Tantsi nagu keegi ei vaataks

Lugesin seda blogiposti - hea post on - ja jäin mõtlema selle koha üle, kus ta tõdeb, et tantsi, sest sa oled oma sõprade seltsis purjus, sa oled peol ja Michael Jackson mängib, mitte seepärast, et keegi ei vaata. Kõik vaatavad!
Mulle muidugi tuli selle soovituse inspireerinud nõuanne meelde - autorlus on üle interneti vaieldav (keegi William W. Purkey tundub igatahes usutavam kui Mark Twain, kelle stiil see lause üldse ei ole) - ja kel ei tulnud, siis näete, selline ta on:

...ja siis tuli mulle ka meelde ebamugavus, mida see tantsimise osa ülaolevas elunõuandes mus alati tekitanud on.

Sest kui mina tantsin nii, et keegi ei vaata, siis ma tantsin nii, nagu vaataks mind sajapealine vaimustatud publik, kes on millegipärast uskuma jäänud, et ma olen Isadora Duncan, Demi Moore stripparifilmist ja türgi kõhutantsijatar ühes isikus. Üksinda kodus tantsides võtan ma aknaklaasipeegelduse abil võrgutavaid või lihaseid esile toovaid poose, õõtsutan puusi ja libistan kätega üle keha, nagu mulle makstaks selle eest, et mind vaadata - mitte lihtsalt kujutledes, et mind vaadatakse. Seon moderntantsu ja Madonnat ja naudin iseennast tohutult.
Aga kui ma sattun tantsima rahva sekka ja teen seda kõike vaba rõõmsameelsusega ka seal - siis ma sageli tunnetan, et midagi oleks nagu viltu. Sest peaaegu alati olen ma ainuke, kes meenutab oma liikumisega Britney Spearsi muusikavideot miinus veidi akrobaatikat, ja siis on mul paradoksaalsel moel tunne, et ma nagu.... ei oskagi tantsida nii, nagu keegi ei vaataks.
Ei oska ja ei tahagi!
Ma ei oska tantsida heas mõttes põrunult nagu nohik ameerika filmis. Mul ei ole vähematki huvi tantsida, vehkides peaga ja kätega nagu poksijat matkiv pisike poiss, mul ei ole mingit sedasorti võnkumist sees. Minu võnk on puusades ja õlgades, randmetes ja taljekeerus, ja tundes, et mind vaatab sada inimest, olgugi kujuteldavad! Olen põrunud hoopis teistmoodi!

Nõnda ei oskagi ma tantsida nii, nagu keegi ei vaataks. Ja suutmatuna välja mõelda, kuidas see käib, jääks mul seda soovitust järgides lihtsalt tantsimata.
Sest vähemalt ma ise vaimusilmas vaatan ennast ju ikka, vaatan huvi ja kaasaelamisega, rõõmu ja innuga.
Ma meeldin endale tantsides. Miks ma ei peaks ennast vaatama?

Surmatants

Postkasti ilmus sõnum murelikult lugejalt, kes küsis, kas ma ikka elan veel.
Vastuseks on, et elan küll, aga maal.

Maal on kõik teistmoodi. Eeskätt on seal kõik kohutavalt elu täis, millega seoses kohtab ka kohutavalt palju surma. Mitte ainult need teod, keda igal kempsuskäigul lömastad, sääsed ja parmud, keda verejanuliselt laiaks lööd, ja surnud sea tükid, mida jaanipäevaks nosid, vaid ikka täiesti konkreetsed laibad.
Täna näiteks leidsin kell pool kaheksa hommikul kempsu jalutatades selle eest peata hiire. Teie õnneks ei ole mul kaamerat ega kommet kõigist asjadest pilti teha, aga peata hiir oli üsna rõve ja temast poole meetri kaugusel olev arusaamatu verine sodi koos millegagi, mis nägi välja nagu üsna värsked kassijunnid (aga kass ju ometi ei situ keset teed või kraabiks vähemalt mulda peale?) veel oluliselt rõvedam.

Eile leidsin sissesõidutee äärest piraka surnud konna. Ikka sellise käelabasuuruse. Üks jalg oli puudu ja kui ma ta kilekoti abil üles tõstsin ja kaugele kibuvitsapõõsasse virutasin, jättis temagi maapinnale kena verise läraka. Autosõidu ohver.
Konn oli nii suur ja ilus, et mul oli tast väga kahju.

Kuhugi maamaja põranda alla on ka keegi ära surnud.
Selles võiks süüdistada ühe mu lähisugulase kalduvust majja igale poole rotimürki jätta, sest pärast rotti, kes talle pesukappi ära suri, on ta rotisoo suur vaenlane - kuigi mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas plaanib ta rotte mürgitades vältida nende edaspidist pesukapis suremist - aga arvestades, et minu kassi maale kolides tuli nagunii kogu mürk kokku koguda, ja haisema hakkas alles eile, kahtlustan pigem mingeid muid põhjusi.
Üleüldist eluküllust, eeskätt.
Kui igal pool on nii palju elu, peab olema ka palju surma. See lihtsalt käib asja juurde, on pool samast õunast.

Kuulen mina linnulaulu ja mõtlen uduselt alati ka kõigile neile nahkapandud pesatäitele linnupoegadele, mahakukkunud munadele, sääskedele ja ussikestele, kes pintslisse pistetakse ainult selleks, et nahkapanija varsti omakorda nahka pandaks. Sumin, siristamine ja rohusahin räägivad massilisest suremisest igal pool minu ümber. Põder, keda üksõhtu lambakoplis nägin ja kellega mitu minutit tõtt vahtisin, enne kui ta nördinult pruusates ja korsates metsatukka kadus, ainult rõhutas kogu seda elu-ja surmaküllust, seda, kuidas kõik pulbitseb.

Ega ma muidugi ei ütle, et see värk puha halb on. 
Mulle tegelikult suved täitsa meeldivad, eriti kui ma parasjagu vees olen. Kui soe vesi ümbritseb mind kaitsvalt ja leebelt, selle puudutus on nii suvesumedalt siidjas, ja ma saan sajakonna rahuliku tõmbega kisavast kaldast kaugele, omaenda mõtteruumi põgeneda ja tunda end seal nagu väikeses salaonnis maailma eest peidus olevat -siis on hea. Kuni vähegi pinnal jaksan püsida. (Lähtuvalt sellest lahedast vees omaette olemise tundest on minust aja jooksul saanud päris hea ujuja. Niisama ulpimisega võrreldes on vedelas keskkonnas edasi liikuda mõnusam - ei hakka külm.)
Aga ometi on linnast väljas, maal pärissuves olles natuke selline tunne, nagu elaksin kompostihunnikus.

Mul on üks armsam, kes räägib, et talle ei meeldi talv. Et see on surma aeg.
Aga mina tunnen just praegu, et on surma aeg. Kihisev, vabisev, kasvav ja kõdunev Suure Surma aeg, korraga kaunis ja kohutav.

Talv on rahu. Puhkus. Paus elu- ja surmahulluse vahel.
Kui surrakse, siis puhtalt, külmalt ja lõplikult. Korjustes ei puhke kohe uus tuhatkordne elu, vingerdamine ja teist sorti soojus. Enamasti puhatakse, seisatatakse seal, kus oled, säilitatakse olevat, püüdmata seda laiendada, mitme- või mitmesajakordistada.
Valge vaikus ja tasa tuksuv elu selle all.

Nojah, aga nagu ma ütlesin, ega ma tegelikult ei kaeba.
Istun palja ülekehaga arvuti taga, pruuniks päevitanud ja natuke ära kõrbenud, kõik karvad veidi liiga pikad ja lihased läbi naha välja joonistunud, ning tean, et enne kuud aega pole vaja ühtegi koolitööd teha ega kuhugi kella peale tööle joosta - hah!
Ma suudan välja kannatada puuduva loodusrahu, kui mul on harvaesinev võimalus rahuks iseenda sees.

Järvevee värvi tunne

Ma täna juba kirjutasin, aga kurat sellega.
Lugesin ekraanilt ühe lause ja korraga tuli kurbus nagu kosk.

Mitte halb kurbus. Mitte see kurbus, mis teeb haiget nii kõvasti, et saad korraga absoluutselt ja igakülgselt aru, miks sõna "hingevalu" olemas on. Mitte see kurbus, mis haavab hullemini kui luumurd, tundub nagu keev õli su tundekurdudes, kõrvetab need põhjani läbi. Mitte kurbus, mis võtab üksinda kodus karjuma ja kägarasse tõmbuma või väljas laternaposti najal ulguma, nagu rebitaks soolikaid välja - ei, mind tabas see teine kurbus.
Hea kurbus.

See, mis kõlab nagu Wish you were here triibulisel madratsil pragulise lae all, üksi joodud pudeliõllega. See, mis lõhnab nagu jasmiin valgel ööl, kui sa kõnnid paljajalu aias märja rohu sees ega taha minna tuppa tagasi nohisevate laste ja raske vatiteki juurde. See, mis kraabib hinges, kui sa vaatad üle hilisõhtuse põllu lilla silmapiiri suunas ja ühekorraga ei mõista, mis on viga, kui kõik on hästi, ja samas ihkad, et kõik muutuks, kõik, kõik, kõik ja ühekorraga.
See kurbus, mis tundub nagu ilusa inimese hea puudutus, millest kunagi edasi ei minda, maitseb nagu öine soe merevesi, korraga hellitab ja itkeb. See kurbus, mis tabab, kui selgesilmne filmisangar leiab oma sõjaväljal veritseva sõbra veidi enne, kui see päriselt surnud on. See kurbus, mille värvideks on uduvalge ja pilvelilla, ja mille lipp on taevas.

Ja ma jäin mõtlema, miks mul seda kurbust nüüd nii harva on.

Kas ma põiklen ja põgenen ta eest, kuigi ma ometi teda armastan ja ta mu õnnelikuks teeb - nii teistmoodi õnnelikuks, kui rõõm ja rahu, aga ometi kaheldamatult ja kordumatult õnnelikuks?
Või on asi lihtsalt selles, et selline kurbus vajab aega ja ruumi? Vajab tühja vaikset aega, mil ma ei tee midagi, ei saavuta midagi, kus ma saan midagi nimetut igatseda - selle asemel, et minna, anda igatsusele nimi, tal sarvist kinni haarata ja külili matile maha virutada?

Võib-olla ei olegi võimalik elada seda kurbust, elada viimse kui erguni elusat elu, ajuti pürgimisest ja püüdmisest loobumata.

Võib-olla ei olegi võimalik elada elusat elu, vahel elamisest loobumata.

Kuidas küla koerale...

Tundub, et maailm tegeleb õiglane ja irooniline olemisega.
Nt vedeles mul täna hommikust saati vannitoas suur pesukauss märja pesuga. Kella 4 paiku läksin seda pesu siis viimaks välja viima ja, välisukse lahti teinud, mida ma näen? Tumedaid vihmapiisatäppe, mis tekivad välistrepi seni kuivale kivile!
Nojah, ronin siis üles tagasi, laotan pesud tugevneva vihma hallis valguses lastetoa varbseinale ja esiku kapinuppudele laiali - ja olge lahked, pool tundi hiljem särab õues taas päike.
Panen pesema uue masinatäie. Päike, päike, päike, päike - kuni pesu on ära pesnud.
Siis on jälle vihm.

Kaotasin jälle ära oma päevukate ülaosa.
See on nagu mingi needus juba. Või siis püüab maailm mulle midagi öelda.
Vbla on päevukate ülaosadega samamoodi, kui raha ja kodutehnikaga? Et nad tahavad, et neid armastataks, et neist hoolitaks, et nendega tegeletaks? Ja kui sa seda ei viitsi, vaid kehitad õlgu ja mõtled "Küll kuidagi ikka saab" (nt ei lase end segada sellest, et päevitusriideid pole kaasas, võtad särgi ikkagi jõe ääres ära ja päevitad ülemist kehapoolt pesuväel), siis on maailm õiglane ja läkitab su päevukad (ja raha, sest kuidagi ju ikka saab) edasi sinna, kus neid rohkem armastatakse?
Ning need torud, mis seina sees lekivad, seisavad seal omaette ja töömees Gennadi külaskäigust hoolimata jätkuvalt katkistena, kuna sina harjud end pesema pesukausis keset kööki, ja juukseid küürid otse köögi kraanikausis. Sest maailm taipab ju ära, et sa oled selline inimene, kel tegelikult on üsna pohh, kas tal on võimalik end dušinurgas pesta või peab orgunnima mingi loomingulise lahenduse. Ja siis keerab mõnuga. Sest sa ju ei sure selle kätte!
Sel torude asjal on, tõsi, ka plusspool: enam ei ole köögi kraanikauss pidevalt musti nõusid täis. Kuna see on ju ühtlasi ka pesunurga eest. Ja ennast on jube ebamugav pesta mingite tomatikastmega koos olevate pannide ning taldrikute kohal!

Ma natuke mõtlen, kas maailm teeb varsti mu inimestega samamoodi. Saadab nad sinna, kus neid rohkem hoitakse, kus sõrmeotsad on siidisemad ja sosinad sisukamad?
Sest inimesed on mulle kallid küll. Ma mõtlen neist tihtilugu, mõtlen kohe tugevalt, nii tugevalt, et nad võiksid seda lausa tunda - aga ometi ei tee ma enamasti midagi, et nendega koos olla.
Ja siis võib ju juhtuda, et maailm võtab nad ära? Nagu päevukad. Viib nad kuhugi, kus neist rohkem hoolitakse, antakse neile küpsiseid, kallistusi, kvaliteetaega ja huvitavaid mõtteid.

Mul, nagu võib käesolevast võrgupäevikust näha, ei ole paraku eriti huvitavaid mõtteid, mida kellegagi jagada. Alalise väsimusvirina asemel pakun erutavaks vahelduseks välja ainult jutu sellest, et ilgelt äge on, kuidas saab magama minna igal ajal, kui tahan.
Eile magasin 4 tundi lõunaund nt. Täna kisub ka nagu juba voodi suunas. Ei, ma ei ole sel kevadel/suvel soojas vees ujumas käinud (ainult korra mingis Lahemaa meres, kus vesi oli selline, et jääkuubikud peaaegu kõlisesid ihu vastas). Ei, ma ei ole praktika lõppemisest hoolimata jälle korralikult treenima hakanud. Ainult korra jooksin sealsamas mere ääres tallad liival villi. Ei, ma ei ole eriti päevitanud, mingit aiatööd teinud, saanud paremaks, tugevamaks ja ilusamaks inimeseks...

Aga ma olen maganud. Ja kavatsen seda kohe jälle teha.
Võib-olla (VÕIB-OLLA) täna õhtul otsustan, et olen välja puhanud, ja lähen oma vastikute natuke hõõruvate tossudega jooksma. Sest tegelikult on see koomasarnane "aga nüüd ma puhkan ja magan ja paranen haigustest"-seisund pärast praktika lõppu juba viis päeva kestnud ja omamoodi õudne hakkab juba. See inimene ma nüüd ka olla ei taha, kes ainult sööb, magab, teeb süüa, sööb, magab ja vahepeal loeb teismeulmekaid ja vahib facebook'i.


Õnneks on vähemalt märgata olulist elavnemist mu kujutlusvõime ja kirjutamistahte piirkonnas.