tag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post7459391478682388898..comments2024-03-29T12:06:22.507+02:00Comments on Maha äng!: Kuidas ma süütuse kaotasinväga väga nainehttp://www.blogger.com/profile/13091250497403818537noreply@blogger.comBlogger5125tag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-89401091338925181682017-09-08T09:28:39.941+03:002017-09-08T09:28:39.941+03:00Oi, ma mäletan seda, kuidas Sa olid kadunud, me ol...Oi, ma mäletan seda, kuidas Sa olid kadunud, me olime mures, kuidas Sa üks hetk välja ilmusid ja kuidas Nurmeots Sind sõimas. Nii õudne mõelda, mis tegelikult juhtus...Anonymoushttps://www.blogger.com/profile/08078707575127832998noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-92154281318081279172017-09-07T16:05:38.954+03:002017-09-07T16:05:38.954+03:00see kõik ajab mind nii vihale. peamiselt see aspek...see kõik ajab mind nii vihale. peamiselt see aspekt, et täiskasvanud käituvad nii halvasti. üks täiskasvanu kasutab abitus olukorras teismelist ära, teine täiskasvanu, kes peaks idee järgi tema eest vastutama ja hoolitsema, laob selle asemel talle hoopis vastutuse- ja süükoorma kaela.notsuhttps://www.blogger.com/profile/17695600258288551765noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-50599888064197609212017-09-06T13:55:01.813+03:002017-09-06T13:55:01.813+03:00Jep. See enesesüüdistamine on nii tuttav teema. Si...Jep. See enesesüüdistamine on nii tuttav teema. Siiamaani on mingite minevikukogemuste puhul keeruline süütundest lahti lasta.Adahttps://www.blogger.com/profile/17951996192890973740noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-43137393928458803602017-09-06T12:23:15.131+03:002017-09-06T12:23:15.131+03:00Mhmh, ma tean, see pole üldse haruldane lugu olemu...Mhmh, ma tean, see pole üldse haruldane lugu olemuslikult.<br /><br />Aga mu enda jaoks on just see märgiline, et too lugu hea näide sellest, mida kõike ma endaga teha lasin ja pärast tundsin end süüdi ja mõtlesin, kuidas ma ikka olen eriti nõme ise ja süüdi-süüdi-süüdi kõiges, mis juhtus. MINU viga ju. <br />Kust too mees pidi üldse teadma, et ma ei taha temaga magada, isegi kui ma esmalt kümme korda ütlesin - lõpuks ju ei öelnud? Minu süü!väga väga nainehttps://www.blogger.com/profile/13091250497403818537noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8064438115777027902.post-65469698088028369122017-09-06T10:56:44.289+03:002017-09-06T10:56:44.289+03:00Jah, nõme, kahju, et midagi sellist oled pidanud l...Jah, nõme, kahju, et midagi sellist oled pidanud läbi elama. Samas tahtmata kuidagi pisendada sinu kogemust, tundub mulle kõige õõvastavam hoopis see, et niipalju, kui ma kuulnud olen, pole selline lugu mitte erand vaid nö argipäev. Sunnitud, vastik, valus, hilisem alandamine "ma ei teadnud, et sa selline tüdruk oled!" lausa lihaste vanemate poolt jms on palju levinum kui "armastasime üksteist hullupööra ja mõlemad tahtsime seda teha". <br />Mulle tundub siin seos olevat sellega, et enamasti toimub see ebavõrdses suhtes - noor tüdruk, vanem ja kogenum mees ning enamus meist on teismeeas ebakindlad, enda eest seista mitte julgevad, aga samas hulljulged (ma mõtlen tihti kui tõenäoline oleks olnud tegelikult see, et mind oleks võidud ära tappa või oleksin omast rumalusest otsa leidnud, näiteks suvalistesse autodesse istudes). Hilisem teistepoolne libustamine on muidugi "kirsiks tordil". Eriti "vene-ajal" kui millestki sellisest ei räägitud, aga pärast oldi küll kõvad karjuma, et "kuidas sa ometi ei teadnud, et see nii lõpeb!".<br />Aga hea vähemalt, et see möödas on, tõesti. Äkki tänapäeva lapsed on enesekindlamad, teadlikumad neis teemades, äkki praegused täiskasvanud kipuvad vähem ohvrit süüdistama kui nende vanemad?Marcahttps://www.blogger.com/profile/03557536186964032919noreply@blogger.com