Ajakajaliselt ehk mis siis sünnib mu veetlevas elus

Sul on peiari pidetu pilk.
Mõtlen,
kus käinud see suu...
Millal langes viimane tilk,
millal murdus viimane luu...

Küünal põleb. Kohv tõmbab.
Linad on jahedad.
Jääb voodite vahele vagu.

Oh, vahemaad,
vahemaad!


_________________________________________________

Jõulurasv on pingutuseta maha pudenenud.
Samuti igasugune füüsiline vorm.
Lapsed olid haiged ja välja ei saanud ja mul on kalduvus alustada kehalist taandarengut kohutava kiirusega (hiljem asi pidurdub, aga esimestel koormusvabadel nädalatel otsustavad mu lihased, et jee! Nüüd on töö läbi ja me ei kavatse enam mitte kunagi midagi pingutavat teha, hakkame hoopis spagettideks. Keedetud spagettideks, loomulikult).

Vaatan peeglisse ja olen ilus ja kõik kohad on täis mu juuste pruuni pilve.
Vastassugu on meie sõber, noh :D
Vähemalt ajuti.

_________________________________


Payah Kun, kaunis kapuutsiga rott, lahkus meie hulgast vannitoa radiaatori vastas soojas kohas 26.12.2008.
Tema viimaseks eineks jäi spinatiga hakkliha.
Payah Kun oli hea sõber ja kannatlik elukaaslane. Ei närinud ära hullemaid asju kui seljakotid ning linad, armastas liha ning juukseid ja valitses tarmukalt kõiki teisi rotte, kes temaga ta elu jooksul koos elasid.
Loodetavasti saab talle osaks hea järgmine elu.

Üritasin kirjutada jõululuuletust,

välja tuli armu-
avaldus lemmik-
jumalale.
Ei, ma ei ole nagu tema (eriti).
Ilmselt ta ei pea must suuremat :D
Aga ma olen soe. Ja tema on soe. Ja me kumbki ei hinda iseendast väljas- poole jäävat au kui midagi vajalikku.

Religioosselt

Mõnikord,
meelde kui tuleb,
ohverdan jumalale.
Tüki kõrbenud liha,
sortsu keskpärast veini...
Jumal teab, see on vale.

Julm ja naljakas jumal,
usk ning ohvrid on muuseum,
võtab seda, mis saab.
Annab tagasi peoga -
ega ma talle ei meeldi -
riidu ning põlenud maad.

Õel ning väsinud jumal,
silmades mürgivalu,
luudes näljane jää.
Mis sa siin trepil istud,
tule siis sisse, kui tahad,
ära vaid kauaks jää!

Sel talvel mu kuumuses maga,
niimoodi olen ma vaga.

Olgu see isetegevus teile kõigile jõulukingiks!
Sest ma olen nõder ja vaene ja personaalselt ei jõua jne.

Veider.
Midagi juhtus Maha Ängi tööriistaribaga (ma ei saa enam värve ega teksti suurust ega erinevaid fonte valida) ning kirjutatav post ei näe enam välja sile ning kena vaid on mingi koodipusa.
Lisaks kadus ilus roheline värv linkidelt ära. Tuli asendada koleda rohelisega.
Jestas, kuidas mulle ei meeldi need muutused.
Huvitav, kas ma ise tegin seda kuidagi?
Ja kui, siis mismoodi see tagasi muuta?
Nõuanded on teretulnud.

Pildi on teinud Arthur Rackham

Poeskäik

Käisin tegemas vältimatut: jõuluoste.

Üldiselt mulle meeldis veel mõne aasta eest kingitusi teha. Ühele inimesele korraga. Mõelda välja kontseptsioon, seada tasakaalu praktilisus, sobivus konkreetsele isikule ja stiil.
Kui raha pani ette mitte lihtsalt mingid piirid, vaid kitsad piirid, oli vähe jama, aga ikkagi vastuvõetav.
Siis tulid mängu loovus ning isetegevus.

Et sellise lähenemisega kuhugi jõuda, peaks ma hakkama oma jõuluoste tegema alates juulist või nii, aga olgem ausad: seoses ümbritsevate inimeste jõukuse kasvu ja minu suhtelise jõukuse langusega (rohkem inimesi, kelle vahel sissetulekut jagada) ei tundu see kinkimine üldse enam nii lõbus. Lahe on kinkida sellele, kel mu kingitust ka vaja läheb, eks ole. Midagi head ja erilist. Aga kinkida umbes 8-le inimesele, kelle sissetulekud on igal eraldi vähemalt 3 minu oma, midagi head ja erilist, on pisut nagu üle minu võimete.

Niisiis olen üle läinud selliste asjade kinkimisele, mille praktiline väärtus on umbes null, aga vähemalt on minupoolne ponnistus tunda.
Isetegevus, noh.

Aga jõulud! JÕULUD! Saatanlik aeg, kui tuleb teha kingitusi paljudele inimestele korraga. Siis lihtsalt ei jõua intensiivselt, innuga ja personaalselt läheneda. Isetegevus ka kõike ei kata. Nii hulgi ei jaksa ju ise teha. On õnneks ka mõned sellised sõbrad, kelle sissetulek on sama naeruväärne kui minu oma, ja siis on mul ju lapsed.

Lapsed!
Juba ainult nende pärast on osturetk vältimatu - ja juba ainult nende pärast on see sulaselge piin.
Ma tunnen oma lapsi hästi. Ma tean, mida neil VAJA on.
Nimelt mitte midagi. Neil ei ole midagi vaja.
Paaril eelmisel aastal ostsin ma mõned praktilised asjad ning pudipadi, mis neile hetkeks rõõmu pakuks.
Nüüd, kus ma olen viimastel kuudel koristamiste ajal loobunud puzzletükkide ühte karpi kokkupanekust, savist pudinate sahtlitesse sortimisest ning viskan kõik need jullad koos puust kaelakeehelmestega minema, ei ole mul nagu erilist tahtmist tuua koju (raha eest!!!) kola, mille ma aasta pärast minema viskan, ahastuses ja tige.
Niisiis üritasin osta vähemalt mingil määral vajalikke ja igal juhul kvaliteetseid asju ja igaühele ja ikka midagi head ja erilist ka.
Lisaks oli mul vaja plekieemaldit, pesugeeli jms.

Jeerum, ma ütlen.
Kassas, higine, pea ringi käimas (kahtlustan, et jõuluostud on mul juba mingi foobia tekitanud, sest vähemalt viimasel seitsmel aastal on mul sel ajal poes käimine toonud kaasa kerge iivelduse ja pearingluse), ümisesin vaikselt seda laulu ja tundsin endale jõulude puhul kaasa.

Ja saate aru:
kui ma läksin allakorrusele, et osta ka spinatit ja liha ja piparkoogitainast, TULI RAADIOST SEESAMA LUGU.
Öelge veel, et sünkronism on väljamõeldis.

Aga ära olen ma selle teeninud küll. Tegelikult. Oma kombega jätta asjad viimsele sekundile. Laiselda üle igasuguse mõõdu.
Arukas inimene nii ei tee.
Pilt on siit.

Päev kantakse annaalidesse

1. Ma lõpetasin oma Jutu.
28 lk, ligi 13 000 sõna, ligi pool aastat. Mõned teist saavad selle jõulukingituseks.

2. Balleriand sai 80% küsitud rahastusest ja me TEEME MÄNGU!!!
Ilgelt laheda mängu.

3. Rotil on küll rängad tasakaaluhäired, aga ta kohe kindlasti ei tee enam surijahäält ja sööb nii palju, et hakkab isegi natuke liha luudele võtma.

Keda huvitab veel mingi valutav varvas või lonkamishäda vms?