Tütarlapsel üks eluetapp läbitud

* Kaks paari sukkpükse läks peo eel ja käigus puruks. Aga ega need olegi asjad, mida järeltulevale põlevele pärandada.

* Ta oli kõige pikem ja kõige neiuma näoilmega, ja ometi kord õnnestus mul rõivaid valides tabada õiget nooti; ta oli juustest kingadeni heljuv ja särav ja varasuvine ja ma mõtlesin: Ossaa, tütarlapsest sirgub neiu juba 7 aasta vanuses!

* Ta kipub natuke kühmu hoidma. Mul oli sama häda ja enam-vähem olen rühi korda saanud alles paaril viimasel aastal.
Pikkade plikade mured.

* Nad laulsid kohutavalt palju ja kohutavalt lahedaid laule. Osad pidasid viisi ka.

* Ja kasvataja laulis! Ja pidas viisi ka! See oli äge. Täiskasvanud võiksid olla julgemad igasugu esinemistega.

*Millega seoses mulle meenub, et lapsevanemad olid kirjutanud luuletuse. ILMA MINUTA. Ei tohi ikka olla nii vaikne ja nuka taga kogu aeg, vahel jääb niimoodi lahedatest asjadest ilma.

* Ja siis tehti pilte. Ma lasin teha tütarlapsest terve hunniku pilte, ja nüüd ma pean kuskilt uurima, kust neid kätte saab.
Must tehti sama palju pilte vist keskkooli lõpetamisel =D

* Süüa anti. Mul polnud päeval söömiseks mahti ja nii ma läksin sinna, päeva jooksul ainult 3 sprotileiba ja natuke toorest kapsast hinge alla saanud, ja sõin end risti ja põiki läbi kõigi tortide, nii soolaste kui magusate.
Oot, mul oli plaanis õhtul veel jooksma minna või? Emake maa küll, mul pole ju kõhu kandmiseks jaoks kärugi!

* Ja siis tantsiti! Ja mängiti. Ja lauldi. Ja väga lahe oli, minul oli vähemalt väga lahe. Lastel oli ka lahe, aga poeglaps tantsis ainult pool tantsu ja jooksis siis selle asemel ümber lilli täis istutatud basseini.
Umbes 38 ringi.

* Mul küll pisaraid silma ei tulnud. Ma olen mingi kale tädike nähtavasti.

* Minu isa ja tema naispool käisid ka ja tõid lilled. Mis on hea, sest minul lilli polnud ja minu neiu oleks olnud ainuke, kel lillede asemel mingisugune kommitoru käes.
Olen jah, selline ebapraktiliselt praktilise loomuga, et mul on imelik lilli kinkida, kui kõik õitseb ümberringi ja kui astuda läbi pargi lasteaia poole viivat rada pidi, on rohi jalge ümber meelespeadest veel sinisem kui tütarlapse kleit oligi.

* Maailm on imeline.

* Ja inimesed nii ilusad ja head.

Kehamälestus

Kui poeglaps on unine, niisama väsinud või õnnetu, silitab ta nimetissõrmega oma huuli. Muudkui edasi-tagasi, edasi-tagasi. See näeb väga armas välja. Pole vist raske oletada, miks ta nii teeb.

Kunagi oli teatud kindel jupp minust tema universaalne uinutus- ja lohutusvahend, nüüd ta lihtsalt... meenutab seda.

Noh, samas - huulte silitamine on igatahes parem meenutamisvariant kui pöidla imemine =D

Tütarlaps on suur. S.t. SUUR.
S.t. kui pole puhast särki võtta, võib ta vabalt minu oma panna ja ei näe isegi imelik välja. S.t. suur nagu "Ma tahan laupäeval sinna välikohviku avamisele minna, suts rattaga sinna ja tagasi, ma võin ju, emme?". S.t. "Miks sina võid ja mina mitte?"-küsimusteni jõudnud suur. Ja "Tohib, ma küpsetan need pannkoogid ise ära"-suur ja "See kalasalat tuli mul ju hästi välja? Ma võiksin sellega toiduvalmistamisvõistlusele minna!"-suur ka.
Kohutavalt äge! Me saame korraga nii palju paremini läbi.

Mulle suured lapsed ikka kangesti meeldivad.

Tibin olla on kevadet rinna sees kanda ja kevade kohinat kuulda

1. Kas ma muutun aasta-aastalt kogu aeg ilusamaks, targemaks ja loomingulisemaks või on tegu enesekriitika taandarenguga?

2. Minu luuletused ilmuvad varsti raamatupoodi. Nende osas on mu enesekriitika tagajalgadele tõsumas ja üldiselt olen ma hirmul.
Tõsi, tõenäoliselt on hirm asjatu juba kasvõi ainult seepärast, et tänapäeval nagunii keegi luuletusi eriti ei loe ja tänu tumenile on raamat vähemalt hästi ILUS.

3. Kuulsin kunagi ühe tookord väga lähedase tuttava suust arvamust, et päris elus rollimängu tehes saad sa kas keskenduda vormile (et kõik oleks efektne ja tõepärane ja vajadusel ka ilus) või sisule (põnevus, loogilisus, intriigide kandvus jms) . Ja ainus võimalus mitte kõigil rinnetel ebaõnnestuda on valida enda jaoks tähtsaim, keskenduda sellele ja allutada teised mänguaspektid oma põhieesmärgi omale.
Ma ei olnud juba tookord nõus, aga mida enam ma järele mõtlen, seda enam tundub mulle, et tegu on väga lolli mõtteavaldusega.
Kui mitte võtta eesmärgiks, et meil oleks kõik kõige parem ja teeks sellise mängu, kus ise tahaks mängida, miks pagan ma peaks üldse seda tegema siis?!
Ei, meil peab kõik olema kõige parem.
Vot.

4. Ma pole isegi enam pahane noorte nägusate meeste peale, kes lubavad, aga ei registreeru. (Paar tükki on registreerunud ka, muidugi, mis muudab mu leebemaks)

5. Kirjutatud ja kirjutatavad ja kirjutamata rollid kipuvad juba hammaste all koos kapsa ja porgandiga krõmpsuma. Ja ma näen Beleriandist õudusunenägusid.

6. Lisaks Püha Balleriandi organiseerimisele pean ma veel kolima ka juunikuus. Ma tean, mis kooli tütarlaps uues kohas läheb - ja see teeb mu rõõmsaks. Ma pean kuskilt uude koju klaveri hankima - ja see teeb mu kaunis kohkunuks.
/ebamusikaalne ja kardab sihukesi asju nagu klaverid.

7. Üks kaardiladumine tuli välja. Naljaka küsimusega ja täiesti lambist.
See teeb mu ka rõõmsaks.
=)

8. Jooksus. Kas ma juba mainisin, et see teeb mind rõõmsaks? Ja kuidas õhtuti väljas lõhnab? Nii et lähed välja täiesti harilikus meeleolus - ja poole suusaraja peal, pärast neljandat kunstmäge, on tunne, et kui poleks parasjagu näost õhetav ja higine, võiks jalgratta ja koeraga vastu tuleva blondi hilisteismelise suunas tulistada välja mitte ainult naeratuse ning tänu bernhardiini istuma käsutamise eest vaid ka õhusuudluse. Toomingad on julmad, aga seal on veel 100 muud asja, mis kõik joobnustavaid aroome levitavad.
Esimest korda saan aru, et parfüümidel on ka mingi muu mõte kui loomulikke hormoone peita. Sest see kevadine õitelõhn mõjub sama meeldivalt ning intensiivselt nagu sobiva geenipagasiga, noore ning nägusa isase inimese lõhn.

9. Teemasse ka: jah, vahel on mõned inimesed uskumatult lollid. See ei ole veel põhjus kõiki inimesi maha kanda või nende lollust isiklikult võtta.
Eks nemad ka - elavad nii hästi kui oskavad. Kui nad paremini ei oska, on ikkagi nemad need, kes kõige enam kannatavad. Sina ja mina võime lihtsalt minema jalutada ja teiste, meeldivamate inimestega suhelda.
Nemad, vaesed hinged, on enda küljes kinni ja iseennast muuta on väga aeglane ja vaevarikas ettevõtmine. Palju raskem kui minema kõndida ja mitte välja teha.
Kuigi teatud määral on enda muutmine siiski täiesti võimalik.
/Julgustab kõiki, kes tunnevad, et maailm on vastik, seda ette võtma. Sest üldjuhul ei ole vastik mitte maailm vaid see, mida sina maailmast mõtled. Võib vaadata valu ja võib vaadata ilu ning mõlemad on vaataja silmade sehen sügaval.

too drunk to fuck

...liiga närviline, et blogida...

kui ma tropi suust ära võtaksin, purskuks sealt välja leheküljepikkune sõim teemal "inimesed, kes lubavad tulla, aga ei registreeru"
(Sõim ei käiks inimeste kohta, kes ütlevad ära, et nad ei tule, ega üldsegi mitte nende pihta, kes lihtsalt ei tule, vaid oleks määratud nimelt neile, kes väidavad end, jah, mängida tahtvat ja kellel on vanast ajast rollgi olemas - aga kes ikkagi end ära registreeritud ei saa.
Sest kui mõningad ei viitsi isegi väikest maili saata, hakkan mina küll kahtlema, kas nad kohale tulemagi vaevuvad.)

/ärritatult Teie
...