Kolmkümmend minu aja järgi e. mõned mälestusväärsed hetked

***
2/3 suveniirpudelikest Vana Tallinnaga.
1/3 sai kaaslasega jagatud; eks jagatud jook on alati topelthea.
Esimest korda sain aru, mida tähendab "kogu kere lõi hetkega soojaks".
Seda soojust oli just siis väga vaja ka.
Ahju ja kuuma mahla ja kuiva olemiseni jäi umbes tund.
***

***
Sedakorda ma ei uju üle järve, mõtlesin ma. Sedakorda ma ujun piki kallast, vaatan, mis seal roostikunuka taga on.
Roostikunuka taga oli koht, mis veel mõne aasta eest oligi ujumiskoht. Nüüd oli sinna tekkinud miski kaldus aasa moodi asi.
Kaks pisikest lindu, noka ja hoiaku järgi kuidagipidi tutka sugulased, kekutasid oma tikkpeenikestel, kehapikkuse kohta üpris pikkadel koibadel päris veepiiril.
Nad ei oodanud kindlasti mingit inimest vaiksete konnatõmmetega lähenevat. Usun, et olin lähemal kui 2 meetrit, kui nad õudusega taipasid, et see punakaspruun asi ei olegi mätas vaid hoopis inimpea, ja minema vurisesid.
***

***
Fantastiliselt ilus keepmantel - lihtsalt naeratuse eest.
Jah, ma olen tühine ja närune inimene, mulle jäävad südamesse asjad. Sellised malbed "ah, mul pole sellega nagunii midagi teha"-kinkimised, tõsi, annavad südamlikkuse koha pealt ka asjale üht-teist juurde.

Talvehakul ostsin mantli juurde sobiva kübarmütsi, mille dekoreerisin sinise sulekese ja vana vööpandlaga.
Kahju, et praegu keepmantli jaoks liiga külm on =(
***

***
Pärm on kahtlane ollus ja pärmitaigen välja mõeldud selleks, et inimesed, kel ei ole nii palju võid, et muretainast teha, ka midagi süüa saaksid.
Ainult et ma ikkagi võtsin teda üha uuesti ja uuesti kätte, et 30. eluaastal lõpuks siiski omada ka teatavat pärmitaignaosavust.

Esimene seemne-pähkli-sepik, mis välja tuli, oli väga maitsev.
Iga järgmine üha maitsvam.
Seemne-pähkli-plaadisepikute võidukäik perekonnas on viinud mu sinnani, et ma naljalt enam poest sepikut, saia ega leibagi enam ei osta.
Ainult väga laisas tujus.
***

***
Naeratus. Pakutud käsi.
Kohe sulan kui kärjevaha.
Jah, muidugi - see mõni asi!

Judin ikkagi üle naha.
***

***
Lumi ja kõige parem sõber üldse, uisud ja seenesupp.
Ma ei mäletagi, millal ma enne seda end viimati nii päris inimese ja nii vähe papile maalitud näopildina tundsin.
***

Lotovõit või midagi

Kaks posti üksteise otsa, aga mul kama.
Rõõmu tulevat jagada, saavat mitmekordne.

Leidsin nimelt aarde.

Saate aru, olen haige, õde on haige, õe isa on haige, minu isa on haige, kõik on haige - ja otsustasime, et lükkame jõulud päeva võrra edasi.
Ma siis kinke pakkima täna öösel alles, kui lapsed viimaks magamas ja vagurad ning ei passi.
Pakkimispaberid on kapi otsas kõrgel. Pidin kaks tooli ülestikku panema, et ilusamat välja valima pääseda.
Tuhlan seal tolmu sees, kaks paberirulli on suht inimliku välimusega. Võtan ühe ja viskan alla - ja siis mõtlen: oot, üks kingitus oli mul ju valmis pakitud ka, aga kuskohta ma selle küll peitsin?
Igaks juhuks tegin selle kapi uksed lahti, mille otsast pabereid otsisin, et äkki on see ainus varem varutud kink seal sees kuskil.
Teadsin küll, et seal kapis on tegelikult raamatud.
Ma olin neid sisse kolides ikka vaadanud ka ja mõelnud, et "Heegeldamine" ja "Pitsilised koekirjad" ja "Tervenemine jooga abil" leiba ei küsi, aga ega mul nendega suurt asja ka ole.
Aga nüüd, saate aru, nägin korraga, et esimese raamaturea taga on teine veel.

Mõlemal riiulil.

Sobrasin natuke.

Siis juhtus nii, et persse need kingitused, ma pean oma kapivälised ja nähtavad raamaturiiulid nüüd ümber korraldama kell 1 öösel, panema paika oma uued (vanad) Alverid ja Kaplinskid, Rimmelid ja "Viplala lood", "Ukuaru" ja "Antiikmütoloogia" (millest ma olen umbes nagu 7 korda puudust tundud siin korteris elades, kuhu pagan ometi minu eksemplar sai?!) ja "Hea meremeeste hoidja" ja "Kolme katku vahel" ja "Doktor Dolittle'i" ja "Naksitrallid" jne.
Sinna kappi jäi veel palju toredaid raamatuid. Mis ootavad vaguralt aega, kuni mul jälle "Anna Karenina" või "Kevade" tuju peale peaks tulema.

Aga kõige suurema aarde jätsin teadlikult peitu. Sinna kõige taha, salajasse paika.

Kõik kolm mu laste kõige ärarüsatumat lemmikraamatut, millest kõiki kolme on mitu korda ohtralt kleeplindiga parandatud ja kahel on ikkagi jälle kaaned küljest ära - "Vennad Lõvisüdamed" + "Röövlitütar Ronja", vana "Mary Poppins" ja vana "Bullerby lapsed" - kõigist kolmest on seal täiesti korralikud, siledad ja kaunid väljaanded.

Või noh. Laste lemmikud... Minu lemmikud... Mis seal vahet, neist said laste lemmikraamatud ilmselt seetõttu, et mulle meeldis neid ette lugeda!

ÕIGES köites. ÕIGES sõnastuses. (Oi, ma vihkan Ronja tõlke uuesti ületoimetatud versiooni!) ÕIGET värvi. ÕIGED jutud sees. ÕIGES järjekorras.
Just need ÕIGED raamatud.

Täiesti imeline.

Loominguline skisofreenia

Kas olla kellegi muusa on samuti eneseteostus?

***

***

Vahel tahaks mõne inimese ees lihtsalt kummardada. Ja võib-olla ka sala kadedusest ohata.
Aga kui ma püüan oma kummardust kuidagi kirjasõnasse panna, siis isegi kui kirjutan /kummardus/ - kõlab see ikkagi kiitusena.

Mis on aga hoopis midagi muud.



Pilt: Edward John Poynter
"Erato, luule muusa"

Kuuldemäng

Poeglaps (kempsu ukse taga): Kuule!
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa?
Poeglaps: Kas sa magad?
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa.
Poeglaps: Ma tahtsin öelda, et meevesi on valmis.
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): pomiseb midagi arusaamatut
Poeglaps (reipalt): Jah, ainult mett ei ole.

Tütarlaps käib vahel kempsus raamatuid lugemas, sest see on ainus koht, kus saab ukse lukku panna ja rahus olla.
Ma ei tea, kas ta istub potil või pesumasina ees põrandal maas.