Tegelt oli "Sõnaränd" tore üritus.
Ja enne seda oli hea sõpra näha ja täitsa lõpp, 2 aastat pole õieti isegi netis rääkinud, aga täiega kodune ja mõnus oli temaga. Päev enne seda raamatut esitleda oli ka tore. Mulle ikka meeldib esineda, olla natuke aega tähtis ja inimesed kuulavad, mis mul öelda on.
Ja nüüd ma olen täiesti surnud. See koormus oli täiesti arulage. Ma ei saanud päeval magada viiel päeval seitsmest. Eilse ja üleeilsega läks terve sumatriptaani karp lugematutest retseptivabadest valuvaigistitest rääkimata, üks migreenitablett on veel alles ... ja kurat, digidocis ei kirjutatud mulle uut retsepti, sest "esineb sumatriptaani liigtarvitamine, mis võib ka peavalusid põhjustada."
Ma tahaks tappa.
Olgu, vähemalt peksta.
Kellel sellest parem on, kui ma piinlen? Kes saab õnnelikumaks? Miks see hea on?
Jah, ma kirjutasin kohe perearstile, tema ehk pikendab, aga seal läheb alati kaks-kolm päeva ja ma kahtlen, kas seni ilma läbi saan.
Uskumatu. Jaa, ma kirjutasin sinna ka üsna põhjalikult, et miks ma neilt tellin ja et see karbi kahe päevaga tarbimine EI ole normaalne - ja nad lihtsalt leiavad, et liiga palju tarvitab, las parem piinleb.
Raisk.
RAISK!
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!!!!
... ja homme lähen politseijaoskonda ja oi, milline üllatus, kui mul sellepärast pea valutama hakkab.
Ei, tapmine on teema. Peksmisest on vähe.
Üldse, võiks olla mingi meetod, kuidas migreenid välja ravida saab. Mitte et leevendad sümptome, vaid päriselt saadki migreenivabaks sellega.
S.t. mingi meetod peale giljotiini vmt.
Jah, muidugi pani see situatsioon mu pea valutama, miks sa üldse küsid? Emotsionaalne pinge on kindel viis.
MIKS nad teeavad nii?!?!?!
Perearstikeskus reageeris see-eest kiiresti. Jai! Nad mõistavad!
VastaKustuta