Tätendus

Mõni päev on nõmedam kui teine.
Mõni päev on kohe erakordselt nõme.
Sellestki saab ükskord õnneks eile
mööda kohisevat elutõde.

Tuli tuul ja puhus

Mõnikord, üldse mitte mingitel kaalukeel-hetkedel, vaid lihtsalt hetkedel, kui olen tundnud loo puudet, aga mitte suutnud seda lugu vääriliselt elada – sest ma ei ole lootegelane, vaid inimene, ja meie, inimesed, naeratame ja kehitame õlgu ja teeme seda, millega harjunud oleme, edasi – mõtlen, kas ma üldse elan omaenda elu.
Võib-olla pöörasin ma kusagilt valesti. Jätsin midagi ütlemata või ei taibanud pakkumist või ei osanud kinni hoida, ja sestsaati ei saagi enam seda õiget elu tagasi.

See on läinud. Selle ühe vale mõtte, tühjalastud võimaluse järel. Nüüd elan ma jäätmeid, kuigi nii hästi nagu vähegi suudan.
Kõige segasem on, et mul pole aimugi, mis võimalus või asi see täpselt oli, või mis elu ma peaksin tegelikult elama. Lihtsalt vahel tõuseb sisimast mingi ebamäärane kaotusetunne, kusjuures tegelikult ei tahaks ma isegi tagasi vahetada, kui pakutaks. Ei julgeks, ei oskaks, ei tahaks, kuitahes kaunis ja ämblikuvõrk-peenelt see õige elu siis ka kootud ja kujundatud oleks. Ma olen praeguse eluga nii palju vaeva näinud. Sellest nii palju teinud. See on minu!
Aga kusagil minevikuminade minevikumaailma koes pöörasin ma tookord vasakule – ja kõik läks teisiti.

Tõtt-öelda on see mu tõeline, praegune elu parem, kui enamik lugusid, kus on tegelased, kaaned ja viimistletud dialoogid, armulugu, seiklus, seikluste lõpp, tegelase neljapunktiline areng ja üldised järeldused.
See on rikkam.

Tugevam.

Seda ei saa paari lausega kokku võtta. Mind ei saa paari lausega kokku võtta (vähemalt mitte kirjeldades olemasolusid – puudumisi kirjeldades saab muidugi, ja nt kasutades sõna „veider“) ja sel elul on sügavad juured, kartmatud, jämedad ja valged paljuharulised juured mu perekonnaloo rammusas jultunud mullas. Need jäätmed, mida ma elan, see vohav umbrohi, mis katab peenart, kuhu võib-olla pidanuks kunagi kasvama mingi õige elu, on külluslik, lopsakas ja jõuline ning mina, mina oskan ju ometi maltsast suppi ja nõgestest pirukat teha, ja võilillede erekollane küllus varasuvel lihtsalt murrab mu südame oma ilu ja energiaga. Münt ja ristik lepa ja remmelgaga segamini, mõni lupiin ja pojeng sekka, kõik tugevad, eredad, visad ja surematud. Kas ma kahetsen seda? No ei.

Aga mu pead vaevab mõnikord küsimus, mis kõik seal maal tegelikult veel kasvada võinuks. Kui palju ja millise mustrina. Midagi lõhnavat, sulnist ning suurejoonelist, võib-olla liiliaid? Või tamm? Terve tammik ülastega varakevadel ja punarebasega kuldsete lehtede aegu?
Vahel, kui sisimas rebib nii kõvasti, nagu oleks mu maksa ette rakendatud kaheksa paari kajakaid, tekib küsimus, kuhu nad mind tõmbavad. Ja miks. Kas kusagil oleks olnud mingi teine tee, kuhu ma nüüd tagasi kipun – ise tajumata, kus, milline ja millega sillutatud.

Kui ma vaatan iseennast ja oma valikuid ja seda, kuidas ma just kaldun valikuid tegema, tundub, et ma olen omaenda loomuse ja stardipuki vältimatu tulem. Mõned valikud natuke julgemad, mõned natuke aremad, eluperioodist sõltuvalt, aga kokku toovad nad mind ikka umbes siia, kus ma olen.
Ma olen kogu aeg kirjutanud.
Ma olen kogu aeg lapsi tahtnud.
Ma olen alati läinud oma valikutes välja panga peale – lootnud parimat, olles samas nõus riskima ka ilmajäämisega. Hüpanud üle kuristike, teades, kui sügavad nad on, aga nähes ka, et nad ei ole niisama laiad, kui sügavad. Viimased 5 aastat olen valinud järjepideva julguse valguses, keelates endale muretsemise, keelates viimase hetke kõhklused, keelates hirmu.
Ära arutle, tee! on olnud minu juhtmõte juba päris kaua aega. Ja kõik need valikud, mida ma tegin, on mind vorminud ja mu ära vorminud, ja mul on raske kujutledagi, et miski mu elus võiks olla väga oluliselt teisiti.

Ma justnagu olen ikkagi oma elu vältimatu tulem ja seejuures tulem, mille üle päris uhke olen. Olgugi et siinkohal ennast ise kiitma pean.

Aga minus on need mõned jämedad kohad. Armkude haavadel, mis olid liiga sügavad ja rasked, et paraneda kiiresti ning seniseid omadusi taastades. Malts ja võililled ja kuidagi kokku lükatud pinnas.

Mõtlen, kas mus kunagi oli materjali olla ühe mehe naine?

Kindlasti pole mus kunagi olnud mõistuseabiellujat, seda kainet, karmi ja sihikindlat, kes valib külma pea, mitte vemmeldava vere ning hõõrumishõõguse järgi. Aga kas kunagi, mingil tabamatult hetkel, lasin ma mööda selle võimaluse valida end olema järjepidev, mitte ainult alistumatult kirglik?

Millegipärast suudan ma hoida elus seda sisimas rebimist, kanda ikka endaga neid kaheksat kajakapaari, kuigi nende nokad on mu maksast tumedad, aga ma ei suuda endas kasvatada väikesi linde, õrnu õisi ega tomatit, kurki ning aedmaasikaid. Ma ei suuda.

Ma ei ole kodumaterjal leevikestele. Mu hakid ning tiirud nokiksid surnuks kõik väikesed pehmed linnud, kui ma neid üha ei valvaks või puuri ei aheldaks, ja ma ainult imestan viisakalt, kui mu metsikuile niitudele püütakse tulla murutraktori, päris traktori ja tomatitaimedega. „Kuule, kallis, ma mõtlesin, et lükkame selle kõik siledaks siit. Maa on ju aus, kannatab põlluks teha küll!“

Oot, mida?

Minust räägite? Et põlluks? Siledaks põlluks?
Miks ometi?

Vahel ma mõtlen, et võimalus oli minus kunagi olemas. Mitte põlluvõimalus, aga vast puisniit. Midagi korraga kaunist ning harrashabrast, koostöömaastik. Oli olemas see tee, kuhu pöörata, see muld, kuhu kasvatada. See võime ja vastutusoskus, kalduvus olla püsiv, pühendunud ja püha, hoida läbi aastaaegade ja aastate oma pihke ühe ja sama oja voolava vee all, imetleda seda külma, imetleda seda valgust, pidada kalliks sedasama pimedust läbi iga öö, iga sügise, iga aastakümne.

Mis siis, et vahel ei olegi vesi muud kui hall ja hall ja hall. Mis siis, et alati ei olegi janu. Mis siis, et vahel on vesi jääs ning mu süda ja sõrmed koos sellega.
See oli ju minus olemas kunagi. See on ikka veel, püsiv, pühalik ja püha.

Aga ma ei ole osanud seda elada. Käimata rada, elamata elu, liiliad ja tammed, mida ei kasva.
Ja ma eriti enam ei usu.

Noh, ja kus on 300 punkti?!

Seda küsivad mult muuhulgas mu lihased, aga lisaks ka eneseteadvus.
Kujutan ette, et vbla mõned tuttavad-sõbrad vahel mõtlevad sama, kuigi küsida ei söanda.

Sisemise küsitlemise hea külg on, et kui juba küsitakse, siis on lihased järelikult jätkuvalt täiesti olemas.
Halb uudis on, et aasta tiksub üsna hirmutavalt lõpu suunas, ilmad on külmad, märjad ja pimedad, ja ma ikka veel ei suuda teha 74 kõhulihast 2 minutiga.

Neile, kes ei saa aru, misasja ma siin seletan: tahtsin mina sel aastal kaitseväe üldfüüsilist testi ebaametlikult sooritades 300 punkti kätte saada.
Olen isegi korra proovinud ja mitte hakkama saanud.
Lisaks olen omandanud enda kohta täiesti hämmastava lihasreljeefi (eriti kui ma ei söö nii kohutavalt palju jäätist, vahukoort ja pirukaid nagu eile ja täna) ning käinud lisaks lihastreeningutele juba kuu aega jooksmas, mitte nüüd maniakaalselt, aga 2 korda nädalas siiski.

45 kätekõverdust tundub jälle üsna nohu järjest teha (kuigi arvestame, et eelmisel korral ma ka arvasin, et nendega probleemi ei tule, eks ole), ma jooksen 3200m asemel pehmel erksal päkasammul 5000m ja kõik oleks nagu ilus, aga...
Aga...
AGA....
Need kuradima kõhulihased!

Tegelt ilmselt on see harjutus mul pigem seljas kinni, sest mu kõhulihaste harjutuskompleksid on üüratud, aga jalad tugitooli all oma arenguid testides ei tuvastanud ma viimati mingit progressi. Pigem isegi vastupidi.
Seljalihaseid olen teinud umbes samamoodi edasi nagu ennegi, v.a. hiljutised (edutud) katsed lõuga tõmmata, nii et kui piirav tegur on selg, on loogiline, miks asjad ei parane.

Nojah. Proovib siis selga tugevdada nüüd.

Aga aasta muudkui tiksub ja päevad muutuvad üha lühemaks ja tegelt ma näen juba ette, et jooksen oma 3200 maha rõvedas pimedas lörtsis, põlvini märjana, ja mul on ka üsna raske ette kujutada inimesi, kes oleks valmis mind 17 minutit kuskil märjas lögas ohvrimeelselt valvama ja vaheaegu ütlema.
Aga siiski. Võib-olla mõni on? Võib-olla sina oled?

Mul on kuidagi nõme olnud olla viimasel nädalal. Elu tundub lage ja eesmärgitu. Jubedalt võtab vaeva korraks ind ja vaimustus üles saada ja see on siis ikkagi valmis iga pisiasja peale kohe ära kaduma.
Ei, elu on hea. Kõik on justkui korras.

Välja arvatud, et... eesmärki pole. Tuld pole. Pole nagu... midagi oodata.



Aga need 300 punkti: see on ju eesmärk!

Mul on uudishimulikud lihased, mis tahavad asju teha. Neid saab veel veidi ergutada, täita oma päevi treeningute ja pabistamise ja eufooriatega.

Nii et kui sa peaksid tahtma mulle 16. novembril küll tulla (seekord küll pigem keskpäeva paiku, et jooksmine väga öösse ei jääks), siis on mul plaanis sellal taaskord anda füüsilisel rindel oma parim ja no kurat!
Enam pole kuhugi edasi lükata ka. PEAB õnnestuma!

Ole sina ise II

Siit.

Sest be more you kõlab nii kaunilt.
Ja ma absoluutselt ei kitsendaks seda ideed toitumise, lihaste jms peale.
Kitsendama tuleks hakata ainult sealtmaalt, et kui sa oled enda meelest piinlik tropp, siis vbla tuleks seda mitte veel rohkem olla. Tasuks vbla hoopis endalt küsida, miks olla enda meelest piinlik tropp, kui võib olla ka midagi muud?
Kas kogu sina oled siis piinlik tropp või on midagi muud ka? Vbla annaks olla rohkem seda midagi muud hoopis?

***

Eile ma olin rohkem mina sel teel, et phmt istusin terve päev arvuti taga, sõin süsivesikuid rasvaga (e. jäätist ja vahukoort), jõin üüratutes kogustes kohvi ja põrnitsesin oma poolikut juttu, mil puudu ainult lõpp - aga see-eest oli see lõpp sealt siiski ka täitsa puudu.
Mitte kuidagi ei andnud liine kergelt ja kiirelt kokku tõmmata, ülejäänud loo väärtusi hävitamata, ja ma süngelt surusin endast välja mingeid harvu silpe, millega rahuldavamat laadi lõpule lähemale jõuda. Tundus, et kogu asi on lootusetu ja ma mitte kunagi ei jõua mitte kuhugi - ja siis, mingil hilisel õhtutunnil, oleks nagu ajus mingi kinni kiilunud kraan lahti keeratud.
Korraga tundus võimatu jälle võimalikuna.

Pühendumine tundub olema võtmesõna. See kirjutamisele pühendatud, kuigi pealtnäha-esmapilgul mõttetult kulutatud päev annab mulle täna tegevust kolme tavalise päeva jagu + teeb mu nii-iii õnnelikuks. Oleks ma selle asemel jooksmas käinud ja kooliartikleid otsinud, oleks ma end eilse päeva jooksul ilmselt paremini tundnud - aga seda puhangut õhtul ja läbimurret ajuhangumisest poleks ilmselt ka olnud.

Nii et olla rohkem sina arvuti, jäätise ja kohvi seltsis ei ole tingimata piinlik tropp olemine =)
Mõnikord on just seda vaja.