Elu on kunst

Sõidad rongis, vaatad aknast välja ja näed langevast lumest juba vargsi moodustuvate hangede ja raagus võsa vahel üksildast kollast ostukäru.
Sõidad paar peatusevahet edasi ja mingi suvalise lepa raagusoksalises ladvas ripub punane Rimi kilekott, ilmselgelt mitte tühi.

Pilt on lugu.
Lugu on pilt.
Kui see paneb su mõtlema, on elu oma töö teinud.

Ühel päeval oma tavalist kooliteed astudes ületasin parkimisplatsi, kus tavaliselt tuli põigelda arvukate autode vahel. Nüüd oli see tühi ja valge, lumi oli korraga vallutanud alad, mis kunagi kuulusid inimestele ja autodele, sabinale ja ametlikkusele, kiirustamisele, logistikale, süsteemile ja misiganes keerulised tähtsad sõnad need ongi.
Kõik oli korraga tühi ja vaba.
Teisel pool maja teine parkimisplats - sama tühi.
Vinge detektiiv minus ütles, et midagi on viltu. Vaatasin ringi ja nägin ühe kaugema ukse juures väikebussi kirjaga "Kolimisteenus".
Elementaarne, naine! Kõik on loogiline ja seletatav.

Aga ikkagi oli sel tühjal lumisel parkimisplatsil ka alternatiivne lugu. Vaikusest, mis otsustas vaikselt tagasi tulla. Ajast, mis leidis, et teda kiirustamisele raisata on julm ning hirmus. Lumest, mis vaikselt naeratades kattis kõik ebaolulise, tasandas ära ning unustas.

Iga kord, kui ma nüüd sellele tühjale parkimisplatsile jõuan, hakkab sisimas hea.
Miski pole (hingan sisse) suurem kui vabadus. Miski pole (hingan välja) tõelisem kui lumi. Taevas. Olemine.
Just siin. Just praegu.

Suhtlemise voorusi

Kui kõik on halvasti, tunned, et oled madal, rumal ja tühine inimene ning su eksistents näib üleüldse mõttetu, on aeg-ajalt abi teiste inimestega kohtumisest. Võib minna näiteks nädalavahetuseks külla vms.
Hiljemalt teisel-kolmandal päeval muutub suhtlemise käigus ilmseks, et teised on omadega sama puntras kui sina, ja noh.
Ma oskan ka tusane, nõme ja haige olles siiski teha häid piparkooke ja naerda.
Mis on natukene lunastavad kvaliteedid ja siis polegi enam niiiiii nõme olla.

Muuseas jäi Poeglaps haigeks ja olen veetnud lõbusa päeva lastehaigla ooteruumides tema lakkamatu köhimise ja taltsutamatult rõõmsa meeleolu seltsis.

Ahv

Normaalsetel inimestel on reede, aga mina teen kursusetööprojekti.

PõhiMÕTTELISELT on see kõik mu oma süü, sest regluaarse oivalisuse asemel olin sel teemal nõme prokrast septembrist saati. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi see mingi nähtava kasutegurita tundide kaupa ebasobivates artiklites kaevamine - ja siis on vahele vaja teha selliseid agressiivseid kõrge intensiivsusega, aga lühikesi treeningpause või süüa magusat, et mitte süüvida liiga sügavale mõtetesse: "Kõik on värdjad! Või vähemalt kõik, kes pole kirjutanud mulle mõnusat õigel teemal kirjandust ette ja seda tasuta netti üles pannud. Ja lisaks kõik, kes tahavad, et ma süüa teeks, koristaks, muid kokkuleppeid täidaks ja kassitoitu ostaks!"
(Jah, ka mu kass on värdjas selle definitsiooni järgi.)

Mingil haiglasel moel ma ka naudin seda hullust, kaasa arvatud peas plahvatanud sarkastilist negatiivsuspuhangut ja tuleviku tundmatust õudusest kõrgenenud üldist erutuvustaset. On tunne, nagu oleksin koomiksi või ameerika telesarja tegelane, ühekülgne, ent see-eest väga selgepiirilise karakteriga. Keppi, keeksi ja küünarnukkidega trollis trügida, mida enamat peakski elult tahtma?

Olla ületöötanud tige sapine moor on siiski oluliselt lahedam kui olla see ahv, pean tõdema.

Eluaeg, oo kallis-kaunis!

Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse  seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.

See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).

Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.

Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.

On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...