Vt. ka Postimees
Mitte et ma ise armastaks klassikalise muusika kontserte, aga see artikkel tõi mulle meelde ühe artikli, mis mul avaldamatuna juba tükk aega arvutis istub.
Siin ta on:
Lapsed on väiksed ju nii vähe aega...
Küllap tuttav lausejupp. Sellega põhjendatakse kõiksuguseid asju, mõned meeldivamad neist näiteks töölt kolmeks aastaks koju jäämine, oma armsate põngerjatega päevad otsa mängimine, nendega õues ringi lippamine ja metsaskäigud, nendega koos igasugustel toredatel üritustel... hei, stopp! Nendega koos kõikvõimelikel üritustel käimine sobib selle lause alla hoopis teistpidi. “Ärge vedage oma last kaasa vabaõhuetendustele, konserditele, kohvikusse ega restorani, nad segavad teisi, teid ennast, neil endil on ebamugav ja igale poole lihtsalt ei sobigi lapsega minna.”
Küllap samuti laias laastus tuttav lause, sinna sappa tuleb kohe: "Jätke oma maimukesed vanaema hoolde, kui ees on mõni suurematelegi lastele ette nähtud teatritükk, ärge arvake, et vabas õhus toimuvad üritused tähendavad, et sinna võib väikelastega minna ja kui vanaemad-sõbrannad tõesti ei leia mahti teie lapsi hoida, jätke siis minemata - lapsed on ju väiksed nii vähe aega, ei juhtu teiega midagi nende nägemata etenduste ja kuulmata kontserdite pärast..."
Tõsi-tõsi, mõtlete?
Ja samas mõtlete ilmselt ikka vahel sellestki, kuidas eesti peres võiks ikka olla rohkem lapsi, 1-2 last tähendab vaid väljasuremise aeglustamist?
Noh, ja nüüd tehke lihtne arvutus.
1 laps on väikelaps kokku 3 aastat. No tõesti, pole teab mis pikk aeg. 2 last, kui nende vahele on jäetud veidi aega, tähendab 6 aastat väikelapsega kodus olevat ema. 3 last 9 aastat, 4 last 12 ja 5... Lapsed on ju väikesed nii lühikest aega, eksole? Mis see siis emale ka ära ei ole senikaua väljas mitte süüa (noh, Macdonalds on muidugi lubatud, aga ärge ikka viisakasse kohta oma tittedega palun tükkige!), mitte teatris käia, hoida eemale kontserditelt ja aktustelt ja jätta trennis teised naised oma matihunnikul mängiva põnniga segamata..?
(Muide, eks on ju nii (ja eks ole see häbilugu!), et lastega kodus olevad emad end nii sageli käest lasevad, ei loe enam raamatuid, ei tea enam midagi ühiskonnasündmustest, manduvad vaimselt ning kaotavad füüsilise vormi?! Täiesti mõistetamatu, varem olid nagu normaalsed inimesed, aga lapse saanud, saavad neist rumalad kodukanad, miks nad küll enda eest ei hoolitse?!)
Muidugi on võimalik seda laste väikelapseeas olemist suhteliselt lühendada. Saades lapsi võimalikult väikese vahega. Aga... paljud naised (mina sealhulgas) ei soovi saada lapsi riburada üksteise kukile. Eeskätt seetõttu, et kahe (veel enam, kui neid väikesi on järjest sündinud rohkem kui kaks) pisikese vahel on end ikka väga raske jagada, vanem laps jääb teenimatult palju "suure lapse" rolli, olgugi ta õigupoolest veel igatepidi süle- ja "emme ning issi on olemas ainult minu jaoks" -eas. Kahe tillukesega on kahtlemata võimalik hakkama saada, aga eriti kui isa pole päris seda tüüpi, kes entusiasmist kiirates tittedega tegeleb, on see väga raske ja pingutav. Kui need väikeste vahedega pisikesed on siis suuremaks kasvanud, ohkab enamik nende emadest kergendatult, et pääsevad lakkamatust pissipott-püreepott-pesumasin-liivakast ringist kaugemale ja asuvad taas "inimese elu elama". Niipea uusi lapsi enam ette näha pole – brrr, see "lühike aeg", mil lapsed väikesed on, on nüüd viimaks ometi üle elatud ja nüüd on taas mahti iseenda eest veidi hoolt kanda ja kodune kannatuste rada selja taha jätta.
Selline see lapsesaamine olema peabki. Või mis?
Noh, aga siis on ikkagi see võimalus saada lapsi veidi suurema vahega. Nii jääb aega ja tähelepanu oma pisipõnni titea jaoks rohkem ning pole "kodus istumine" (mis lustiline väljend lapsega kodus olemise kohta, küllap enamik kodusolijad sooviksid, et see sõna-sõnalt tõele vastaks ja jääks aega niisama istuda) ka nii väsitav. Tore, jaksu on rohkem, huvi maailma asjade vastu ka, sest lihtsalt jõudu seda huvi tunda on rohkem. Ainult et... kui sul parasjagu pole võtta lapsehoidmisest vaimustatud sugulasi-sõpru, tähendab nt. 5 lapse saamine 4-aastaste vahedega seda, et 19 aasta jooksul on sul su armsate kaaskodanike-sõbralike ühiskonnaliikmete meelest moraalne õigus külastada mõnd avalikku kohta või üritust kokku – noh, ütleme, umbes 4 vahepeale jääva aasta jooksul. Ja meenutame, et ka nende nelja aasta jooksul pälvid sa hulga morne pilke ja võimalik, et ka sapiseid netikommentaare, sest paraku - ka su 4- ja 8- aastased vahel nihelevad või lasevad lossimäel kesk teatrietendust tagumiste publikuridade taga edasi-tagasi, ronivad kohvikus tühja laua alla onni mängima, hakkavad restoranis laulma... Lapsed on ju väikesed nii vähe aega, mine, naine, nendega nüüd palun koju tagasi ja lugege marjapõõsaste vahel liblikaid - lastele on see sama huvitav ja arendav kui linnaskäik, mille kestel sa kuritegelikult ka süüa tahtsid. Ah sa oled 8 aastat neid liblikaid seal juba lugenud ja tahaksid vahel ka ise midagi uut ja ergutavat kogeda? Ei no tõesti, mis te siis saate neid lapsi, kui endal alles sarved maha jooksmata ja iha uute kogemuste järele kõrvetab...?!
Mul on tunne, et väga paljude eesti inimeste südamepõhjas tuksub veendumus: tegelikult on need vanemad, kes sihukese lollusega hakkama saavad, et planeerivad perre üle 2 lapse, ise süüdi, et nõnda tobedad on ja ei taipa, et normaalne, vaimselt virge ja tegus elu on laste kõrvalt ebasünnis ja ebaviisakas ülejäänud ühiskonna suhtes.
Või õigemini on senise eluviisi ja lemmikharrastuste jätkamine lubatud isale, tingimusele, et ta oma naist ja lapsi kodunt kaasa ei vea.
Ikka ja jälle loen ma suisa ühtedest ja samadest artiklitest, kuidas meil on vähe lapsi, vaja on rohkem lapsi - ja samas kuidas meil on veel liiga vähe keskendutud haridusele, vaja on tipptasemel haritlasi, loogem tingimused, las noored inimesed õpivad... Vabandust, aga kas mina olen ainus, keda see ühitamine selle ühiskonna kontekstis imestama paneb? Kas tõesti keegi loodab, et proua doktor on nõus mitte lihtsalt et pühendama 12 aastat oma kõrgelt haritud elust laste hellale kodus kasvatamisele, vaid lepib ka sellega, et püsibki nende lastega kogu aeg kodus ja ei igatse vähimalgi määral vaimse vahelduse järele? Või on soovitus selline, et saagu proua doktor tasapisi oma 5 last, aga võtku oma kõrge palga eest hoidja, kes siis oleks lastele ema eest, sellal kui proua doktor käib ilma tüütute ebaviisakate lapsepudinateta mitte ainult tööl vaid ka söömas, lõõgastumas, raamatukogus ja igal pool mujal?
Mõistagi lähen ma siinkohal mõnevõrra äärmuslikuks. Aga põhimõtteliselt on asi siiski nõnda, et lapsed ei ole väiksed "nii lühikest aega" - vähemalt mitte siis, kui neid on... ei tahakski öelda "palju". Mis palju see 3 last ka on, ütleksin, et üle 6 on juba juba päris palju. Ütleme siis nii, et lapsed ei ole väikesed lühikest aega ka igati paraja laste arvuga peredes, perekondadest, kus on palju lapsi, rääkimata. Kas naine, kes on ühiskonda oma laste sünnitamisega jätkusuutlikumaks aidanud muuta, on pahategija ja peab seetõttu karistust kandma? Ma ei räägi siin üldse lastele kuluvast rahast, ajast või millest iganes, millest paljulapseline ema loobub - räägin kõige elementaarsemast - õigusest olla elav, arenev ja liikuva vaimuga inimene, võimalusesest saada uusi kogemusi ja liikuda rahva seas ringi, talumata lapse vääksatusest või sebimisest häiritud ümbritsejate sooje soovitusi kaduda oma titega tagasi sinna, kus on teie koht - koju.
Mina ei ole proua doktor, minu vajadus vaimlise liikumise järgi on üsna keskmise inimese keskmise vajaduse sarnane - aga kui isegi väikelinna raamatukogu töötaja soovitab mul imikut mitte raamatukokku kui "avalikku kohta" tuua, on asi ikka päris hull. Emad ei peaks mitte saama karistatud ja beebikoolidesse tõrjutud lapse saamise eest ühiskonda, kus lapsi niigi napib, vaid neid peaks lapsesaamisel ja omamisel julgustama.
Kui keegi soovib eesti iivet ükskord ka positiivseks saada!
