Väga ebaentusiastlikult öeldud: "Jee mina."

Mul on täna peavalupäev.

Mis ses mõttes on täiesti märkimist mittevääriv, et viimasest seitsmest päevast viiel (umbes, ma täpselt ju ei mäleta) on mul olnud vähemalt mõni aeg peavalu ja olen suhteliselt tuim ja tundetu siiski - kui kunagi rääkisin avalikult, et ei tunne midagi peale valu, siis tasapisi olen avastanud, et ka valutundlikkus on tegelikult madalam kui varem, ma TUNNENGI vähem, nii füüsiliselt kui emotsionaalselt - ja peavalu ei ole üldse nii õudne enamasti, kui mäletamist mööda oli. Ning on siiski ülimalt märkimisväärne, sest ma püsisin selle tänase peavalu käes nii umbes poole viiest hommikul kuni seitsmeni üleval ja kui siis uinusin, tõi mu ema mulle kell kaheksa heatahtlikult kohvi ja sestsaati olen jälle üleval.
Seda, et ma ei lähe kuhugi, sest peavalu, tuleb ikka üsna harva ette, aga täna tuli. (Mis te arvate, miks tõi ema mulle kell kaheksa kohvi? Sest kui ma oleks kuhugi läinud, oleks see mõistlik aeg ärkamiseks olnud!)

Nüüd istun siin ja mõtlen, et tegelikult tegin selle mitteminemisega inimestele ju teene - vaevalt on neil aega ja energiat üle, et mind mu magamatuses ja peavalus putitada ja poputada. Kuna olen sihuke ajukahjustusega ja traumatõbine, on neile seda kõrgemad ootused mind rahulolevana hoida.
Kõik said õigupoolest õnnelikumaks, kui ma ei olnud kangelane. Jee mina.

Räme peavalu.

Aga köögis on kohvi. Ise tegin. Ma lähen võtan selle ja joon õues ära, sest midagi peab kasu olema sellest, et suvi.
Hah, mingi helebeežis kostüümis värvitud juustega tädi läks mööda ja mõõtis mind mu leopardimustrilistes sussides ja punases hommikumantlis pika hukkamõistva pilguga. Või noh, see võis ka ta tavaline ilme olla. Mõõtis mind pika pilguga. Ma olin talle selle pilgu jagu tähtis, sest jõin õues kohvi! Jee mina.

Sestsaati, kui Rong oli, on mu suhe kohviga muutunud. Soojast sõltuvusest (s.t. ma ei üritanud sellest vabaneda, aga kui hommikust kohvi ei saanud, oli peavalu suht kindel tulema) on saanud Põhiasi, Mille Maitse Mulle Meeldib.
Söön üsna vähe, mis ilmselt on põhiliseks põhjuseks, miks ma ka kaalun vähe ning mulle on kõik riided suured v.a. mu tütre omad, mitte seepärast, et naisterahvas ja vaja ikka kehamassi väiksena hoida, vaid mul puudub entusiasm toidu suhtes. Ma ei söö mõnu pärast, ainult selleks, et kõhtu täita. Loen nüüd kaloreid tagurpidi, s.t. kui ikka oluliselt alla 1400 kcal päevas jääb, on asi kuri, une viibimine põhjendatud, külmatunne, mis ei taandu, põhjendatud, ja tuleb veel midagi süüa.
Aga valgendatud kohv mulle meeldib. Seda joon küll maitse pärast. Mul on isegi ideaalvalgendi, milleks on umbes 20% koor. Vahukoor on veidi liiga rammus, et väga hea maitsta, kohvikoor jälle liiga lahja. Segan ideaalse valgendi saamiseks kohvi sees piima ja vahukoort ning peavalugi on kohe pisem.
Kui haiglas olin, oli ostetud kohv lisaks külalistega koos joomisele ka mulle preemia õues käimise eest. Olin siis juba avastanud, et kui ma õues ei käi, masendun hullemini, aga siiski kulus see lisastimulatsioon päevas ära.
Mulle maitseb veel või, seemneleib ja suhkur. Ongi kõik.
Muid asju ma söön, aga kohvi armastan.
Kui Jack Sparrow kurtis, et why is the rum always gone, siis mina ja mu ema kaebame: "Why is the coffee always gone?"
Sest Keegi joob kohvi alati ära, kui seda tehakse, ja kui minna uut tassitäit valama, jäävad tulemuseks ainult pikk nägu ja tühjad pihud.

Kui just mitte üksi kodus olla ja ise kohvi teha. Jee mina.



Mu vanaisa ja -ema hauaplatsist teisel pool on pere hauaplats, kus on kuju ja kiri "Armastud. Leinatud. Unustud."
Mu meelest väga tark kiri. Täpselt nii tulebki oma inimestega käituda - armastada, kui nad elus on, mõtelda nende peale, kui nad on värskelt surnud, aga kui nad juba kaua surnud on, unustada.
Umbes nii ma seda ka plaanisin, kui üritasin surnud olla. Jee. Mina.

Muidu on täna nii paha olla, et toppisin postitusse ainult ühe maal-korjatud-teema, ja seegi on lühike tegelikult.

Harjutused sabale

Huvitav, mitu teemat seekord ära tuleb, arvestades, et 21-8=13 on veel jäänud, uusi pealetulijaid arvestamata?*

Mus on puhkenud elitist. Mõne inimese kohta (ei, mitte sina! Ma tean küll, kellest räägin ja nad ükski ei ole mu võrgupäeviku lugejad!) mõtlen täiesti konkreetselt, et milleks ta mulle. Ta ei ole üldse minu inimene, meil ei ole koos raasugi toredam, kui üksi olles, vestlusteemad ei haagi - milleks?!
Selline mõte ei ole iseenesestmõistetav. Detsembris-jaanuaris-veebruaris, isegi märtsis veel võtsin vastu igaühe, kes tuli ja midagi pakkus. Masseerima või teed jooma, sünnipäeva pidama või jalutama, kõik võtsin vastu ning ise ei mõelnud midagi. Isegi mitte seda, et kas mul on seda asja tehes toredam, kui niisama seina vaadates. Ei mõelnud üldse midagi.

Nüüd mõtlen. Ei lähe enam igaühega tantsima, hatšapurit sööma või raamatupoodi. Mul on tekkinud mingi otsustusvõime ja koos tekkega tuli ka arusaamine, et enne seda ei olnud. Millega seoses meenus üks vana vaidlus ja nüüd on mul argument.
Nimelt sain ma kunagi mitme kuu eest kirja, mis rääkis phmt sellest, et psühhiaatriahaiglas on paha, sest seal ei lubata voodi all olla. Mispeale mina kaotasin kohe huvi, sest kui inimene ei taha olla psühhiaatriahaiglas sellepärast, et seal ei lubata voodi all olla, ei olegi tal ilmselt haiglasoluks piisavalt paha. Ja siis üks teine (lehvitab!) leidis ratsionaalseid põhjusi, et miks on loogiline mitte tahta olla psühhiaatriahaiglas, kus normaalselt ära ei seletata, miks ei tohi voodi all olla.

Aga. Need loogilised põhjused võivad olla ja ollagi täiesti loogilised. Kuid selleks, et sul üldse tuleks pähe mingit loogikat rakendada ja mõelda millegi kohta, et see ei meeldi, peab sul juba olema piisavalt hea. Et olla natukenegi elitist, peab sul olema juba piisavalt hea, otsustamaks: "See mulle meeldib, see mitte."

Harjutan praegu seda, mis tunne on meeldiv ja mis tunne on ebameeldiv. Kui otseselt valus pole, on varjundid raskesti tabatavad ja et asi oleks veel eriti hull, ka raskesti mäletatavad. Mäletan, et mängisin möödunud (täna on pühapäev?) nädalal lahkuminekut ühest sõbrast, kes andis mulle natuke põhjust. Mäletan ka seda, et päris ebameeldiv mäng, aga seda, mis tunne oli, ei mäleta. Oli mingi... ebameeldiv tunne. Kõik.

Et ma täna hommikupoole ajasin ümber kohvitassi, ei ole mul vaja mänguga meenutada. Seda enam, et hiljem üritasin ka töötavat vahvliküpsetajat sülle kukutada ja ebaõnnestusin ainult seetõttu, et tegu oli moodsa vahvliküpsetajaga, mis laual püsima disainitud. Nii vilets ei ole mul koordinatsiooni ja pearinglusega ikka ammu olnud.
Panen tähele, et vilets, kuna seda pole ammu olnud. Muidu oleks "nagu ikka". Nii sujuv paranemine kui üldse mitte paranemine, stabiilne kehvus, on ühevõrra märkamatud.

Raamatus "Miisu" on üks inimeseks muutunud kass, kelle jaoks on kurnav olla sedasi poolinimene, poolkass. Hingearst ütleb talle, et ka lihtsalt inimene on kurnav olla ja Miisu on üsna üllatunud, aga peab tõdema, et nii vist on jah.
Aga sedasi kahe vahel, nagu mina olen, on täiega kurnav olla. Kuigi ma pole üldse kass, isegi 10% mitte.

Kui just kõik kassid pole autistid. Mulle on inimesed nii väsitavad, kui neid on üle kahe mu ümber, et kurnun ning kulutan oma lusikad  lihtsalt nende seltskonnas olemise peale ära. Kusjuures inimesed ei pea mulle üldse vastumeelsed olema. Ega võõrad ega väga aktiivsed ega midagi. Ma võin nad isegi ise kutsunud olla! Aga tühjagi, väsin ära ikkagi.



* 4 teemat + üks, mis ka eelmises postituses käsitletud. Päris hea ikka =)

Vaata ette, mida sa soovid vol III

Eile lugesin teemad üles, millel võiks avalikku võrgupäevikusse kirjutada. Sain 21, neist kolm lühikest ja 18 pikka. No vaatab, kui mitu õnnestub siia panna, kui väga teemaheldelt teha.*

Kunagi mitte hirmus ammu, aga mu jaoks siiski, tundsin, et olen nii normaalne, nii tavaline, nii nagu kõik. Sellel põhines ka see päevik - lugeja sai ennast ära tunda ja mina sain talle öelda, kuidas pole hullu, et sa oled sedamoodi lollakas nagu minagi, tegelikult ongi kõik salaja enda sees sedamoodi või teistmoodi lollakad, me oleme nii sarnased.
Lollakus on midagi inimestele üldomast.
Kõike seda muud elu sai siis ka jagada sama üldvalemi sisse. Me oleme nii sarnased, erinevad ainult detailid, tähtsusetud pisiasjad. Me kõik elame põhijoontes sama elu.

Ja see oli mu meelest korraga õudne ja tõsi ja õudne ja tõsi ja õudne.
Elasin ka ise omaette ringiratast sama elu. Rõõm. Kurbus. Armumine. Lahkuminek. Kooli alustamine. Kooli lõpetamine. Hommikul tööle-kooli-kuhugi ära, õhtul tagasi. Ringi ja ringi ja ringi, kõik oli tuttav, kõik oli sihuke "nagu ennegi".
Isegi valu oli samasugune - jaa, muidugi oli valus see südamikumõra, muidugi oli see piisavalt õudne, et mind rongi alla viia. Et ma tollest isasest siin üldse aastate jooksul ei rääkinud, ei olnud mitte tähtsusetuse märk, vaid tähtsuse oma. Aga täpselt sama traumeeriv oli ka lahkuminek Poeglapse isast. Mõtlesin tookord ikka väga tõsiselt enesetapust, aga no ma olin rase ja tundus kuidagi alatu kaasa võtta teist elu enda sees.
Tahtsin mingit muutust, mingit teistmoodi elu, midagi uut - ja kuramus, kui ma just seda ei saanudki.

Nüüd mul ongi täiesti teistsugune elu, kui harjunud olen, kõik on uudsusi täis. Ja päris ausalt, pärispäris ausalt - ma olen sellega rahul rohkem kui midagi muud. Ma olin valmis ära surema, et miski oleks päris uus (suremiskogemus peab ju uus olema, suremine ei ole miski, mida inimesed korduvalt teeks - kuigi surnud olla on üsna stabiilne seisund ja surnud ei arene eriti kiiresti), kui olla ühe mehe naine ei olnud jätkuvalt teema, aga on nüüdki piisavalt uudne ja piisavalt teismoodi elu.
Enam ei käi ringi ja ringi samas rattas, mis enne.

Nüüd on kõik teistpidi ka stiimulite kui enesedistsipliiniga.
(Stiimulid ei kalluta mind enam teelt kõrvale, neid õieti polegi. Kui on, nad väsitavad. Enesedistsipliini samas on nii palju, et ei tea, mis sellega teha. Aitaks ennast, elaks täiega tuleviku nimel - aga ei tea kuidas. Sihukest nädalat, kui ma ei oleks planeeritud trenniühikuid ära teinud, ei ole olnud sestsaati, kui mõtlesin selle trenniühikute süsteemi nädalas nii umbes kuus kuud tagasi välja. Teen iga päev planeeritud asjad ära. Olen väga järjepidev, sest miski ei tõrju mind valitud teelt kõrvale, aga lihtsalt ei tea, mida siis tasub sedasi järjepidevalt teha, mida mitte.)

Aga sellega kaasneb, et ei saa enam tõsiselt öelda ja mõelda: "Me oleme kõik ühesugused lollakad".
Pakun, et minuga samas faasis ajukahjustusest toibumas ja igal hommikul tõdemas, et pea käib ikka ringi, parem käsi väriseb täna rohkem/vähem, enesedistsipliiniga on hästi, muidu motivatsiooniga väga halvasti, on mu püsilugejate seast täpselt null inimest.

Olen täiesti teistmoodi lollakas kui lugejate enamik, mul on teised probleemid ja teistsugused õnnestumised, teistmoodi elu.

Tegelikult ei ole mul ka midagi huvitavat kirjutada sellest, kuidas niisuguses olukorras elada - huvitav tundub miski uudne tuttavas kontekstis, aga mul ei ole seda tuttavat konteksti kuskilt võtta. Nii veider on elu, kus ei taha õieti midagi, ei süüa, juua, keppida, raha teenida, laste häid hindeid ... Mul on lihtsalt kõik nii kama.
Mingi pagulaseprobleem? No tõesti, nii valgete inimeste mure. Mis teil ei ole mingeid päris asju, mida oluliseks pidada või?! Pfff...

Ja ma ise saan aru, et see on veider, et normaalne oleks asju tahta, tunda huvi teiste inimeste vastu (ses osas on mul ka puudujäägid), vajada maailmast stiimuleid, mitte neist väsida.

Kunagi oli mul teatud side ühe teatava Leevikesega, kelle kaasasündinud puue, millele viitasin kui liivakarva juuste ja hallide silmadega sündimisele, oli selgesti autism. Tema ei saa (olevik, sest ta demonstreeris oma jätkuvat inimpimedust mulle hiljuti) isegi aru, et on kuidagi veider oma huvipuuduses inimeste vastu, mina sellest saan.
Aga arusaamisega asi ka piirdub. Inimesed ei ole mulle olulised, nad on nii teistsuguste eludega, mul ei ole neilt midagi õppida, sest neile on olulised hoopis teised asjad.

Ning vastupidi. Kuidas samastuda mingisuguse naisega, kel ei ole üldse mingeid välimuse- ja pereprobleeme, sest ta lihtsalt ei mõtle neile asjadele? Kelle jaoks on oluline saavutus kirjutada paberile luuletus, mille juures samas halbus/headus ei ole isegi selline kategooria, millest mõelda, sest käsitsi luuletuse kirjutamine on tähtis ise?

Aga ikkagi olen rohkem rahul kui midagi muud.
Teistmoodi elu. Võin teha mida iganes, sest selgesti ma ei olegi normaalne, ei saa kunagi elada normaalse inimese normaalset elu, mu ees on lahti nii palju seni proovimata radu.See on tore mõte.
Võin ju tahta nii väheseid asju võrreldes enamiku inimestega, aga see-eest võin kõik oma tahtmised täide viia. Mis mul ikka kaotada on?

***

Muide, kas te teadsite, et August Jansen oli olemas? Sõitsin maalt tulles tema sünnikohast mööda ja kuivõrd selle sissesõidutee oli tahvliga märgitud, pidasin seda automaatselt Johann Voldemar Jannseni omaks - alles hiljem mõtlesin ema tõukel, et oot. August ei ole ju Johann Voldemar. Üks n on ka vähem.
Aa, maalt tulles - sellest, kuidas ihuüksi küünlavalgel oma jaaniõhtut pidasin ja sellega väga rahul olin, kirjutan mõni teine kord.
________________________________________
* Nii, mul õnnestus postitusse suruda 8 teemat 21-st.
Pole paha. Arvestades, et pagulaseteema polnud üldse üks neist ja kirjutades tuli muid asju veel ette, üldse mitte paha.

Maailmal on tegelikult kama

Vaat millises mõttes on ajukahjustusega elamine lõõgastav: mul saavad lusikad otsa saada.
Ongi olemas see tase, kus panen silmad kinni, toetan pea vastu seina ja lakkan tegutsemast, lakkan mõtlemast ning ei tunne end süüdi ka, et nii on, sest on esmaklassiline vabandus.
Võin isegi minna ja heita teise tuppa diivanile, sest liiga väsinud, ei jaksa. Lebada seal, silmad kinni, mitte uinuda, sest sellega on mul teatud raskusi nüüd, kui teises toas kümme inimest vestlevad (ja ma kuulen neid kõiki), aga lihtsalt lamada ja olla.

Mäletan, et rasedusega oli samamoodi. Mõnes mõttes täiega kurnav, jaksas nii palju harilikust vähem - aga kuna enda ees oli vabandus olemas, siis mõnes mõttes kukkus rasedus välja hoopis mittekurnav: kui olin liiga väsinud, et tegutseda, ma ei võtnud kuskilt õhust lusikaid juurde ja ei tegutsenud.
Ei tegutsenud.
Ei tegutsenudkiiiii.
Sest muidu, kui oli kuskilt võtta, muidugi ma võtsin. Ja tundsin end süüdi, kui ei võtnud, sest nad ikka ei olnudki nii lõplikult otsas kui praegu. Kui olin netis ja ei maganud, oli see minu valik, see, et puhkasin erinevaid osi endast nii ühes kui teises olekus, ei lugenud. Oleks ju võinud magada, kui väsinud? Füüsiline vajadus täitmata? Ise vastutan.
Vot siis.

Olen sellest viitsimise ja jaksamise asjast ennegi kirjutanud, mõelnud, isegi hiljuti propageerinud seda, et viitsitagu, sest maailmale meeldib see, mida talle annad, ta on aga täiesti ükskõikne ses osas, et mida sa sinna sisse paned - ja sellele ma üldse ei mõelnud, et lusikad võivad ka tervetel otsa saada.
Et lusikad võivad niimoodi otsa saada, et sa ei märkagi nende kasinust, sest sa ei ole niimoodi väsinud, nagu haigena või rasedana ollakse. Aga otsas on nad ikkagi.

Maailmal on tegelikult kama, palju sa annad, ta tahab alati rohkem. Ja tegelikult-tegelikult oli ka mul endal kama, palju ma andsin, kui olin veel terve, oleks andud rohkem ning kui ei olnud rohkem anda, siis olingi - ebapiisav naine järelikult.
Mõtlen alles nüüd, et ei jõua ju soojaks kütta ilma, maailm tahabki alati  rohkem. Kuskil on piirid, palju saab anda, minemata ise katki.
Ma vist käisin neist piiridest suht regulaalselt üle. Harjusin sellega, et niimoodi on katki olla, ja käisin edasi. Nii oligi normaalne.

Reedel oli mul üks seltskondlik üritus, mis võttis rämedalt lusikaid. Laupäeval oli teine, kuigi ma ärkasin kõheda iivelduse ja peavaluga, nii et pool jaksu oli nagunii läinud. Polnud siin midagi, osalesin, kuigi igasugusest vastutusest vabana, lihtsalt ilus olemisega ja diivanil puhkamisega, kui üldse enam ei suutnud. Täna ärkasin taas peavaluga. Jälle on pool jaksu läinud.

Homme peaks maale minema, uus koht, pakkimine, lapsed, pidustused, palju inimesi, pool jaksu jne.

Maailm tahab alati rohkem. Kas ma annan talle? Mis on mu parim osa, kas see, mis hoolitseb enda eest või see, mis ületab enda piire ja teeb imesid?