Kas inimene on saar? Või saarestik?

DISCLAIMER: Ma räägin küll endast, aga tegelikult võibolla paljudest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ühest fb-vestlusest eelmise aasta lõpul.
Mulle kirjutati, ise kardetavasti nii artikuleeritud juttu ei aja(nu)ks.

k: Ühest küljest kirjutad sa ebatavaliselt veenvalt ja olemuslikult tunnetatult, kuidas sa oma eluga täiesti ise täiesti nauditavalt hakkama saad, _kuigi_ see ei ole mingi rämefeministi viug, sest seda, et mehed on toredad, eriti ilusad mehed, ja et neil oleks su elule lisaväärtusi pakkuda, ütled sa ka. 
Aga mitte et neist sõltuks midagi olulist. 
Nonii, ja täna sa ütlesid selle välja, mida ma ise nats vist kahtlustasin, aga jätsin täiesti sinu kujundada, et sa oled suuteline mingeid eriti radikaalseid asju ette võtma oma täiesti kadestusväärselt põneva ja mitmekülgse ja inimliku ja andeka eluga mingi mehe pärast.

Mõtlesin selle üle kaua. Nagu kuid (jaanuar-veebruar-märts)-kaua, sest esiteks ei ole ma väga tark (eriti nüüd) ja teiseks olen aeglane (nüüd), aga lõpuks siiski jõudsin selleni, et tegu ei olnud soolise eristusega mul ju. Mehe pärast? Ei, mitte ainult.

Teiste hinnangud näivad lihtsalt usaldusväärsemad kui mu enda omad, nagu mõned ka siinsamas märkinud on, nagu mõned eraviisiliselt mulle aastaid varemgi märkinud on, ning kui sealt teiste poolt ei tulnud midagi positiivset, oligi ainsaks kaalukeeleks otsustamisel mu oma enesetunne (mis aga polnud kuidagi hea).
Et jaa, põhimõtteliselt oli selle rongiotsuse taga mingi mehe keeldumine minuga pesa punuda, kusjuures tegelikult ütlesin talle üldse ise, et niimoodi ma ei tahagi - aga miks see mulle nii hirmsasti hinge läks, oli hoopis teine teema.

Ma uskusin teda, uskusin, et kui ma pole nii tähtis talle-sulle-kellelegi kolmandale, ju ma siis polegi tähtis. Tähtisolemist samastasin armastusega, tegelikult samastan siiamaani.
Samas on tõsi ka, et mu tujud on mõjutatud tagasisidest, mis maailmast tuleb, ja ma ei tahtudki seda muuta.
Praegu on mul näiteks raske saata lapsi kooli, kui nad ei taha minna - kas ma olen lapsevanemana parem, kui lasen neil koju jääda, kui nad tahavad, või neid siiski kooli kamandades? Mis tagasiside loeb rohkem, kas nende kohene või mingi kaugem, võibolla nendepoolne, võibolla näiteks mingi õpetajatepoolne, võibolla üldse tulemata jääv? Võibolla nad ei peakski minema, kui tahtmist pole?
Ent samas - inimene olgu ikka teistega seotud, olgu saarestik, sest ükski inimene pole saar, onju? Ühiskondlik loom, karja arvamus ja kõik need teised sõnad. Teiste arvamus loeb! Lapsed käigu koolis või olgu korralikul koduõppel vähemasti!

Mis ent ei muuda, et tegin maailmatu fataalse otsuse selle põhjal, et keegi mulle umbes viis päeva ei öelnud ega näidanud, et olen neile tähtis. Viis päeva või umbes nii - ja kui mu tuju oli niigi madalal, oli ta siis teiste tagasiside puudumise tõttu veel eriti madalal. Kohe mitu-mitu-mitu pügalat madalamal kui enne.
Ning ma mõtlesin nüüd pingsalt sellele, et oot. Kui teiste tagasiside (või selle puudumine) ajas mu tegema sellist üleni fundamentaalset sammu, miks ma õieti ei suutnud/tahtnud/teinud seda muutust enda juures, et võõras tagasiside on võõraste asi, ma elan enda soovi järgi ja ei lase end neist kõigutada? Miks ma üldse kuulasin neid teisi, miks ma olin saarestik, mitte saar?

Ja siis see tuli. Avastus. Muidugi. Emake maa, kuidas ma enne sellele ei mõelnud?!
Kunagi, kui olin veel laps ja üldse nende asjadega veel niimoodi teadlikult ei tegelenud, juba olin selle ümber õppinud. See, et teiste arvamus loeb, ei olnud mu normaalne olek, ma olingi saar kunagi! Omade meeldimiste ja mittemeeldimistega, omade seisukohtade ja nende puudumisega, ma olin ise - ja sellisena originaalne. Aga. Mu seisukohad ja meeldimised ei olnud üldse sellised, kui enamikul. Eriti enesekohased.

Ma ei saanud aru, millal pean viisi, millal mitte - kogu aeg ju laulsin oma parimal võimalikul moel, aga vahel sain niisugust tagasisidet, vahel teistsugust. Ma ei saanud aru, kus oli tolm, võtsin lihtsalt üle pindu, mida ema näitas. Mu lemmikkleit oli tagant lahtine ja jättis halval momendil aluspüksid näha, aga ma ei teadnud seda, sest nägin end ainult eest. Ja nii edasi.
Ning kuna olin ühtlasi suhteliselt intelligentne, õppisin tasapisi ära, et teised näevad asju, eriti mind, paremini kui ma ise. Nende hinnangud on õigemad, täpsemad. Neid tasub usaldada, kui nad ütlevad, et mu aluspüksid paistavad, ja seda peent erisust, et neid tasub küll usaldada info osas, et mu aluspüksid paistavad, aga mitte selle üleoleva tooni suhtes, millega see teave edastati, ma ei teinud.

Õppisin olema saarestik intelligentsi pealt, aga polnud (veel - krt, ja nüüd siis "jälle") piisavalt intelligentne, et näha mingeid peenemaid varjundeid. Edasi tulin toime sellega, mis juba õpitud, lisasin tõdemusele erandeid ja postulaate (ebameeldivate inimeste laitus on võrdne kiitusega, usaldada tasub ainult nende inimeste antud infot, kes mulle endale meeldivad, tee teistele, mis tahad endale tehtavat), kuid ei muutnud oma peamist õpitud teadmist, nimelt: teised näevad õigemini.
Ja oleks ma siis teadvustanud, et siuke õpitud asi on! Ei, mõtlesin, mis mõtlesin, loomuldasa muutsin või lisasin neid erandeid ning postulaate, kuid selleni, et intelligentsi pealt õpitud asi ja mitte naturaalne, ei jõudnud. Ma tõepoolest arva(si)n, et teised näevadki paremini, õigemini, täpsemalt! Lasin neil oma tujusid mõjutada, sest teised ju näevadki õigemini! Ning kui ma ei olnud See tollele mehele ja nähtavalt tähtis kellelegi teisele, teised aga näevad asju õigemini - noh, siis nii oligi.

Huvitav, kas ma uut ennast üles ehitades suudan seda asja uuesti ja teistmoodi üle õppida?

Ositi saatusekaaslane

Vaatasin eile ära filmi, mille AbFab mulle siinsamas andis umbes tuhat aastat tagasi või nii, sest ta soovitas seda avalikult mitmendat korda ja inimesele peab asi tähtis olema, kui ta seda niimoodi korduvalt esile toob. Korra hakkasin haiglas ka vaatama, üksinda palatis, sest ma kuidagi ei suutnud teisi omaenda filmivaatamisega segada, aga ei jõudnud siis päris algusest kaugemale. Mitte et film kehv oleks, aga ma olen peale rongi vist 5 filmi vaadanud nüüdseks? Koos The Crash Reeliga.
Filmid
ei
tundu
tähtsad.
Omast arust vaatasin toona oma kümme minutit ära, aga et ma nägin ainult rõõmsaid lumelaudureid ja isegi mitte algustiitreid, väidan takkajärgi, et ei. Vaatasin siis ikka oluliselt lühemat aega.
Aga äratundmist tuli nüüd päris kolinal kohe.

See, kuidas mälu mängib mäkra, kuidas ongi reaalne see, mida mõeldakse reaalne olevat, on nähtavasti kaugemale kui minu pea levinud. Kuulda, et aasta pärast võib võtta õlle ja unustada kogu selle värgi (filmis) või näha rongi valesti, osta netist pilet vales suunas sõitvale, vaadata Eesti Rahva Muuseumi  kuulutust näitusele "Pronksspiraalidest roheliste välisseinteni" ja mõelda sinna sekundiga taustalugu, kuidas mingi ajani ei tohtinud Lõunalinnas välisseinad rohelised olla, aga paari ettekirjutuse-eiraja (kas karistatud? karistamatud?) järel said kõik soovijad oma seinu värvida nagu iganes tahtsid, tunduvad üsna ühtlaadi probleemid olema.
Või topelnägemine.
Või üleni vihastamine, väga oluliselt vähenenud pidurdussüsteemiga. (Mistõttu mul tegelikult on raske uskuda, et peidan enda eest mingeid tundeid: väga huvitav, et viha ja kurbust mitte, lihtsalt neid teisi?)

Mul küll ei ole ohtlikku hobi, mille juurde naasta, aga see idee, et peale (ära)paranemist tegelen samade asjadega, mis enne - täiesti olemas.
Ilmselt on vaja sama selget "ei"-d kui filmis. Mitte isegi seepärast, et midagi muud oleks vastik teha, vaid seepärast, et ma juba valisin oma lemmikud välja maailmas pakutavate alade seast ja uuesti valides ju... valiks needsamad? Sest vaadata ümber mitte ainult oma võimeid, vaid ka isiksust, on suhteliselt keeruline ettevõtmine, aga meeldivad meile asjad lähtuvalt sellest, kes me oleme.

Mina ja Kevin oleme ühtmoodi lollakad ses osas ka, et kui  ikka ei avasta reaalselt, et ei saa, on unistusi luua nullist raskem, kui võtta juba sissetöötatud rajad. Seda, kui vaevaline on üldse millestki unistada, filmis ei räägita, aga mulle on see tõsine probleem. Kergem on võtta olemasolevad ja püüda neid täita, kui luua mingid uued unistused, sest tekitada mingeid enesekohaseid tulevikupilte, -plaane ning lugusid nõuab mingit pilku endale, ja seda mul pole. Selle nüüdse ajuga küll mitte.

Oletan, et minu elumärgid alguses olid ka selle filmi peategelase omadele üsna sarnased, aga neid ma muidugi ei mäleta. Lihtsalt et Neil Youngi mõned lood on ka mu lemmikute hulgas, tõi äratundva noogutuse.
Filmil on, muide, hea soundtrack, kui nüüd muusikast mõelda - mida ma teen üsna harva, tegelikult. Täiesti unustasin ära mõnedki lood, mis siinsamas võrgupäevikus postituste juures olemas on.

Aga filmil on hea soundtrack =)



Täna öösel nägin unes, kuidas saatsin kuskile ära tellimusi ja sain seejuures valida, kas haige või terve inimese omi, ning valisin täitsa vabatahtlikult haige omad.
On kahtlus, et filmi mõjul.

Vaata ette, mida sa soovid!

Ma soovisin aega ja et raha pärast ei peaks muretsema? Mhmh. Sain? Mhmh.
Jee?

Nüüd on mul nostalgia selle aja järgi, kui raha üldse ei olnud. Sest raha üldse ei olnud ja see ei seganud mind eriti, mõtlesin, kuidas saab, mitte kuidas ei saa, ja elasin sellega.
Aega ka ei olnud. See oli päriselt häiriv, sest ma olin harjunud mõtlema, kuidas saab, kui raha üldse ei ole, aga aega on - ja siis ei olnud mul korraga aega ka. Mitte et raha juurde oleks tulnud, välja arvatud kõige viimane suvi, aga ma vist ei harjunudki ümber, kui aus olla. Tegin lihtsalt nii aegasäästval viisil asju, kui sain. Õhtul õppida ei jõua? - noh, siis lihtsalt tõuseme varem, lihtne! Jookseme poodi ja tagasi, teeme trenni, kuni kohvivesi keeb või küpsised küpsevad, tõstame poekotti biitsepsite jaoks, loeme rongis, pesemine ja solaarium on üks minek, aga tegelt võiks sinna ka joosta, oleks veel ajasäästlikum.
Iga minut oli arvel. Oli nii normaalne, et sedasi pidi - ma isegi ei mõelnud, et võiks nagu teistmoodi saada.

Nüüd ma teen, kui jõuan, nõelun, pesen, koristan, valmistan, käin - aga kui ei jõua, pole ka midagi katki. Või siis mu enda arvates muidugi on, aga olen päris osavaks muutunud lausega: "Mul on ajukahjustus, nagunii ma ei osta/valmista/pane/juhenda/määra/jõua," ja ma ütlen seda endale, ütlen telefonimüüjale, ütlen teile, ütlen igale poole ning võin sellega umbes kõike vabandada.
"Mul on ajukahjustus."
Jee?

Aga et raha ei olnud, selle järgi on mul nostalgia. Kuidas ma tegin ise seemnesepikut, sest oli vaja. Kuidas ma tegin kooke sünnipäevadele, sest ise teha oli kordades odavam, kui osta. Kuidas ma, muide, tundsin end vahel üleni halvasti, kui lapsed said mingi sünnipäevakutse, sest mul polnud kingiraha. Hea küll, selle järgi ei ole nostalgiat. On meeles, kuidas Tütarlaps sai sünnipäevakutse, läks sinna minu tehtud küpsiste ja ökoseebiga, mis kasutamatuna ja pakendis kapis oli, ja siis tuli tagasi, piinlikkuse ja häbi agoonias. Pärastpoole, nüüdseks on möödunud neli aastat, pole selle sünnipäevatüdrukuga enam eriti suhtlust olnud ka. Kas nüüd viletsa kingitusega seoses või mitte, ei tea, aga mingitele lastele on neli aastat igavik.

Üldiselt vedas siiski kuidagi välja, mina vedasin kuidagi välja, ja mul on selle järgi igatsus, sest ok: ma nõelun, sest enamasti on tegu tööga, kus välimus eriti ei loe, lihtsalt auk tuleb mingi niidiga kinni tõmmata, aga muidu on ise teha umbes sama kallis, kui osta. Näiteks süüa teha mul. Et ainete eest ei maksa pool aega ma ise ning üldse jääb raha ka pärast laste sünnipäevakutseid üle, ei loe. Ma olen kallis pidada selgelt.
Muidugi vahetaks praeguse elu endise elu vastu välja, kui saaks - aga ei saa. On nagu on. Hea, et see veel niigi läits ja need teised sõnad.
Pluss - natuke on see ajaküllus ikka hea ka. Mul oli enne üsna raske rakendada kõik, mida sain, kuhugi kasulikku kohta (aeg on tegelikult koht), ent rakendasin ikkagi. Sest ma ei mõelnud, et võiks teistmoodi saada, kogu aeg oli mu oma viga, et ei kasuta aega rentaablilt. Praegu võin ju näha mitmekordselt ja kiiresti väsida, aga seda, kui palju võtab riietumine aega - oh, saan nelja minutiga hakkama küll - seda ei ole.

Nüüd lähen ka magama. Sest olen väsinud ja võin.

Aju sõitis puhkusele

Lugesin raamatut.
Tegelikult ei ole see mul veel läbi, olen leheküljel 136 ning korraga on õudne ja õudne. Ja õudne, et see selge oleks.
Nii tuttav. Kuidas ajukahjustusega ostetakse vahel mõttetut träna, kuidas on raske teha mitut asja korraga (näiteks mõelda ja kirjutada, või muusika saatel võimelda), kuidas on probleeme kõnega, emotsioonidega (ärrituvus!), motivatsiooni- ning algatusvõimega, otsustamisega, ühe kehapoolega (sic!) ja üldse on probleeme, noh.  Olen üleni ajukahjustusega, mhmh.

Samas mul on nii hästi läinud. Raamatus on kolm lugu kolmest mehest, kellest ühte muuseas tundsin, ja kõik nad paranesid kodus paar aastat, enne kui Astangule üldse minna said. Kus nad kõik õppisid lihttöid. Mõned edukamalt kui teised, aga nad pidid kõik oma elus ümber vaatama. Nii palju, kui suutsid ise vaadata üldse. Kõik!
Mul on möödas ainult ligi kaheksa kuud ning ma olen selline... suhteliselt adekvaatne. On probleeme, on väsimus (praegu ka), on teadmatus, mis saab must tulevikus, on võibolla ebaadekvaatne enesehinnang, aga seda, et ma oleks täiesti uus inimene täiesti uues olukorras, seda ei ole. Niisiis on mul lisaks sellele, et õudne, ka tunne, et peaksin olema tänulik - ja üldse ei ole.

Huvitav, millal on mu enesehinnang adekvaatsem - kas praegu, kui on õudne ja ma tundun endale nii ajukahjustunud ja nõme, või siis, kui on hea päev ja ma tundun endale sihuke "pole vigagi, ka nii võib elada"?