasi loob tema jaoks see, kuidas ta maailma tunnetab, milliseid reeglipäru sealt saab.
On võimalik, et nende probleemide puhul ei ole põhjus RSD, vaid nt lapsepõlves mittepiisav hoolitsus (omamoodi kiindumustrauma). Selles raamatus on sellest hästi räägitud: https://www.apollo.ee/uksindusse-jaetud.html
VastaKustutaMa arvan et mõlemad koos vast. Raamatu võtan plaani.
Kustuta