Täiega irooniline, et ebaõnnestunud endatapja avaliku võrgupäeviku nimi on "Maha äng". Samas - see, mu endatapmine on selge näide, miks ängil ei tasu lasta võimutseda, eks ole? Mis muu nimi veel kõlbaks?
Jääb nii, sest teemasse.
Aga kuram. Mingis mõttes olen saatuses täiesti pettunud, sest oleks siis selline traditsiooniline appikarje-värk, tabletid ja valulik ärkamine (ausalt, see on ülbus, mida praegu endale luban, võibolla mõnel teisel ajal ei lubaks), aga ei. Ma valisin ärasuremiseks kõige kindlama meetodi, mida teadsin. Meetodi, mis peaks vähemalt mingid kaasnähud tooma puuduvate jäsemete või liikumisvõime näol, ja ometi mul pole muud ette näidata kui vana igav mina, lihtsalt teatud raskused tulevad lisaks. (Täna on hea päev, muidu ma ei julgeks seda üldse kõneks võtta, sest ma natuke kardan enda pärast ja ennast ka ju.)
Ma olen. Olen. Oleks teistmoodi, kui teaks mingit paremat viisi, aga kurat, ei tea ju!
Muuta mingeid rongi alla viinud jooni endas oleks varem kergem olnud, sest kuigi ma ei mäleta mõnesid asju ja teoreetiliselt see aitab (sest kui ma ei mäleta, polegi see muutmine, vaid uuestisünd!), on jõudu mingeid teadlikke muutusi teha samas palju vähem. Kergem vastupanu on see, mille valin, kui saan, sest ma ei jaksa muud.
Ei, tõsiselt. Naine, nõrkus on su nimi, on praegu mu puhul tõsi, te ei kujuta ette, kui väsinud ma olen enamiku ajast. Praegu läheks ka magama, kuigi kell on pool seitse õhtul.
Meenutada on kergem, kui kasvatada uut saba, uut kätt või uut pead, eriti praegu, mil internet on selline üldkasutatav teenus. Mul on dropboxis alles kirjad, mis ma paberile kirjutasin rohkem kui 8 a tagasi, sest ma lõin nad sisse vahepeal. Kunagi. Mingid logid on, mingid kirjutised samuti, mis on liiga paljuütlevad, et ignoreerida. Peale avamist, s.t., enne ei ole midagi, sest mida ei mäleta, seda pole olnud.
Selle võrgupäeviku algusajad olid ka päris ammu. Need kõik on mingid mu osad, mõned suht verised. Tilkuvad. Jubedad. Aga siiski kergemad omaks võtta, kui kasvatada uued osised nende asemele. Kõike on kergem avada, kui teha uuesti.
Kui mõtlen endast kui sõdurist, oma loo kangelasest, on samuti kergem, sest siis on möödas see, mis möödas, ja vaja valmis olla tulevaseks. Lihtne, terviklik, lugu nagu peab. Aga alati ei jaksa, alati ei ole nii palju jõudu, et sulgeda silmi ilmselge ees, ja siis ma ikka mõtlen, et miks ja kuidas ja kurat küll, ma ei peaks omaenda kavatsuste kohaselt üldse sellest mõtlema?! Ma ei peaks siin olema, et mõelda, ja kas ma peaksin olema tänulik? Aga mitte mõelda oleks ju kergem!? Mitte olla oleks ju kergem!?
Samas, ma ei saa ka otsustada, et ei, ei ole tänulik, sest siis oleks ainult üks vabandus mitte uuesti proovida - ja nii halb ju ka ei ole.
Kergem? Mis asi see kergem üldse olema peab? Elu? Elada ei ole kerge, on parimal juhul põnev.
Sõdurin edasi, ei mõtle, ei näe, ei tunne. Sukad on hea põhjus eksisteerida? Mõtlen sukkadest. Vahepeal.
Ah, vahepeal. Ma tahtsin vahepeal veel üht last saada, et oleks hea põhjus olemas olla. Et seal peaks olema juures ka tulevase isa nõusolek, tundus suhteliselt kõrvaline ja saavutatav, sest mul on tendents loota tõeks seda, mida ma tõena tahan näha, ja lapsekasvatus näis ainsa asjana, mida ma ei ole kihva keeranud üldse. Selle tulemust oleks huvitav näha ja see teeks kõigile asjaosalistele rõõmu, sest kas mul pole täiesti rõõmutoovaid Poeglast ja Tütarlast? Vot.
Nojah, ainult et lapsi tuleks ka teha, ja seda ma ei suuda. Pluss see isateema. Laps nõuab tekkeks kaht vanemat ja mind on üks, isegi poolitununa oleks pool ainult elus. Pealegi (ja see tuli mulle alles nüüd meelde, jaa, ma olen väsinud) peaks kaks vanemat olema eri soost. Ei, see ei ole jätkusuutlik plaan, nagu tuvastasin umbes kuu aja eest, mul on tarvis midagi muud, mille nimel elada, aga...
Aga, kuid, ent. Kas pole veider, et eesti keeles on kolm sidesõna, mis tähendavad üht ja sedasama?
See on selline kurb post, sest mul ei ole vastuseid.
Kunagi umbes kaheksa ja natuke veel aastat tagasi kirjutasin nii:
õhtust, M!
Me oleme vist ingli teinud. Vähemalt üle aegade kõige kergemini käsitsetava lapse üldse. Ta hakkas 14.11 keerama. See on sitaks vara, et sa teaksid. Ta on nii leebe, rõõmus ja sõbralik, et seda ei usuks iial, kui ma seda just päevast päeva ei näeks. Ta saab ARU. Nt. on ta just sättinud end virisema, et miks ma ta sülest maha panen, kui ma lohutavalt kinnitan:" Noh, kohe saab PIIMA, pisi!" mispeale Poeglaps jääb vait ning naeratab laia õnnelikku naeratust. Ta ei nuta peaaegu üldse, ainult vigiseb vahel. Ta ärkab naeratades, ta uinub naeratades. Teda huvitab kõik, k.a. padjapüürimuster, tekimäed, mängukiisu ja kõik inimesed. Ta naeratab kõigile ja kõigele. Ning magab öösiti (paar söögi- ja mähkmevahetuspausi v.a.). Sihukest last arvatakse üldiselt leiduvat vaid imalates Hollywoodi lastefilmides. (Ma vihkan Ameerika lastefilme. Need on KOHUTAVAD. Nad on seal kartulikrõpsumaal teinud päris toredaid kaklusfilme, ajaloofilme, muinasjutt-filme, multikaid, musti komöödiaid jne - aga nende lastefilmid on JõLEDAD, lihtsalt jõledad.)
Ma ei saa öelda, et oleksin Poeglast oodates ise hirmus tasakaalukas olnud, nii et selles asi olla ei saa. Küll aga püüdsin ma vähemalt raseduse teisel poolel täiest jõust olla ise parem inimene. Nii et ehk on see leebe imik rõõmsate silmade ja ülikiire arenguga preemia selle eest.
Vau! Mõtleks, millise resultaadi võiks saavutada pikemat aega hea olemise nimel pingutades! Põnev!
Igatahes, jah. Ma katsun jätkuvalt olla nii mina-ise-inimene, kui ma oskan. Areneda õiges suunas. Hea on. õnnelik ja hea on olla. Ausalt ütelda meenub mulle, et kui välja arvata need ajad, kui ma magamatusest hullusin, olin ma ka Tütarlapse titeeas üliõnnelik. See on vist kuidagi seotud hormoonidega. Mul on need kuidagi sassis ja vildakad - kõik eeldused sünnitusjärgse depressiooni tekkeks ja emadusraskusteks on olemas - lahkuminek, rahanappus, üksindus, kolimine, pikk sünnitus, varasemad depressioonid, ühesõnaga KõIK. Selle asemel on mul sünnitusjärgne eufooria.
Kui aus olla, siis vahel on ikka nukker ka. Käin jälle A. juures dragonit mängimas ja tema ju laulab.
Üsna valus on kuulda neid laule, mida viimati kuulsin, siis, kui 6 päeva nädalas seitsmendat, sinuga kohtumise päeva ootasin. Ja seesmiselt vahel kõhelesin, et kas sa ikka tunned minu suhtes samaviisi või ei. Tegelikult oli see selline magusvalus tunne toona ja magusvalus ka praegu.
Selline... mälestustest mudane tunne on see nüüd. Toona oli toores armumine. Aga üsna sama karva ja sama temperatuuriga mõlemad. Nukrust ja igatsust ning pingulduvaid pisaranäärmeid sisaldav.
Aga - see on ka kõik. Enamjaolt ma ei kurvasta sulle mõeldes. Vahel vihastan - aga harva, ja kutsun enda kiiresti jälle korrale, sest selliste vihastamiste taga on vaid mu enese tumedad tungid. Tavaliselt on mu m.-i-mõtted sellised tasased, küll mõnevõrra jätkuvalt hämmeldunud, aga põhiosas lihtsalt vaiksed mõtted. Sellest, kuidas ma sind ei mõistnud ega mõista. Sellest, kuidas ma peaksin sinuga käituma, kui sa peaksid Poeglast vaatama tulema. Sellest, mis elu sa praegu elada võiksid.
Selgub, et polegi nii raske armastada võõrast eemalehoidvat meest.
Kuigi, ega ma nüüd nii kangesti hea ka pole. ;) Vaikselt-vaikselt hiilib läbi mu pea ka raasuke kahjurõõmu - sellise lapsega nagu Poeglaps pidevalt koos olla on lihtsalt imeline - ja sina oled sellest igatahes ilma omaenda otsusel. Ja ma ei salga - kuigi ma iseenda väärtuste osas olen mõnevõrra kahtleval seisukohal, pakub teatavat rahuldust, et sa vähemalt millestki tõeliselt ilusast oled mind eemale lükates ilma jäänud. Seda kahjurõõmu on tibanatuke, pigem on ikka lihtsalt kahju. Kuid ma eelistan selle natukese ka ausalt välja ütelda. Muidu, tont teab, jääb õeluseraasuke kuhugi alateadvuse piirimaile luurama ning mürki pritsima. Mina ju ei taha olla mürgiuss. Ma tahan sinuga siiras olla. Nii palju, kui see meie olukorras võimalik on.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 8. veebruar 2015
laupäev, 7. veebruar 2015
Ilu, naiste omapära? e. edevuse katk vol V
Mulle meeldisid mustrilised ja/või värvilised sukkpüksid ja sukad.
Tähendab, päriselt. Meel-di-sid.
Mul on Mittedepressiivses Väikelinnas alles mitu pakki avamata sukki ja sukkpükse, sest mulle meeldisid nad niivõrd, et ostmata jätta oli raskem kui osta, mis siis, et vahetu vajadus puudus. Mis siis, et raha oli kogu aeg liiga vähe. Mis siis, et tavalised olid vähemalt Tütarlapse jaoks vajalikumad. Ikka ostsin! Neti teel! Ei kahetse ka!
Välja arvatud et nüüd on osaühing pankrotis ja nende veebileht ka maas. Mis ma olin ainus klient või sinnakanti, et nad läksid pankrotti parasjagu minuta ajal? Viimased sukkpüksid tellisin kunagi aastavahetuse paiku, aga enne seda... Kas ma pidanuks neid varem jagama, võibolla kaks mu sajast lugejast tundnuks huvi? Appi! Ja kuhu lehele ma nüüd lähen, kui mul on meel kurb ja tahaks midagi ilusat vaadata? Midagi ilusat naturaalse kiuga? No ilmselt sinna, aga eesti leht oli oluliselt lihtsam. Nendega seal võõral maal ma ei saanudki kaubale, tegelikult. Katse osta uusi sukkpükse ja sukki nurjus. Aga ma olen ka suhteliselt sant, kaasa arvatud peast, ja võibolla teie saate ja võibolla on kellelgi sellest lingist kasu.
Oot. Midagi ilusat - ja siis ma lähen ja vaatan naisi, näiteks teda? (Need sukkpüksid olid mul ka, ei olnud eriliselt head, said umbes kümendal kasutuskorral otsa, sellepärast ka minevikuvorm.)
Jaa, muidugi, kuskil on ka ilusaid mehi näidatud, aga ma ei tea, kus. Ja üldse, see iluteema on nagu rohkem naiste oma.
Minu oma.
Täna hommikul käisin tegevusteraapias õmblemas (nukuriideid - kasutamas 20a vanu ideid kohmakalt ja kuidagi) ja seal kaks terapeuti, blondid ja noored, kenad ja kehalised, naissoost. Arutlesid, kas võtta šokolaad lahti või ei.
Võtsid, pakkusid mulle, sõid ise, aga parasjagu süütunnet oli ka maitseks juures. Sest ilu ja madal kaalunumber, need on peaaegu sünonüümid ju! Mulle teeb mu peegelpilt ikka veel rõõmu, kuigi ma olen paar kilo juurde võtnud, sest olen enda kohta jätkuvalt ebatavaliselt kõhn. Vahel silman end peeglist, kuigi meiki eriti ei tee ja kannan peamiselt dresse - ning see kombo pikenevast poisipeast ja kõhnadest käsivartest on ikka kena küll. Jep, sukki ja pükse ei saa ikka ära kantud, masturbatsiooni olematusest ei hakka rääkimagi, aga kena? Jaa.
Mulle meeldib end vaadata.
Mõtlesin selle üle, et valin raskeid valikuid, kui on midagi valida, ja teate - algul leidsin, et ei. Ma valin täpselt samuti kui kõik - see on kaalutletud üldistus - lihtsaima tee, mis on, endale lihtsaima. Näiteks koorisin täna apelsini, mille palatinaaber igati mõistlikult, lihtsaimat valides, maha jättis e. ei hakanud koju kaasa vedama, ja see oli sihukese pisut sisu külge kuivanud koorega. Koorisin seda vannitoa uksel, sest vannitoas on palati ainsad prügikastid, ja kui koor ei eemaldunud kohe, mul aga olid jalad väsinud, istusin maha. Koorisin seal põrandal edasi ja mõtlesin, kooretükk kooretüki järel prügisse lendamas, kuidas see siis see raskem valik on? Mõni võibolla ponnistaks seista või kooriks voodil istudes apelsini ära ja viskaks siis kõik koored korraga prükki, aga mina koorin prügikasti, wc-harja ja kemspupoti - tõsi, suletud kaanega ja puhta - kõrval maas istudes, sest ma ei viitsi kaks korda edasi-tagasi käia. Häh. Ei ole ju raskem valik, lihtsam on?!
Aga. Neli tundi hiljem, kui jalutasin mööda kleepekast "Disaster Artist" (olles täiesti kindel, et seal oli kirjas "Gothic Jesus" sest see sobis pildiga ja mul on juba mitu kuud harjumus näha seda, mida ma arvan tõsi olevat) (kui sa tahad, võid kohe ette kujutada või lausa kirjutada seda mõtet sisaldava loo - kunagi ma kirjutan ka, aga need tulevad erinevad jutud!) ja valisin mereäärse tee, mida mööda minna, sain korraga aru, et võibolla see oli siiski raskem valik.
Sest mereäärne tee oli libedam, pikem ja ILUSAM kui teine, ning mu valimisprotsess kiire ja otsustav.
Loomulikult ma valin ilusama. Isegi kui see on igatepidi ohtlikum ja jubedam. Isegi kui see mu hävitab, otseselt, koheselt, absoluutselt. See on ilusam. Jaa, selle ma võtan. Et teised kannatavad minust rohkemgi? Sitt lugu, aga ilus ju! See on minu tee. Ilus!!!
Raskem, lihtsam - täiesti kõrvaline tegelikult.
Me valime selle, mis meile on loomulikum, ja kuigi see on lihtsaim (alati, kõigile, muidu seda ju ei valitaks), ei ole see valik kõigile sama. Lihtsaim igaühele eraldi on erinev igaühele eraldi. Mingis osas võibolla sarnane, mingis osas erinev. Ka ilu on selline kvaliteet, mis mõnele on ja mõnele mitte, kellele ema, kellele tütar, kellele isa, kellele poeg. Aga avastus, mis on minu liikumapanija, see on asi iseenesest.
Jaa. Selle ma võtan!
Muide: mul on üle paar selliseid sukkpükse suurus 3. Sest mina ja Tütarlaps kanname mõlemad suurust 4, lihtsalt pikkuse pärast, ja nad said tellitud seda teadmata. Kingin (no pakendis ja puha) kommentaatorile, kes esimesena oma aadressi annab, postiaadressi siis. Ainus konks on, et posti ei pane enne, kui haiglast koju saan ja seda, millal, ei tea ma isegi veel. 2 nädala jooksul.
Tähendab, päriselt. Meel-di-sid.
Mul on Mittedepressiivses Väikelinnas alles mitu pakki avamata sukki ja sukkpükse, sest mulle meeldisid nad niivõrd, et ostmata jätta oli raskem kui osta, mis siis, et vahetu vajadus puudus. Mis siis, et raha oli kogu aeg liiga vähe. Mis siis, et tavalised olid vähemalt Tütarlapse jaoks vajalikumad. Ikka ostsin! Neti teel! Ei kahetse ka!
Välja arvatud et nüüd on osaühing pankrotis ja nende veebileht ka maas. Mis ma olin ainus klient või sinnakanti, et nad läksid pankrotti parasjagu minuta ajal? Viimased sukkpüksid tellisin kunagi aastavahetuse paiku, aga enne seda... Kas ma pidanuks neid varem jagama, võibolla kaks mu sajast lugejast tundnuks huvi? Appi! Ja kuhu lehele ma nüüd lähen, kui mul on meel kurb ja tahaks midagi ilusat vaadata? Midagi ilusat naturaalse kiuga? No ilmselt sinna, aga eesti leht oli oluliselt lihtsam. Nendega seal võõral maal ma ei saanudki kaubale, tegelikult. Katse osta uusi sukkpükse ja sukki nurjus. Aga ma olen ka suhteliselt sant, kaasa arvatud peast, ja võibolla teie saate ja võibolla on kellelgi sellest lingist kasu.
Oot. Midagi ilusat - ja siis ma lähen ja vaatan naisi, näiteks teda? (Need sukkpüksid olid mul ka, ei olnud eriliselt head, said umbes kümendal kasutuskorral otsa, sellepärast ka minevikuvorm.)
Jaa, muidugi, kuskil on ka ilusaid mehi näidatud, aga ma ei tea, kus. Ja üldse, see iluteema on nagu rohkem naiste oma.
Minu oma.
Täna hommikul käisin tegevusteraapias õmblemas (nukuriideid - kasutamas 20a vanu ideid kohmakalt ja kuidagi) ja seal kaks terapeuti, blondid ja noored, kenad ja kehalised, naissoost. Arutlesid, kas võtta šokolaad lahti või ei.
Võtsid, pakkusid mulle, sõid ise, aga parasjagu süütunnet oli ka maitseks juures. Sest ilu ja madal kaalunumber, need on peaaegu sünonüümid ju! Mulle teeb mu peegelpilt ikka veel rõõmu, kuigi ma olen paar kilo juurde võtnud, sest olen enda kohta jätkuvalt ebatavaliselt kõhn. Vahel silman end peeglist, kuigi meiki eriti ei tee ja kannan peamiselt dresse - ning see kombo pikenevast poisipeast ja kõhnadest käsivartest on ikka kena küll. Jep, sukki ja pükse ei saa ikka ära kantud, masturbatsiooni olematusest ei hakka rääkimagi, aga kena? Jaa.
Mulle meeldib end vaadata.
Mõtlesin selle üle, et valin raskeid valikuid, kui on midagi valida, ja teate - algul leidsin, et ei. Ma valin täpselt samuti kui kõik - see on kaalutletud üldistus - lihtsaima tee, mis on, endale lihtsaima. Näiteks koorisin täna apelsini, mille palatinaaber igati mõistlikult, lihtsaimat valides, maha jättis e. ei hakanud koju kaasa vedama, ja see oli sihukese pisut sisu külge kuivanud koorega. Koorisin seda vannitoa uksel, sest vannitoas on palati ainsad prügikastid, ja kui koor ei eemaldunud kohe, mul aga olid jalad väsinud, istusin maha. Koorisin seal põrandal edasi ja mõtlesin, kooretükk kooretüki järel prügisse lendamas, kuidas see siis see raskem valik on? Mõni võibolla ponnistaks seista või kooriks voodil istudes apelsini ära ja viskaks siis kõik koored korraga prükki, aga mina koorin prügikasti, wc-harja ja kemspupoti - tõsi, suletud kaanega ja puhta - kõrval maas istudes, sest ma ei viitsi kaks korda edasi-tagasi käia. Häh. Ei ole ju raskem valik, lihtsam on?!
Aga. Neli tundi hiljem, kui jalutasin mööda kleepekast "Disaster Artist" (olles täiesti kindel, et seal oli kirjas "Gothic Jesus" sest see sobis pildiga ja mul on juba mitu kuud harjumus näha seda, mida ma arvan tõsi olevat) (kui sa tahad, võid kohe ette kujutada või lausa kirjutada seda mõtet sisaldava loo - kunagi ma kirjutan ka, aga need tulevad erinevad jutud!) ja valisin mereäärse tee, mida mööda minna, sain korraga aru, et võibolla see oli siiski raskem valik.
Sest mereäärne tee oli libedam, pikem ja ILUSAM kui teine, ning mu valimisprotsess kiire ja otsustav.
Loomulikult ma valin ilusama. Isegi kui see on igatepidi ohtlikum ja jubedam. Isegi kui see mu hävitab, otseselt, koheselt, absoluutselt. See on ilusam. Jaa, selle ma võtan. Et teised kannatavad minust rohkemgi? Sitt lugu, aga ilus ju! See on minu tee. Ilus!!!
Raskem, lihtsam - täiesti kõrvaline tegelikult.
Me valime selle, mis meile on loomulikum, ja kuigi see on lihtsaim (alati, kõigile, muidu seda ju ei valitaks), ei ole see valik kõigile sama. Lihtsaim igaühele eraldi on erinev igaühele eraldi. Mingis osas võibolla sarnane, mingis osas erinev. Ka ilu on selline kvaliteet, mis mõnele on ja mõnele mitte, kellele ema, kellele tütar, kellele isa, kellele poeg. Aga avastus, mis on minu liikumapanija, see on asi iseenesest.
Jaa. Selle ma võtan!
Muide: mul on üle paar selliseid sukkpükse suurus 3. Sest mina ja Tütarlaps kanname mõlemad suurust 4, lihtsalt pikkuse pärast, ja nad said tellitud seda teadmata. Kingin (no pakendis ja puha) kommentaatorile, kes esimesena oma aadressi annab, postiaadressi siis. Ainus konks on, et posti ei pane enne, kui haiglast koju saan ja seda, millal, ei tea ma isegi veel. 2 nädala jooksul.
kolmapäev, 4. veebruar 2015
Erinevad vabadused
Ma mäletan eelmist kojusõitu. Et Mittedepressiivse Väikelinna pealesõit pani rinna koduigatsuses põksuma ja et seal sõideti mööda mu emmekoju, oli arusaadav, aga siiski väike tragöödia. Mida ei väljendatud kuidagi, kuigi takkajärgi (täna) mõeldes tundub, et oleks võinud.
On muidugi hilja väljendada ka. Ju.
Kogu see kojusõit oli tegelikult selline väike tragöödia, aga ma ei väljendanud seda isegi endale. Enne kui nüüd. Ja ei ole ju õigupoolest hilja, ma sõidan varsti jälle samast haiglast minema! Häh! Väljendatagu!
Emakodus oli parem:
*Vabadus valida raamatut, arvutit, toitu, kruusi...Mida ma küll kasutasin minimaalselt, valimine on raske, aga vabadus on vabadus.
* kohv. Tegelikult ei olnud parem, sest nii kohvikus tehtud kui haigla masinast pärit latte on siiski latte ja sellisena hea, aga haigla omast palju odavam kohv? Jaa. Saab kohvi juua kas piima, kohvikoore või vahukoorega? Jaa. Saab juua suvalisel ajal, mitte siis kui antakse? Jaa.
Ühesõnaga, kodune kohv siiski ületab haigla oma mitmekordselt.
* lapsed olid iga päev lähedal. Ja emme ja kass. Kui polnud päeval, oli õhtul, sirutada käsi ja kallistada - vähemalt korraks. Aitas.
* välja minnes ei olnud mul mõttes võimalust "aga kui ma ära eksin?" Hei, ma elasin seal peaaegu lapsepõlv otsa! Peaks ikka väga kaugele minema, et ära eksida, ning veel kaugemale, sest ma tunnen ka linna päris hästi. Erinevalt Haiglalinnast, kus ma olen tundmatul pinnal kohe, kui haigla silmist kaotan.
Või siis olin, viimastel päevadel olen käinud jalutamas, eksinud korra tagurpidi ära (normaalne eksimine on see, et minnakse eeldatavalt tuttava koha poole, mis aga osutub tundmatuks - ma läksin eeldatavalt tundmatu koha poole ja vaatasin, et kuram, siin olen ma olnud) ja jätnud meelde tänavanimesid. Mitte et tänavanimed mulle garanteeritult midagi ütleks, aga parem siiski kui üldse mitte midagi.
* hommikul saab edasi magada, kui laps(ed) üles aetud (mitte minu poolt, ema või boonusisa on saladus) ning kooli saadetud.
Haiglas on parem:
* See, et ei pea mõtlema.
Millal süüa? Selleks on etteantud aeg. Mida süüa? See pole minu asi, kui olen enne öelnud et "tavalist toitu". Millal tõusta - on määratud, mis päeval teha - on määratud, millal voodipesu vahetatakse - on määratud. Mina ei määra midagi. Ja see vabastab mu aju mõteteks, mida muidu ei tuleks.
Täna veetsin minuti nipsutades. Sõrmi. Ja kui oleksin selle aja sees, mil ma lebasin ja lage vaatasin, mõtteis see, kas lugeda ühte oma kolmest raamatust enne järgmist protseduuri või mitte, mõelnud midagi asjalikku, näiteks millal laps(ed) tulevad ja millest õhtusööki teha, mis ajaks ja mis tuleks ära kasutada, kas ma suudan seda ise teha, kelle abiga ma saan arvestada - oleks vast äärmisel juhul teinud kätekõverdusi, aga selle peale, et nipsutada, ma lihtsalt poleks tulnud.
Kui kogu aeg on pea täis mingeid vahetuid probleeme, ei ole seal loominguliseks vabaduseks selle väljendi kõige laiemas mõttes ruumi. Teil on suur pea, sinna mahub palju? Mul ka... oli. Enam mitte, ma tunnen otse füüsiliselt muutust, mille toob vajaduse puudumine millelegi mõelda.
Sest haiglas on pea vaba paljudest mõtetest korraga - söök? Kellegi teise mure. Koristamine? Kellegi teise mure. Pesu - läheb ära, kellegi teise mure. Lapsed - pole siin, kellegi teise mure. Kass - pole siin. Ülejäänud pere - pole siin. Iseotsutamise ruumi ongi umbes niipalju, et kas osta õhtul üks kohv (etteantud topsis) masinast ja käia jalutamas või mitte. Ja see on omamoodi vabadus.
* vabad õhtud.
Lugedes argumente kokku on emakodus ikkagi parem, aga samas on see argument, et kas haiglas saab tervemaks, üldse arvutamata. Vahel mulle tundub, et jaa. Vahel mulle tundub, et ei. Ja vahel on mul tunne, et tahta rohkem on kuradist ja niigi on juba palju ju. Enamik teisi haigeid siin on haigemad kui mina ja mitte ise süüdi, et nad üldse haiglas: mul on palatinaaber, kel on tagasitulev ajukasvaja JA ta ärkas esmesest operatsioonist pooleldi halvatuna. Kena noor naine, mõnus koos elada...
Õnneks see pole minu otsustada, kas ma üldse tulen haiglasse. Kellegi teise mure =)
On muidugi hilja väljendada ka. Ju.
Kogu see kojusõit oli tegelikult selline väike tragöödia, aga ma ei väljendanud seda isegi endale. Enne kui nüüd. Ja ei ole ju õigupoolest hilja, ma sõidan varsti jälle samast haiglast minema! Häh! Väljendatagu!
Emakodus oli parem:
*Vabadus valida raamatut, arvutit, toitu, kruusi...Mida ma küll kasutasin minimaalselt, valimine on raske, aga vabadus on vabadus.
* kohv. Tegelikult ei olnud parem, sest nii kohvikus tehtud kui haigla masinast pärit latte on siiski latte ja sellisena hea, aga haigla omast palju odavam kohv? Jaa. Saab kohvi juua kas piima, kohvikoore või vahukoorega? Jaa. Saab juua suvalisel ajal, mitte siis kui antakse? Jaa.
Ühesõnaga, kodune kohv siiski ületab haigla oma mitmekordselt.
* lapsed olid iga päev lähedal. Ja emme ja kass. Kui polnud päeval, oli õhtul, sirutada käsi ja kallistada - vähemalt korraks. Aitas.
* välja minnes ei olnud mul mõttes võimalust "aga kui ma ära eksin?" Hei, ma elasin seal peaaegu lapsepõlv otsa! Peaks ikka väga kaugele minema, et ära eksida, ning veel kaugemale, sest ma tunnen ka linna päris hästi. Erinevalt Haiglalinnast, kus ma olen tundmatul pinnal kohe, kui haigla silmist kaotan.
Või siis olin, viimastel päevadel olen käinud jalutamas, eksinud korra tagurpidi ära (normaalne eksimine on see, et minnakse eeldatavalt tuttava koha poole, mis aga osutub tundmatuks - ma läksin eeldatavalt tundmatu koha poole ja vaatasin, et kuram, siin olen ma olnud) ja jätnud meelde tänavanimesid. Mitte et tänavanimed mulle garanteeritult midagi ütleks, aga parem siiski kui üldse mitte midagi.
* hommikul saab edasi magada, kui laps(ed) üles aetud (mitte minu poolt, ema või boonusisa on saladus) ning kooli saadetud.
Haiglas on parem:
* See, et ei pea mõtlema.
Millal süüa? Selleks on etteantud aeg. Mida süüa? See pole minu asi, kui olen enne öelnud et "tavalist toitu". Millal tõusta - on määratud, mis päeval teha - on määratud, millal voodipesu vahetatakse - on määratud. Mina ei määra midagi. Ja see vabastab mu aju mõteteks, mida muidu ei tuleks.
Täna veetsin minuti nipsutades. Sõrmi. Ja kui oleksin selle aja sees, mil ma lebasin ja lage vaatasin, mõtteis see, kas lugeda ühte oma kolmest raamatust enne järgmist protseduuri või mitte, mõelnud midagi asjalikku, näiteks millal laps(ed) tulevad ja millest õhtusööki teha, mis ajaks ja mis tuleks ära kasutada, kas ma suudan seda ise teha, kelle abiga ma saan arvestada - oleks vast äärmisel juhul teinud kätekõverdusi, aga selle peale, et nipsutada, ma lihtsalt poleks tulnud.
Kui kogu aeg on pea täis mingeid vahetuid probleeme, ei ole seal loominguliseks vabaduseks selle väljendi kõige laiemas mõttes ruumi. Teil on suur pea, sinna mahub palju? Mul ka... oli. Enam mitte, ma tunnen otse füüsiliselt muutust, mille toob vajaduse puudumine millelegi mõelda.
Sest haiglas on pea vaba paljudest mõtetest korraga - söök? Kellegi teise mure. Koristamine? Kellegi teise mure. Pesu - läheb ära, kellegi teise mure. Lapsed - pole siin, kellegi teise mure. Kass - pole siin. Ülejäänud pere - pole siin. Iseotsutamise ruumi ongi umbes niipalju, et kas osta õhtul üks kohv (etteantud topsis) masinast ja käia jalutamas või mitte. Ja see on omamoodi vabadus.
* vabad õhtud.
Lugedes argumente kokku on emakodus ikkagi parem, aga samas on see argument, et kas haiglas saab tervemaks, üldse arvutamata. Vahel mulle tundub, et jaa. Vahel mulle tundub, et ei. Ja vahel on mul tunne, et tahta rohkem on kuradist ja niigi on juba palju ju. Enamik teisi haigeid siin on haigemad kui mina ja mitte ise süüdi, et nad üldse haiglas: mul on palatinaaber, kel on tagasitulev ajukasvaja JA ta ärkas esmesest operatsioonist pooleldi halvatuna. Kena noor naine, mõnus koos elada...
Õnneks see pole minu otsustada, kas ma üldse tulen haiglasse. Kellegi teise mure =)
pühapäev, 1. veebruar 2015
Küsimise kunst
Ma sain ühe raamatu Timolt sünnipäevaks.
See ei ole mul läbi kaugeltki (olen leheküljel 26, sest aeglane lugeja hetkel - kiirem kui vahepeal, kuid aeglane ikkagi), aga 13. leheküljel oli üks lõik, mis kõlas muga kaasa nii hästi, et pean kordama.
From what i've seen, it isn't so much the act of asking, that paralyzes us - it's what lies beneath: the fear of being vulnerable, the fear of rejection, the fear of looking needy or weak. The fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one.
Emake maa, kus ma mõistsin korraga kõiki neid, kes küsida ja paluda ei taha või ei suuda! Jaa, sellepärast mina ja rong ja mhmh!
Sest ma olin umbes oma elu tipul. Enam kunagi ei saa ma nii nooreks, ilusaks, loominguliseks, nii osavaks ja targaks, nii tegusaks - ja ometi polnud ma ju midagi erilist. Ei saanud rikkaks ega olnud õnnelik, ma olin lihtsalt nagu kõik ja kõik ja
kõik. Muud midagi. Täiesti tavaline. Mitte kunagi ei kirjuta ma nii head romaani nagu Neil Gaimani "Ameerika jumalad". Mitte kunagi ei ole ma ilusam Amanda Palmerist, kellega me jagame paljut, näiteks armastust sukkade vastu, karvu ja soengut. Hei, ta kirjutas isegi raamatu!
Nad on olemas juba mõlemad, mind pole? polnud? vajagi, ja kui ma ise ei ole? olnud? ka õnnelik...
Ma vist mõtlesin - ikka veel ei mäleta, aga tundub tõenäoline - et krt, sel korral pole ma vähemalt mömm. Et mõtleb ja mõtleb, aga teoks ei tee, alati on vabandusi ju. Alati leiab mingeid põhjendusi, miks mitte, miks vapram on edasi elada, et tõeliselt vapper on näiteks laste heaks kesta läbi sünguste - ähhh.
Vabandusi leiab ju alati.
Mul endal on mulje, et ma leian vabandusi alati-alati-alati. Siis ma ei tahagi neid otsida ega leida.
Mu viimane mälestus on rongi suhtes õigest kuupäevast ja selle sisaldus on: "Oot, õhtuks tuleks poes käia. Ja teisel pool raudteed on see Selver, ma võin sinna ka minna, mitte Rimisse, mis on mu selja taga."
Millega on selgitatud, miks ma ei läinud kuskile võsa vahele, kuhu kiirabi poleks nii ruttu jõudnud: nägin rongi, mõtlesin, et ei taha olla mömm, ja hüppasin. Mingit pikaajalist plaani polnud.
Aga nüüd olengi päriselt katki. Mitte nii ilus, noor, loominguline, nii tark, tegus ja osav, vaid selline, kes saab rõõmustada, et loeb päevas 20 lehekülge, teeb 72 kätekõverdust ja käib veel poeski. Nii palju tehtud. Jee.
Ja ma küsin abi, häbenematult, sest nüüd ma võin. Kui näos on seniolematud kortsud ja pea käib pidevalt (pidevalt! 3 nädalat seni, kuigi mu palatinaabril käis poolteist aastat - ja enam ei käi! See annab lootust!) ringi, kui kohvitassi võtmine parema käega on oluline pingutus, kui aina tahaks magada, kui meel on kurb ja juuksed pikad - siis võib ka küsida ja saada, polegi nii häbi. Jaa. Praegu ses osas ma võitsin, et saan abi küsitud ja vastu võetud põdemiseta.
Aga muidu ju... oli häbi, oli põdemine, kõik oli.
Me kõik mõtleme asju, mida hiljem on kahju teadvustada. Ma tean, olen inimestega rääkinud. Näiteks mõtlesin mina, et olen juba nii oivaline kui suudan, aga see ei vii kuhugi. Ei tee õnnelikumaks. Miks üldse? Vat oleks rohkem aega, küll oleks hea!
Noh, nüüd mul on aega.
Ning tuleb ka see aeg, kus jõuetus ja katkisus enam mind ennast ei veena, kus ma peaksin juba olema korras, produktiivne, mitte koormav, ja jälle on raske paluda, sest Nad võivad ju keelduda, ilma et see Neid kuidagi negatiivselt mõjutaks.
Varem ma ei tahtnud paluda, sest ma eeldasin endalt, et tulen kõige vajalikuga ise toime ja kui ei tule, on see järelikult minu enda viga. Tõesti-tõesti uskusin seda. Palusin ainult siis, kui teisiti ei saanud, täiesti teadlik, et vastuseks võib ka "ei" olla. Võttes selle juba ette eelduseks, sest kõige hullemaks tuli end ette valmistada. Võttes selle eelduseks ka sõnades.
Samas, kui oli tingimata vaja, ma ikka küsisin ka, sest võis ju tulla "jaa". Aga "the fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one" on ikka veel väga tõene. Mingi eesmärk, suurem kui mina, pidi olema, et julgeks küsida midagi selle täitmiseks üldse.
Mingi eesmärk.
Mu Tütarlapsel on kuulsusrikas suguvõsa, kuhu kuulub ka lell, keda nimepidi pole aus nimetada. Too lell saab varsti lapse, tema praegune naine ja tulevase lapse ema aga ütles jõulude aegu muuseas hellalt "...ja kuna U. elueesmärgiks on teha igale poole permakultuuri-kasvuhooneid, tahtis ta teha permakultuurset kasvuhoonet ka mu ema keldrisse..."
Tema (rasedus on püha, teate?) ütles oma lause muuseas, aga sestsaati on elueesmärgi teema mind painanud.
Üks teine, keda ka pole aus nimetada, ütles, et tema eesmärk on zen-rahu, ja laiemalt kogeda niipalju ägedusi, kui saab.
Mul on tunne, et seda me tahame kõik: kogeda ägedusi. Selle nimel elada ju võib? Võib.
Aga mis sinna kogemiseni viib, oleneb juba ägeduse definitsioonist. Mulle näiteks meeldib heakskiit kellegi poolt, keda ma usaldan. Must saaks jubeda kapteni, aga täiesti hea leitnandi kaptenile, kellest hästi mõtlen. Või noh, hea leitnandi vähemalt paranenud kujul, praeguse eest ei vastuta.
Niisiis tuleb mul ka eesmärk leida selline, mis meeldib kellelegi, kellest hästi mõtlen. (Teha inimestele rõõmu? Ilmselt ma tegin ärkamisega teadvusetuse sügavustest tõepoolest rõõmu mitmele inimesele. Mis tähendab, et see ei kõlba, see ei hoiaks mind tagasi, aga ma tahan midagi, mis hoiaks mind tagasi. Ju. Sest paraneda aasta, nagu oletas see Üks, on hirmutav. Paraneda viis aastat... Võeh. Vähemalt takkajärele tahaks õigemini valida, ma ise leian endale ainult valed eesmärgid!)
Oot! Et leida, mis meeldib kaptenile, ma peaks ju teadma esmalt, kes on kapten?!
Aga... aga... aga otsides seda kaptenit ma ju üldse jõudsin sinna rongi alla! Kuramus!
Tuleb ikka ise olla kuidagi. Kuidagi. Ise. Seisev.
Küsimata ja palumata?
Ah, ma lähen ja loen raamatut edasi, kakskümmend pluss lehekülge ei ütle veel midagi!
See ei ole mul läbi kaugeltki (olen leheküljel 26, sest aeglane lugeja hetkel - kiirem kui vahepeal, kuid aeglane ikkagi), aga 13. leheküljel oli üks lõik, mis kõlas muga kaasa nii hästi, et pean kordama.
From what i've seen, it isn't so much the act of asking, that paralyzes us - it's what lies beneath: the fear of being vulnerable, the fear of rejection, the fear of looking needy or weak. The fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one.
Emake maa, kus ma mõistsin korraga kõiki neid, kes küsida ja paluda ei taha või ei suuda! Jaa, sellepärast mina ja rong ja mhmh!
Sest ma olin umbes oma elu tipul. Enam kunagi ei saa ma nii nooreks, ilusaks, loominguliseks, nii osavaks ja targaks, nii tegusaks - ja ometi polnud ma ju midagi erilist. Ei saanud rikkaks ega olnud õnnelik, ma olin lihtsalt nagu kõik ja kõik ja
kõik. Muud midagi. Täiesti tavaline. Mitte kunagi ei kirjuta ma nii head romaani nagu Neil Gaimani "Ameerika jumalad". Mitte kunagi ei ole ma ilusam Amanda Palmerist, kellega me jagame paljut, näiteks armastust sukkade vastu, karvu ja soengut. Hei, ta kirjutas isegi raamatu!
Nad on olemas juba mõlemad, mind pole? polnud? vajagi, ja kui ma ise ei ole? olnud? ka õnnelik...
Ma vist mõtlesin - ikka veel ei mäleta, aga tundub tõenäoline - et krt, sel korral pole ma vähemalt mömm. Et mõtleb ja mõtleb, aga teoks ei tee, alati on vabandusi ju. Alati leiab mingeid põhjendusi, miks mitte, miks vapram on edasi elada, et tõeliselt vapper on näiteks laste heaks kesta läbi sünguste - ähhh.
Vabandusi leiab ju alati.
Mul endal on mulje, et ma leian vabandusi alati-alati-alati. Siis ma ei tahagi neid otsida ega leida.
Mu viimane mälestus on rongi suhtes õigest kuupäevast ja selle sisaldus on: "Oot, õhtuks tuleks poes käia. Ja teisel pool raudteed on see Selver, ma võin sinna ka minna, mitte Rimisse, mis on mu selja taga."
Millega on selgitatud, miks ma ei läinud kuskile võsa vahele, kuhu kiirabi poleks nii ruttu jõudnud: nägin rongi, mõtlesin, et ei taha olla mömm, ja hüppasin. Mingit pikaajalist plaani polnud.
Aga nüüd olengi päriselt katki. Mitte nii ilus, noor, loominguline, nii tark, tegus ja osav, vaid selline, kes saab rõõmustada, et loeb päevas 20 lehekülge, teeb 72 kätekõverdust ja käib veel poeski. Nii palju tehtud. Jee.
Ja ma küsin abi, häbenematult, sest nüüd ma võin. Kui näos on seniolematud kortsud ja pea käib pidevalt (pidevalt! 3 nädalat seni, kuigi mu palatinaabril käis poolteist aastat - ja enam ei käi! See annab lootust!) ringi, kui kohvitassi võtmine parema käega on oluline pingutus, kui aina tahaks magada, kui meel on kurb ja juuksed pikad - siis võib ka küsida ja saada, polegi nii häbi. Jaa. Praegu ses osas ma võitsin, et saan abi küsitud ja vastu võetud põdemiseta.
Aga muidu ju... oli häbi, oli põdemine, kõik oli.
Me kõik mõtleme asju, mida hiljem on kahju teadvustada. Ma tean, olen inimestega rääkinud. Näiteks mõtlesin mina, et olen juba nii oivaline kui suudan, aga see ei vii kuhugi. Ei tee õnnelikumaks. Miks üldse? Vat oleks rohkem aega, küll oleks hea!
Noh, nüüd mul on aega.
Ning tuleb ka see aeg, kus jõuetus ja katkisus enam mind ennast ei veena, kus ma peaksin juba olema korras, produktiivne, mitte koormav, ja jälle on raske paluda, sest Nad võivad ju keelduda, ilma et see Neid kuidagi negatiivselt mõjutaks.
Varem ma ei tahtnud paluda, sest ma eeldasin endalt, et tulen kõige vajalikuga ise toime ja kui ei tule, on see järelikult minu enda viga. Tõesti-tõesti uskusin seda. Palusin ainult siis, kui teisiti ei saanud, täiesti teadlik, et vastuseks võib ka "ei" olla. Võttes selle juba ette eelduseks, sest kõige hullemaks tuli end ette valmistada. Võttes selle eelduseks ka sõnades.
Samas, kui oli tingimata vaja, ma ikka küsisin ka, sest võis ju tulla "jaa". Aga "the fear of being seen as burdensome meber of the community instead of a productive one" on ikka veel väga tõene. Mingi eesmärk, suurem kui mina, pidi olema, et julgeks küsida midagi selle täitmiseks üldse.
Mingi eesmärk.
Mu Tütarlapsel on kuulsusrikas suguvõsa, kuhu kuulub ka lell, keda nimepidi pole aus nimetada. Too lell saab varsti lapse, tema praegune naine ja tulevase lapse ema aga ütles jõulude aegu muuseas hellalt "...ja kuna U. elueesmärgiks on teha igale poole permakultuuri-kasvuhooneid, tahtis ta teha permakultuurset kasvuhoonet ka mu ema keldrisse..."
Tema (rasedus on püha, teate?) ütles oma lause muuseas, aga sestsaati on elueesmärgi teema mind painanud.
Üks teine, keda ka pole aus nimetada, ütles, et tema eesmärk on zen-rahu, ja laiemalt kogeda niipalju ägedusi, kui saab.
Mul on tunne, et seda me tahame kõik: kogeda ägedusi. Selle nimel elada ju võib? Võib.
Aga mis sinna kogemiseni viib, oleneb juba ägeduse definitsioonist. Mulle näiteks meeldib heakskiit kellegi poolt, keda ma usaldan. Must saaks jubeda kapteni, aga täiesti hea leitnandi kaptenile, kellest hästi mõtlen. Või noh, hea leitnandi vähemalt paranenud kujul, praeguse eest ei vastuta.
Niisiis tuleb mul ka eesmärk leida selline, mis meeldib kellelegi, kellest hästi mõtlen. (Teha inimestele rõõmu? Ilmselt ma tegin ärkamisega teadvusetuse sügavustest tõepoolest rõõmu mitmele inimesele. Mis tähendab, et see ei kõlba, see ei hoiaks mind tagasi, aga ma tahan midagi, mis hoiaks mind tagasi. Ju. Sest paraneda aasta, nagu oletas see Üks, on hirmutav. Paraneda viis aastat... Võeh. Vähemalt takkajärele tahaks õigemini valida, ma ise leian endale ainult valed eesmärgid!)
Oot! Et leida, mis meeldib kaptenile, ma peaks ju teadma esmalt, kes on kapten?!
Aga... aga... aga otsides seda kaptenit ma ju üldse jõudsin sinna rongi alla! Kuramus!
Tuleb ikka ise olla kuidagi. Kuidagi. Ise. Seisev.
Küsimata ja palumata?
Ah, ma lähen ja loen raamatut edasi, kakskümmend pluss lehekülge ei ütle veel midagi!
Tellimine:
Postitused (Atom)