Lippamisest

Ma olen tahtnud sellest kirjutada juba umbes 16 korda, aga iga kord ära unustanud:

Suvel on aedlinnas jooksmine tore. Talvel on aedlinnas jooksmine põrgu, üks vänge tossupilv ajab teist taga ja kogu aeg on tunne, et nina nülitakse seestpoolt mingi mitte väga terava esemega.
Minu Väikelinnas on isegi üks spetsiaalne maja, mille olen mõttes ristinud Haisvaks Majaks. Ma ei tea, millega nad oma keskküttekatelt kütavad, võib-olla märgade mähkmete, kile ja plastiga? Hais on igatahes kohutav. Ühe korra olen sealt mööda jooksnud ka nii, et haisu pole. Aga ainult korra.

Neil on aias kaks koera. V-o peaks loomakaitset informeerima.

Igatahes, talvel soovitan tungivalt joosta kas suurte majade vahel või kuskil lumest hästi puhtaks lükatud radadega pargis või (kõige lihtsam) mõlemas. Pigem mitu väikest ringi kui üks suur, aga tossune.

Jälle rõõmus

Nüüd ma olen jälle rõõmus.

Sest ma olen lihtsalt selline lustilinnuke, et ei jaksa kaua morn olla.

Ja lisaks olen ette võtnud süsteemi, kus ei sööda valget suhkrut, valget jahu, kartulit, seeni, valget riisi ega alkoholi ja tehakse 3x nädalas lihas- ja 2x kardiotrenni.
Kilosid on kahe mitte väga järjekindla nädala järel läinud üsna vähe, umbes poolteist. Aga muidu on nii, et näen alasti peeglis välja pisut noorem ja pisut pringim ja peaaegu et liigagi hea, sest sellest tekib kohe kiusatus rohkem mitte ponnistada, kuna ma olen niigi ilus ju!

Ma täpselt ei tea, mida nende eesmärgiks võetud 5 kilo kaotamisega saavutada tahan (peale selle, et vahest olen siis natuke vähem inertne ja ei pea ümber nurga joostes hullu kaart võtma või end käega pidurdama, sest keha liikumishoog tahab nii väga otse minna), aga ma tean, et eriti ei taha sama tempoga tasakesi muudkui juurde võtta nagu seni.
Vana küll, aga see veel ei tähenda, et peab vastav ka välja nägema!

Ja liikumine teeb meele heaks.

Kui kedagi, kes on loomult laisk ja ise pole mõni vinge trenniguru, peaks huvitama, siis paar pisikest motiveerivat nõuannet:
* kui oled lihasharjutuste juures koormust suurendanud ja esimese seeria järel kipuvad silmad minema pahupidi ja ähid nagu bernhardiin juuli keskel, ei tasu veel otsustada: see on liiga palju. Üldjuhul on sellise koormusetõstmise puhul (kui sa teed seda ikka eelnevalt harjutanuna, mitte päris lambist) teine seeria kergem kui esimene ja kolmas pole ka raskem kui teine.

* teha trenni telekat vaadates ei ole küll hea sinu silmadele ja ilmselt läheb üht-teist vaadatavast ka kaduma, aga kindlasti on see parem variant, kui vahtida oma saadet ja jätta pärast seda ajapuudusel trenn tegemata.

* söö hommikul palju.
See on palju parem mõte kui süüa õhtul palju, mis siis, et hommikul tundub, et suudad päev otsa vähe süüa. Peale paari päeva tavaliselt nagunii ei suuda.

Maailm on nii tore ja inimesed nii ilusad ja head!
(Eriti Aweron... oot, et see on nii mitmemõtteline väide ja eriti kuna keegi võib seda eelmiste postitustega eksikombel kokku viima hakata, pean ma lisama natuke möla:

Ahm says: palju reaalsemalt mõtlen ma seda, et aweron on ilgelt lahe inimene
ma olen temast kergelt vaimustuses
täiesti mitteromantilises mõttes
sellises ah nii toredaid inimesi on olemas mõttes
Behm says (19:41):
mina olin ka aweronist esimese kohtumise järel vaimustuses, ja see pole siiamaani üle läinud
sest ta on siuke inimene, et... ta on INIMENE (s.t. inimlik, ei tundu kuskilt teisest maailmast), aga samas on ta nigu kehastunud päike.
ja nutikas
ja loov
Ahm says (19:41):
just
Behm says (19:41):
ja tohutult sõbralik ja tegus
Ahm says (19:42):
ja hea
Behm says (19:42):
just
Ahm says (19:42):
me oleme nagu mingi aweroni kisakoor-fännklubi
Behm says (19:42):
ma arvan, et me pole ainsad
ma olen SUHT kindel
et sel klubil on sektsioone üle eesti
Ahm says (19:43):
aga see on alati väga üllatav, et siukseid inimesi olemas on
nagu
ma tunnen paljusid toredaid inimesi
aga on olemas mingid, kes on kuidagi... eriliselt hullumeelselt toredad.)

Elagu toredad inimesed! Ja asjad! Ja nähtused! Ja üldse! (Ma olen kuidagi lausa eriliselt hullumeelselt hüsteeriliselt rõõmus, tundub. Aga see läheb nagunii ka üle, nagu kõik muugi siin ilmas.)

Kui ma tuvastasin, et subjekt on hõivatud,

avastasin jälle, kuidas ma olen ju vana.

Täiesti arusaamatu - taipasin, et nüüd olen vana juba 27. eluaastal. (Mis oli täiesti arvestatav hulk aega tagasi).
Mõnd aega põdesin seepärast (tegelikult põen ikka veel).
Siis leppisin asjaga (omast arust lepin ikka veel).
Siis võtsin selle vanaolemise kui fakti isegi üheks oma võrguidentiteetidest - ideega, et kui ma oma kõrget vanust kogu aeg positiivselt ja innukalt korrutan, siis ei tundugi vana naine olemine enam nii kole. Kui sa ei saa tõsiasju muuta, muuda oma suhtumist!

Ja ikkagi ja ikkagi mind üllatab, et olen vanuses, kus ka veidi nooremad sümpaatsed mehed on kõik hõivatud (ja kes ei ole, on isegi minu jaoks tavaliselt kuidagi liiiiiga veidrad juba).
Ikkagi mind üllatab, et mul on laps, kes varsti jõuab teismeikka (füüsilise küpsemise poolest saab suisa päris "valmis" lähiaastatel. Pakun, et 4 aasta pärast võiksin ma puhtfüsioloogiliste võimaluste poolest vanaema olla juba).

Ikkagi on kuidagi jõuetu tunne vaadata aknast välja lumetormi, lakkamatu laste kisa kõrvus, libistada siis pilk üle möödunudöise /laste une ajal sündinud/ võrgupäevikuposti ja mõelda: "A tegelikult sa oled omad vermed ju juba kätte saanud, mõtle sellele! V-o ei olegi rohkem ette nähtud? V-o on kogu vesi juba ammu ära jäätunud ja sina ei saa sellest lihtsalt aru?"

Ma usun armastusse.
Armumisse usun ma suisa kirglikult.
Ma usun, et tõeliselt võib armuda ka 100 korda elus.

Aga mitte igaüks.
Küllap seegi on anne ning mida suurem anne, seda haruldasem ta maailmas on.

On inimesi, kes võivad kirglikult armastada 100 korda elus ja keda 100 inimest ka kirglikult vastu armastavad. Ma ei tea täpselt, millised need inimesed on, aga ma usun, et nad on olemas.

Millegipärast ma kujutlesin, et võiksin nagu ka selline olla.

V-o seepärast, et vanuses 3 - 27 oli sihuke rohkem või vähem armunud olek mul konstantne seisund (objektid muidugi muutusid), ja tõsiasi, et minusse vastu ei armutud, tegi tuska ainult kuskil sellises 9-20 eas.
Muidu meeldis mulle armunud olla tunde enda pärast, mitte seetõttu, et ma tingimata sellest midagi ka saama pidanuks.

Nõnda ma siis ma arvasingi, et eks ma muudkui olen sedasi armunud edasi elu otsani. Ning kuna olen nüüd ka suurem ja targem ja enesekindlam, siis v-o õnnestub vahel suisa vastuarmumisigi leida!

Aga tegelikult olen ma suurem ja targem ja enesekindlam ja vanem.
Ootan rohkem, ei oska enam ainult kenasse näolappi ja veetlevasse õlajoonde armunud olla. Tahan näpuga katsuda ja loomusesse sukelduda. Ah, ma tahan liiga palju, kui vaatama hakata!

Ja üldiselt on üsna hästi teada, milline on ennasttäis ja valivate vanade naiste seis armumisturul, eriti kui neil pidevalt mingid lapsepabulad ka kannul tolgendavad.

Muuseas, mida edasi ma kirjutan, seda enam süveneb deja vu tunne. Miskipärast tundub, et ma olen seda kõike siia päevikusse juba mitu korda kirjutanud.
Mingi pidevteema sihuke siis.

Muidugi ei ole mul mehi vaja. Peale teatava oskuse omandamist eelmise aasta lõpus võib öelda, et pole peaaegu millekski vaja.
Aga nad panevad mu süame nii kaunisti põksuma, mu mustade ringidega pandakarusilmad särama ja võluvad naeratuse mu vanade kenade huulte pääle ja nad meeeeeeldivad mulle!

Tahaks olla jälle tüdruk. Kasvõi ainult mõned päevadki jutti, no paar korda aastaski! Natukenegi!
Aga...
Surm ohkab juba suu ääres küüslaugu- ja viinalehaselt.

Pildi varastasin siit.

Sõrmeotsi riivates

Täna ma unelen.
On selline öö.

Räägime... ah, ma tahan rääkida rahust. Muidugi mitte sellest, mis (asjaolude meeldivas seisus) valitseb riikide vahel ja sisaldab kokkulepet, et ei tapeta üksteise inimesi (oma inimesi võib rahu tingimustes mõnel pool üsna palju tappa).

Täna öösel räägin ma sellest rahust, mis on sees.
See veeklaasi tüüpi rahu, see kivi moodi rahu, see, mis on mõnel pool ihaldatuim meeleseisund. Oh, anna mulle rahu, luba mind rahusse, jätke mind rahule!
Meelerahu.
Hingerahu.
Jah, seesama.

Mul vahel on seda pihutäite kaupa, sellisel puhtal kristalsel käesoojal kujul. See näeb välja nagu läbi nurgeti lõigatud klaasi murduv valgus või päike külmal päeval läbi hägupilve kumamas.
Ning see tundub hea.
Aga kui see on möödas - ja see läheb alati mööda - siis... Siis ma ei igatse selle järele.

Rahu, see on hauakoht. Vool näib peaaegu peatuvat. Jahe vesi hällitab, lõhnab suvise kaldamuda ja roheluse järgi, kusagil seal all elab Saladus (kas saladus on ohtlik? On see hiidvähk sõrgadega, mis haaravad nagu tangid, aga on teravamad, nii palju teravamad? On see Vete-ema oma pikkade roheliste juustega? On see uppunud aare või lihtsat suur kivi, mille vastu sa lööksid ära oma varbad, kui püüaksid eksikombel tema kohal end veepõhja uputada?), ja kui lebada selili kesk hauakohta, kõrvad vett täis, ei kuule midagi peale kauge voolu kumina - või on see hoopis vee laul, jõe unelev ümin?

Aga kui sa ei liiguta ei kätt ega jalga, viib vaikne vesi sind salakesi kivideni, ikka pea ees, alati pea ees - ning ärkamine on valus.
Kui sa liigutad, kui sa hoiad end seal tahtega, meelega - siis võid hauakohta pidamagi jääda.
Alatiseks.

Ainult et - mis saab siis ülejäänud jõest?

Mina, mina olen unistaja, ja muidugi tahaksin ma teada hauakoha saladust. Taevas on sinine ning vesi tume ja mina seal vahepeal, ma võiksin oodata ja kuulata ja ükskord peaks ju saladus end ilmutama!
Aga siis ma näen kedagi eemal kividele ronimas, näen teda käte jõul kärestikus rippumas, vesi kahel pool kohisemas, ja kuulen tema häält - ja siis, siis ma ei saa enam paigale jääda.

Tahan ka kärestikku.

Muidugi on kärestikud ohtlikud.

Aga hauakohas pole naeru. Hauakohas pole mängu. Kellegi juuksed ei lehvi kui tume veepiisane kardin ja ainus, mis võib sind puudutada, on sillerdav pimedus su all - või ehk ka vesikupuvarred. Aga pimedus ja saladus saavad meid lõpuks kätte nagunii. Vesikupuvarred aga...
Teate, mulle meeldivad käsivarred rohkem. Pole nii libedad.

Ja nõnda ronin ma kogu jõudu kokku võttes üle kivide kärestikku. Tühja neist libedatest vetikatest või limast kividel! Ja mis siis sellest, et vesi on seal külm, palju külmem kui võrendikus. Et mõned kivid on teravad. Et ma olen vahel, ma olen juba kukkunud ja vool on vedanud mind mööda kive, kuni küljed on sinised ja huuled verised.

Kui sa ei käi läbi kärestiku, ei jõua sa iial jõge mööda edasi.

Ja inimene, tema ei ole paigaloom. Tema on kasvanud, uidates oma saagi järel mööda savanni, tema väidab vahel, et elu on nagu jõgi (kulunud kujund, ah?) ning kasvab paigale jäädes samblasse nagu kivi.

Kui sa ei õpi mängima teravatel kividel, võid üldse mängimata jätta.

Ma armastan pehmust. Ja sammalt. Sammal tundub nagu ammu enne inimest loodud padi, roheline lapsepõlv õõnes puu ning kivivarega, ja aeg.
Ja ma armastan hauakohti.
Ja päikese kuma läbi pilvede.

Aga ma tahan ka rõõmust nutta. Tahan tunda, kuidas hurm võtab hinge kinni. Kuidas kogu keha tuksub rütmiga kaasa. Kuidas kõhust võtab õõnsaks, kui su jalge ees on kuristik ja tuul tantsib su ümber ja sosistab: "Võid kukkuda - aga võid ka lennata!" Tunda, et täna ma oskan lennata. Lennata.
Ja selleks kõigeks on vaja kiiret voolu, külmi tähti, raevupunaseid loojanguid ning mõnikord ka natuke uppuda.

Jah, muidugi võib see tähendada, et sa uppudki seal kivide vahel edasi lohisedes, valudes ning hirmuga. Ei jõua kätt ette panna ja järgmise kivi vastu paiskumine lükkab kurku kolm hammast, jõuad käe ette panna - ning hoop paneb selle hetkeks tuimalt kirvendama, ning rohkem sa seda enam endale kaitseks ei tõsta, sest mõranenud luu teeb liiga suurt valu.
Ning edasi, edasi on ainult üks magusa metallimaitsega abitu rabelemine kuni - sa ei saa enam kunagi teada hauakoha Saladust.

See ongi kärestiku õigus ja ilu. Olla ohtlik.
Ohuta pole erutust.
Erutuseta pole eredust.
Ereduseta pole - elu?

Kui rahu minust välja valgub, igatsen ma tema järele väga harva.
Tule, sõber, mängi minuga kärestikus!
Pehmelt, leebelt, rahulikult. Esialgu. =)