Keegi pole siin hakanud selle üle spekuleerima, aga igaks juhuks ütlen: ei ole surnud, ma olen haiglas. Opil komplikatsioonid ja siis juhtus säärane ebatõenäoliste ja veidi tõenäolisemate äparduste riburada, mille tipuks oli nakkava antibiootikumiresitentse bakteri tuvastamine mu verest - mitte see, mis infektsiooni tekitab, see resistente tüüp ei tee midagi - mille tulemusena istun isolaatoris.
Pidev migreen.
Küljes on kusekott, sest nefrostoom.
Ja alles täna sain esmalt peale pühapäeva õhtut, kui otsustasin EMOsse minna, viimaks läpaka ette.
Aga võtsin kaasa ja olen lugenud Sven Vabari alias Kivivalgel toredat raamatut "2013-2024" ja avastasin lehekülje 56 allservas oma nime ja mitu oma tsitaati.
See oli selline ... tore ootamatus. Sest Sven Vabar ei tunne mind ega mina teda, aga talle avaldas muljet, mis ma mõne aasa eesti "Maalehele" antud intekas ütlesin.
Esialgu läksin kõikvõimalike päris hädade peale maru rahulikuks, nagu ma ikka lähen.
Kadus ära lootuse- ja tulevikuta tunne. Elu omandas "ainult vahetu hakkamasaamine loeb"-kuju. Lõõgastav.
Aga nüüd olen ikkagi jube väsinud. Maailm, anna mulle natuke hõlpu.
Vajadus lakkamatut võidelda kurnab tohutult.
lase end nii lõdvaks kui saad. Ja mõtle: kui maailm saab praegu endaga hakkama, mil sa haiglas oled, siis ilmselt saab ta samamoodi hakkama ka mõni teine kord, mil sa oled lihtsalt kurnatud.
VastaKustutatühja sellest maailmast, isegi kui ma sellel minna lasen, ma pean kogu aeg võitlema iseenda vähegi talutava ellujäämise nimel ju.
KustutaMidagi ei saa tasuta ja omapoolse (vahel väga suure) pingutuseta.