Eluplaan, mis ei kõlba kuskile

Lühidalt kokku võttes: kui ma näen nii palju vaeva, et olla rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum, siis miks ma olen nii vähe rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum kui... no nt ma ise 2 aastat tagasi?

Sest ma olen piinlikult rumal, on vastuseks. Mul on hingerahu just siis, kui ma üritan korraga mitut maakera liigutades naba paigast ära tõsta, meeleheitehigi jookseb rindade alt püksivärvli vahele ja huuled on valu ja pinge pärast hammaste vahel. Ja peaaegu... peaaegu ju liigub! Ägedus! Ma olen nii lahe!
Muidu on aga tunne, et elan mõttetult.
Õnnetuseks ei ole maakerad ent inimestele tõstmiseks ette nähtud. Selle katsetamine tapab inimesi. Üsna efektiivselt.

Nii et kui ma end aktiivselt surnuks ei püüa rassida, elan omast arust mõttetut elu.
Hea plaan, pole midagi öelda =)

Lisa: tähendab, mulle meeldib see ka, kui on lihtne, helge ja tore. Aga ma eelistan varianti, kus see "tore" oleks ära teenitud. Mitte niisama, kenade varvaste ja õigesse perekonda sündimise eest kätte tulnud.

'õk

Eile oli ses mõttes ajalooline päev, et esimest korda pärast 14-aastaseks saamist juhtus nii, et ma end täiesti kogemata, mitteteadlikult, vastava plaani ja eesmärgita purju jõin.
Õigemini sõin.

Kui teile maitsevad brändis leotatud rosinad, arvestage, et need mõjuvad täiesti ebaloomulikult tugevasti, palju rohkem kui natuke brändit klaasipõhjas.

...oot, mida tonti?

Et ei anna alla?
...ehk siis: seda teen ma kell 7 hommikul, pärast kassiotsimiskuulutuse koostamist, ajal, kui ma peaksin tegelikult rongis kooli poole loksuma.
Aga... aga vähemalt kassikaotamisahastus läks jälle üle seepeale!

Your rainbow is intensely shaded red, orange, and violet.

What is says about you: You are a passionate person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it. Others are amazed at how you don't give up.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Ja homme jälle kooli

Olen nii väsinud, et ei taha enam maailma näha.

Natuke mõtlen, et miks ei ole kõik mu sõbrad ja tuttavad ümberringi ühel põlvel, pakkumas toetavat kätt ning pühalik-kaastundlikku pilku? Mismõttes nad käituvad, nagu ma peaks suutma asju nagu tavaliselt? Suutma mõelda, kaasa elada, käia, teha, tahta, rõõmustada, huvi tunda, suhelda jne? Need, kellele mingit tähelepanu veel jagub, üldse ei saa aru, et nad on hullult priviligeeritud! Et tegelikult see kirjutatud mail või msn-jutuajamine on umbes enim, mis ma üldse kellelegi peale kõige lähemate nädal aega pakkunud olen!

Natuke mõtlen ka, et äkki mul on midagi viga, et ma ei suuda. Äkki tegelikult elavad kõik sellise pideva surve all, lohistades end nagu läbi vati ja mitte kunagi und täis saades, mitte kunagi end värske ja innukana tundes? Lihtsalt kuna mina olen elanud pidevalt laisa aristokraadi elu, ei oska ma tööinimese koormust ettegi kujutada ja kaeban, et ei jaksa?