Kafkalik õudus jätkub.
Et siis ... riik ei maksa Poeglapsele vajaduspõhist õppetoetust, sest tema isa, keda me pole 10 aastat näinud, saab head palka ja seega Poeglaps ei kvalifitseeru toetusevajajaks? Ja et meie elanikeregistri elukohad on alati erinevad olnud, ei koti kedagi?
Mul on tunne, et komistasin kuskile paralleelreaalsusse, kus mitte miski ei lähe, nagu mulle hea oleks, ja ma ei oska midagi teha peale hullunud pilgul ekraani jõllitamise ja solitaire'i mängimise.
Olen nii vihane, et võiksin riigi kohtusse kaevata, ainult et ma tean (isikliku tuttava kogemus), et kuigi inimesel on phmt võimalus kohtuasi riigi vastu võita, kui tehtud seadus on põhiseadusega vastuolus, ta peab valmis olema aastaid kohut käima, jooksvaid kohtukulusid kandma ja ise jurist olemata pole ikkagi erilist loootust.
Eks mu šokk läheb mingil ajal üle ja me saame kuidagi hakkama. Seni oleme saanud ju.
Aga et ONGI sellised seadused, et vanemal pole kohustust üle 21-aastast last toetada, aga samas on vanema liiga suur sissetulek põhjuseks, miks 21-24 aastane isik vajaduspõhist õppetoetust ei saa, ajab juhtme ikka meeletult kokku.
Poeglaps pole veel 21. Tegelikult pole ta veel 20 isegi. Ehk siis ... ta peaks oma isa kohusse kaebama, kui too ise talle maksma ei hakka? Sest alla 21-aastasel lapsel on õigus vanema toetusele, kui ta õpib täiskoormusega?
Kas kellelgi meie riigis ei teki tunnet, et vbla on see liiga raske noorele? Korraga ülikoolis õppida (ilma toetuseta sealjuures) ja kohut käia?
Kafkalik õudus.
Märkan, et minu reaktsioon sellistele olukordadele on väga palju intensiivsem kui enamikul inimestest.
VastaKustutaMinu jaoks on see absoluutselt arusaamatu, kohutav ja mu sees on ainult karje "Mis maailm see on, mismoodi see võimalik on?!"
Ja siis teised inimesed on: "Jah, ega see hea ole. Huvitav, et leibkonna liige ja pereliige ei ole kattuvad mõisted," ja "no seadusi teevad inimesed ja keegi ei ole eksimatu, ikka on vigu," ja ma ei suuda üldse sellesse mõttemaailma haakuda kuidagi.
Mul on ainult: "AAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!" ja tahaks otseselt kallale minna kellelegi.
Sama oli mul õppetoetuse nõustajaga. Sama oli Finnairiga. Sama oli booking.comiga. Sellest ma teile ei kirjutanud, aga ma üritasin piletiraha ragasi saada ja avastasin peale 2 tundi, et peaksin selleks vist paberkirja Hollandisse saatma??? Või helistama?! Hollandisse. Igatahes täiesti võimatu ja jabur ja tahtsin end tappa ja kõik põlema panna ja must õudus ja migreenmigreenmigreen.
Sest mul ei ole "sitad reeglid, aga ma järgin neid, sest reeglid."
Mul ei ole ka üldse: "mis mõttes nad reegleid ei järgi ja mulle halba teevad?!" Vastupidi, sellisel puhul (kui reegleid ei järgita) on mul halvategijatest vahel kahjugi.
Aga mus on määratu raev ja abitus olukorras, kus on tehtud halb reegel.
Ja siis ma otsustavalt ei täida seda.
Sest ... sest see on HALB. MA ei saa aktsepteerida, et minu maailmas on halvad reeglid ja need toimivad ka, inimesed järgivad neid.
Saate aru? Kui abort ära keelataks, ma läheks põhimõtte pärast salaabortide kliinikusse appi ja kui nad ei tahaks teha aborti tüdrukule, kel pole selleks raha, üritaks teda kuidagi ikkagi aidata, leida raha, leida kasvõi võimalus kirjutada kuhugi, et ta maksis, kuigi tegelt maksnud ei ole, nii et ma ise ei peaks kogu summat katma. (Sest ilmselt ei ole mu võimekus raha hoida paranenud. Arvan jätkuvalt, et parim, mida rahaga teha saab, on anda see ära.)
Kui reegel tundub mulle ebaõiglane, ma ei täida seda.
Ainult praegu ma ei näe, kuidas ma saaksin mitte täita halba reeglit, et nad meid majanduslikult ei toeta, sest me oleme liiga jõuakd, sest Poeglapse isa teenib hästi.
Ma olen riigiga nõus, et kui kuskil on piisavalt jõukas vanem, siis see jõukas vanem peab ikka ise oma last üleval pidama. AGA, selle jõuka ja oma elementaarseid vanemlikke kohustusi mitte täitva
VastaKustutavanemaga peab kohtulahingut pidama riik ise.
üks mu tuttav oli sarnases olukorras, tal piisas sellest, et teatas lapse isale, kes polnud last toetanud, et kui ta lapse ülikooliõpinguid ei toeta, nõuab tagantjärgi elatise sisse. Ma ei tea, kas ta oleks ise kohtusse läinud, aga piisas sellest, et lapse isa ise kindlasti ei tahtnud kohtusse minna.
Kustutasee on muide noortel hea põhjus fiktiivabielusid sõlmida. Abielus noor loetakse oma abikaasaga eraldi leibkonda.
VastaKustuta.. mis ühtlasi näitab, et süsteem, mis on üles ehitatud arvestusega "raudselt kõik skeemitavad ja üritavad riiki petta," põhjustab ise skeemitamist.
VastaKustuta