Mugavus

Mu ema ja Poeglaps vestlevad.

P: ...ja midagi lahedat pole, mida ma võiksin teha! Reisida, tsirkusesse minna, leiutada...
E (elavneb): Kuule, leiutamine! Mõtle välja, kuidas oleks midagi teha, nii et see senisest mugavam oleks!
P: Mmmh, ma olen ju laps! Ega mina ei suuda teisi kontrollida!
E (õpetaval toonil, leiutamise olemust selgitada tahtes): Miks sa arvad, et peaksid kedagi teist kontrollima?
P: Aga see oleks ju minu meelest mugav!

***

Eile peeti mu Poeglapse sünnipäeva.
"Peeti", sest ma ise ei olnud kohal, kuna olin nii hirmus väsinud (täna selgus mul olema ka palavik, aga eile ei teadnud keegi sellest veel midagi), see oli kodust väljas ja sisaldas mängupüssidega pimedas ruumis mängimist, söömist ja magusate jookide joomist.

Tund ja kolmveerand enne sünnipäeva algust sain ma telefonikõne.
Kõigepealt küsis naisehääl, kas ma olen Poeglaps? Vastasin, et ei, olen tema ema. Ja siis rääkis too naine midagi, mille detailidest ma täpselt aru ei saanud, aga ilmselt oli mu poeg andud tema omale sünnipäevakutse, aga sel päeval öelnud, et ära mu sünnipäevale tule, ta annab kutse hoopis kellelegi teisele.
"Nii ikka ei tehta, et ükspäev on sõber ja teisel mitte," ütles võõras naine mulle väga ärritatult. "Ma loodan, et ta on nüüd õnnelik!"
Ning pani toru ära.
Nüüd, Poeglaps oli tõesti tema pojaga tülitsenud sel päeval, kuid üleni üllatunud, et tema sõnu sedasi tõena võeti. Suhtlemine ei ole tema tugevate külgede hulgas.
Aga samas - kui too naine oleks mu poja kätte saanud, mida ta oleks saavutanud?
Teinud ta tuju halvaks enne pidu.
Jee.
Poeglaps ei ole siin ainuke suhtlemisalane idioot. Mõni on vähemalt just üheksa saanud selle õigustuseks, mõni ei ole.

Läheb aga jälle

Olen nädal otsa koolis käinud ja täiesti tummaks löödud sellest, kui tubli olen. See tähendab, päriselt - mõtlesin, kas blogipostitust alustadagi, sest mul lihtsalt ei tulnud pähe, mida öelda.
Üldiselt ma selle üle küll ei mõtle, kas kirjutada =) Ainult "mida siis täna".

Tegelikult muidugi tekkis selle aja jooksul mitu avastust.
(Nüüd vaatan ekraani enda ees ja ei mõtle midagi. Võibolla ikka ei tasu kirjutada, kui aju ei tööta? Aga midagi muud ka ei taha teha. Näiteks magamast tõusin natuke enne 12 öösel juba üles, sest mõte kohvist ajas jalule - aga nüüd on mul pool kruusi täiesti ärajahtunud jooki, sest isegi kohvi juua eriti ei taha.)

...avastust.
Näiteks väsisin ju-be-dalt ära. Kohe. Esimesel päeval. Esimeses seminaris. Natuke üle tunni oli normaalne, sealt edasi läks allamäge. Viimasest kõndisin lihtsalt minema, sest 6 tundi oli juba isegi ülearu, 8 oleks olnud ... sama ebatõhus kui 6, aga veel palju piinavam.
Õppejõud on mu endine kursavend, see, keda umbes kõige targemaks pean.
Ta ei teinud üldse viletsaid seminare, lihtsalt ma ei jaksanud. Pealegi langetasin pea mingil ajal kätele ja veerand tundi ei kuulanud - ning pärast ei saanud enam millestki aru, sest siis räägiti, mida erinevad piirkonnad EKG lugemisel tähendavad, pärast aga põhines kõik neil piirkondadel.

Noh, ja ma olin väsinud ka, eks ole.
Kodus mõtlesin väga põhjalikult, kas järgmisel päeval üldse minna. Nii väsitav. Pea valutas. Kas maailm läheb hukka, kui ma ei lähe? Kas mu enda elu on oluliselt halvem?
Aga järgmine päev oli lühem ja algas 4 tundi hiljem. No proovime!

4 tundi 8 asemel oli kergem. Mitte normaalne, ma väsisin ikka surnuks, pea valutas jälle, aga võrreldes esmaspäevaga oli siiski parem.
Käeline arvestus sisaldas õnneks seda, et kuhu lahtrisse mida kirjutada. Kui väga hoolega silmas pidasin, kuidas lahtrid jooksid, sain tehtud.
Mõtlesin, et õudne, mul on nii palju kergem teha seda, mida peab, kui valida ennastsäästev programm, seni kuni veel täitsa surnud ei ole. Mult nõuab ekstrahoolikust endale mugavuse lubamine, isegi kui olen nii haige ja ebanormaalne ja kolmapäeval on mingi teoreetilise info vahearvestus juba, emake maa kui jube ... mispeale läksin kohale, tegin arvestuse ära ning püsisin seekord kõik 8 tundi koolis, sest ma polnud enam vormis, kus teha ekstrahoolikust nõudvaid asju.

Õhtuks olin nii väsinud, et ei saanud enam magada.
Üleväsimus üleni.
Pea valutas, süda oli paha, istusin üleval nagu kägu, kell kaks öösel saatsin õppejõule maili, et ma täna ei tule, ja kell kolm jäin viimaks magama.

Neljapäeval olin kodus, tatsasin pikas kampsunis, mida hommikumantli asemel kasutan, kella neljani ringi, siis panin tasapisi riidesse. Käisin solaariumis, mille põhifunktsioon on, et seal saab pead pesta. Poes. Lugesin tekste teemadel, mis sel päeval seminarides ja praktikumides olid (ette rutates võin öelda, et paraku mitte kõiki, kuigi ise ma ei teadnud, et mingid puudujäägid) ning olin päeva alguses ikka väsinud, päeva lõpus ikka väsinud, aga täna kooli minna tundus võimalik - ja sai mindud.

Noh - nii ja naa.
Väsisin ära - jaa. Väsisin väga ära - jaa. Tegin käelise arvestuse intubatsioonitoru paigladamise assisteermise kohta ära - jaa. (Täiega huvitav asi tegelikult, sest mulle ju pandi ka intubatsioonitoru, kui pärast rongi üldse ei hinganud, nüüd ma siis umbes tean, mismoodi, miks ja mida. Ning isegi minusugune, kellele asjad meelde ei jää, kes millestki aru ei saa ja ära väsib, saab arvestuse tehtud, kui enne vaatab kümmet teist seda tegemas.)

Teoreetilise arvestuse kohta mõtlesin, et vbla tegin ära, aga ei teinud. Üks punkt kümnest jäi puudu, mis on päris rämedalt palju, arvestades, kui lihtne see arvestus oli - aga mulle tulid kaks teemat täieliku üllatusena. Need vist olid selle faili teises pooles, mida ma loetuks-kuulatuks pidasin. Tõesti, mulle isegi meenus pärast, kuidas õppejõud ütles: "Seda vaatame homme."
Ehk siis eile. Ehk siis, kui mind kohal polnud. Õnnetuseks ei olnud see mul siis meeles, kui teemasid läbi lappasin.

Nojah. Loodetavasti mu kursavend lubab mul uuesti teha - mitte sellepärast, et ta mu kursavend on-oli, vaid seepärast, et ajukahjustus, ning ta on minuga nii nõmedas seisus tegelikult - ma ise küll ei tahaks kedagi sellist suhtlusringi, kellega ma olen kolmes rollis korraga: hea tuttav, õppejõud ja kiirabis aastaid töötanult liiga hästi kursis, millised on traumapatsiendid.
Aga küsisin temalt enne, et kas tulla sinna gruppi, kus ta õppejõud on, ja ta ütles, et talle meeldiks.
Nojah, ja usalda(si)n.

Seda vahearvestust teen siis ümber. "Loodetavasti" on täielik alatus öelda, muidugi ta lubab mul uuesti teha - iseasi, kas siis paremini teen.

Noh, ja täna on siis reede, koolinädal läbi, jee.
Aa, esmaspäeval on veel kaks seminari? (Seda avastasin ka täna.) Teises aines, teise õppejõuga.
No ... no ... aga see on ainult üks päev enne 6. oktoobrit, kui algab uus kooliperiood. Üks päev kooli.
Pärast nädalavahetust.
Ma ju jõuan?!

Ja lähen aga jälle.

Kusjuures oleks siis nii, et ma tõesti hirmsasti tahaks seda õenduse diplomit. (Et paremaks õeks saan, seda nagunii üldse ei usu, te ei näe, kui halvasti mu parem käsi töötab, aga mina ju näen!) Ei, mul on selline leplik "võib ju kah" ses osas.
Aga nii halb on otsustada, et eih, liiga raske, ei tasu vaeva.
Mulle ei ole ju miski liiga raske?! Ma ju suudan, kui pingutan?!
Ning läheb aga jälle...

See ongi kunst

Väga mitme päeva jooksul kirjutatud postitus.

***

Eelmine teema on ikka veel täiega teema, aga kell on 00.14 ja ma ei saa magada - natuke on peavalu, uni ei tule, istun üleval ja loodan, et peavalu taandub.
Siis võiks selle ajaga näiteks midagi kasulikku ka teha, eks ole. Näiteks kirjutada larbist, mis see on, miks ta oluline on ja miks meeldib, sest minu arust nii selget ja ilmset asja vist polegi eesti keeles ekraanile pandud ning hakkan seda puudujääki siis likvideerima.

Vaata, ma käin larpidel, on ju. Hakkasin ometi alles hiljuti mõtlema, miks.
Hästi palju on inimestel selleks sihukesi valvevastuseid nagu "meeldib mängida" ja "ühest elust ikka ei piisa, et kõik läbi proovida" ja "põnev on ju!"
Aga samas on ju raamatud, mida lugeda (ja elude arv, mida elada, kohe kasvab) ja filmid, mida vaadata, arvutimängud, mida mängida, kui mängida meeldib, kujutlused, mida kujutleda ja lõpuks võib ka oma mittelarparitest sõprade-sugulaste-tuttavatega kohtuda ning kollektiivile süüa teha, kui sotsiaalne puudujääk väga närib.

Larp võib täita neid funktsioone, millest valvevastused räägivad, aga tegelikult - ja sellest üldiselt ei mõelda, väljaütlemisest rääkimata - on see kunstivorm. Ei ole nii, et larp on mingi eraldi asi, mitte kuhugi kuuluv, täiesti teistmoodi ning sihuke üleni imelik.
See on kunstivorm täpselt nagu kirjandus, teater või film. Elamuse tootja inimese sisemuses. Larbil käia on nagu teatris käia - selle vahega, et esiteks kestab larp üldiselt kauem ja mulle isiklikult meeldib palju rohkem kui teater.

Mis larbis tõesti isemoodi on, on see, et osalevad kõik. Loovad kõik. Passiivset publikut ei ole ja ei saagi olla. Mängutegija võib küll ellu tuua maailma, panna sinna dekoratsioonid, käima loo(d), aga ilma mängijateta ei ela miski, ei sünni miski. See on kollektiivne looming ja kuigi mängutegija(d) lükkavad palli veerema, võib see minna kuhu tahes, mängijad suunavad.

Kui mängutegijad üritavad kõigi vahenditega palli suunada, kutsutakse seda railroadiks või raudteeks ning see ei meeldi mängijatele. Larp on kollektiivne looming, pagan (pun intended!) võtaks! Kui röövid meilt selle mõnu, mida kaasloomine annab, pead ikka väga palju muud asemele pakkuma!
Enamasti mängutegija(d) ei suuda. Või noh, mulle ei meenu, et kunagi oleks keegi suutnud, aga võibolla lihtsalt ei tule meelde.

See kollektiivse loomise asi muidugi tähendab teatud ... iseloomulikkusi.
On inimesed, kellega koos mulle mängida ei meeldi, näiteks. Kui neid on mingil mängul suhteliselt palju (näiteks pooled), ega ma ka sinna ei lähe. Mitte seepärast, et oleks mingi põlvkonnalõhe vms, lihtsalt kui mulle on seni meeldinud nendega koos mängida ainult 10% juhtudest, ei viitsi enam proovida, et äkki seekord tuleb ka hästi. See on minu aeg ja ajutegevus, millega riskin.
Mingis mõttes on nõme see, et umbes kõiki Eesti larpareid tean ja pealekasvu on vähe. Tulge ka, kes seni pole proovinud, uskuge - teid tervitatakse avasüli! Ükskõik, kui nõmedad te kardate tunduda, keegi on alati nõmedam, ning meile meeldivad uued inimesed! Meile kõigile, sest natuke igav on mängida, kui tead inimese kohta liialt.
Mingis mõttes on see samas mõnus, et tean umbes ette, mida igaühelt oodata. Me ju hakkame koos looma. Igaühel võib olla halbu päevi, aga mõnel ongi ainult halvad päevad ning ma tean ka seda ette.

Iseloomulikkusi on veel.
Näiteks pole Eestis ühtegi diplomeeritud professionaalset rollimängijat või mängutegijat. Meil ei peeta seda piisavalt ametlikuks kunstiks, et ülikoolis õpetada, ning isegi välismaal on sellega lood kehvad.
Kõik hakkavad ise, proovivad, õpivad kogemuste kaudu, katse-eksituse meetodil. Kõike tehakse ise, mäng tuleb selline, nagu tema tegijad suudavad valmistada, ning igasugused pärismaailma oskused on mängutegijate juures hinnas. Leitakse kasutus, nagunii leitakse, ole sa osav siis söögitegemises või seinakontaktide paigaldamises, progemises või kostüümiõmblemises. Parim variant - ole osav kõigis neis asjades ja lisaks veel maru sportlik, hea logistik, inimestega suhtleja ning lugude väljamõtleja.

See ise kõige ärategemine on päris hirmus töö, sest hea larp tähendab väga mitmesuguste valdkondade sidumist, aga raha, et professionaale palgata, pole. Seal on üleni hinnatud jack of all trades, master of none.
Väga inimese üldise arete ala.
Larbipiletid on Eestis ikka sündmatult odavad, üle kahekümne euro kahepäevase mängu eest on mängijate poolt juba veidi kalliks hinnatud ikka. Tee ise, tee ise, tee ise. Mida osavam sa oled, seda parem.
Mingis mõttes on mängijate mittemakstatahtmine arusaadav, sest nendeta ei oleks ka mängu ning oma kostüümi teeb ju üldiselt igaüks nagunii.
Aga kuna samas mängutegijateta poleks üldse mingit mängujusugi, võiks neile ikka veidi enam maksta kui "enamiku kulude katmine piletitulust, ülejäänu tuleb, kuna  mängutegijad taovad jäägi oma taskust kinni."

Samas, rahapuudus tähendab, et larbiga tegelevad ainult oma ala fanaatikud. Ning kui neil tuleb hästi, tuleb ikka väga väga väga hästi.
Põhjus, miks ma üldse hakkasin sellest päris elus rollimängust kirjutama, on nädalavahetusel külastatud Hilise Lõikuse pidu. Peo korraldasid mängutegijad ise, sest neil oli kõige enam motivatsiooni, maksid enamiku omast taskust kinni ning andsid mängijatele auhindu.
Mul on siiamaani see Hilise Lõikuse ripats kaelas. Pole ära võtnud sestsaati, kui sain.
Ei raatsi.

Sest see oli nii hea sari. Üleni hea. Kõik oli hea - reeglitest looni, keskkondadest mängjateni, rekvisiitidest loo jaoks vajalike tegelasteni (npc-d, noh). Kui ma tagasi mõtlen, ei tule ühtegi madalpunkti meelde.
Mõelda, et selle tegid mitteprofessionaalid armastusest asja vastu, ise peale makstes!
Seal olid vahemängu-episoodid skaibis, mõnusad info jagamiseks, aga ühtlasi mängijaid siduvad. Seal oli nii hea lugu, et ma ei teagi, kuidas seda veel paremaks teha oleks saanud, realistlik, verd, möllu, õudust, inimlikkust ja draamat siduv. Seal olid päris autod, päris soomuk, ehtsatega sarnased püssid. Seal oli KÕIKE.

Oot. Ma jagan natuke äratuntavaid inimesi mitte väga sisaldavaid pilte viimasest mängust. Agnes tegi.

Ütlesin, et oli soomuk?

Ja tead kui jube on, kui nad lasevad ja ei kuku su kuulide peale, ainult natuke vanguvad ning muuuuuudkui tulevad?

Neid oleks rohkem ka, aga võibolla on igav vaadata, kui kõik ainult mitteäratuntavaid inimesi sisaldavad.

Ma võin ju sellest lugusid kirjutada, kirjutamine on mõnevõrra ametlikum kunst. Mõni teine võib pilte joonistada (nt arvutis). Tegijad ise mõtlevad lühifilmile.
Aga see oli juba kunst, ise kunst, päris kunst, ja see võib küll inspireerida teisi ka kunstile, aga miski ei muuda fakti, et iseseivalt, ilma millegi muuta
see
juba
oli
kunst.

Näed, siin ma olen Hilise Lõikuse peol oma auhindadega =) Pilt Itilt.

seekord ilma lillekeseta =)

Hind ehk tasuta lõunaid ei ole

Olin õhtul voodis üleval üle pooleteise tunni ja mõtlesin asjadest.
Täpsemalt inimestevahelistest suhetest.
Vastukaaluks sellele, et mul oli vahepeal kõiges segadus, on nüüd maailm hästi kerge. Lihtsalt inimesed elavad ta keeruliseks. Mõistmine, mis ja miks neile inimestele tähtis tundub, on raske.

On väga vähe asju, mis ajavad mind hullemini närvi kui otsustamatus. Minu jaoks on selge see, et kui teed, tee. Kui ei tee, ära tee. Ja siis ela selle otsusega. Või sure ära, kui elada ei suuda. Kõigel on hind, otsusta, kas sa tahad seda maksta või ei, ning ela edasi. Või ära ela, eks ole.

Seda on mul muidugi sündmatult kerge öelda, sest täpselt seda mitteelamist püüdsin teha ning vähemalt otsusena oli see minu peas konkreetne, ainult reaalselt ei tulnud välja. Põhimõtteliselt on igatahes otsustamatus täpselt see, et mu vaade neile mitteotsustajatele saab olla vaid külm "nad ei ole minu inimesed".

Võibolla neh, võibolla mette tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine. Ma tahaks, aga ei saa, sest ... tähendab, et sa ei taha otsust teha ja nii teeb selle keegi teine.
Oled oma võimaluse otsustada käest andnud.
Sellepärast ma teen, kui mõtlen. Kui valin mitte teha, on see ka valik, ja isegi vilets valik on parem kui mittevalimine.  
Alati on hind, ka mittetegemisel on hind, kuid parem maksta teadlikult tehtud otsuse eest kui "juhtus nii"-eest.

Ma mitte ei saa end ära tappa, sest mul on koer, lapsed või mõlemad, vaid kui otsustan surra, mu jaoks on see, et lapsed ja/või koer elavad edasi minuta või surevad ära minuta, hind, mida maksta.
Oma elule lisaks.
Tegelikult ma ei saa aru, kuidas üldse saab mõelda, et kellegi teise elu (nt koera või lapse) on tähtsam kui inimese enda oma. Isegi kui anda enda oma ära kellegi teise oma nimel, see on siiski enda valik, mida selle eluga teha, kergem on surra, kui maksta teise surmaga elamise hinda.
Kui ma oma elu ära teadlikult viskan, kuidas peaks see, et võibolla elab keegi teine seepeale halvemini, mind pidurdama? Ta maksab nagunii võibollaga minu kindla otsuse kõrval! Teise makstav hind on selgelt pisem kui mul.
Otsus on vastutus on elamise põhiolek.

Avastus, et kõik ei ela nii, on esiteks mitu korda tehtud ja teiseks alati valulik.

Mul on emotsionaalselt kuidagi valus, kui kuulen inimesest, kes "tahaks" kloostris elada, aga "ei saa", sest tal on naine ja lapsed - isegi kui pole seda inimest elu sees silmagagi näinud.
Vajun näoli lauale, kui kuulen kedagi rääkimas suitsetamise mahajätmise vajadusest ja siis näen 10 minutit hiljem teda suitsetama minemas.  (Sealjuures ei ole ma üldse suitsetamise vastu, eks ole.)
Tee, kui teed, ära tee, kui ei tee, aga ära, kurat!, halise!
Muidugi, ka ma ise sõin liitriste pakkide haaval jäätist ning lugesin, selle asemel, et elada. Lihtsam oli unistada kui teha, see on läbitud etapp.
Ei tahtnud maksta, ei teinudki midagi.
Noh - nüüd ma teen. Ilgelt häirib siiski, et on ka teistsuguseid inimesi, isegi pealtnäha täiesti mõistlike hulgas.

Me maksame, teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pääsedes minema,
maksame - ja jäävad armid.

Midagi ei tule „lihtsalt“,

kusagilt ei tule „vist“ ja

kõigel on hind.

See on aluspind.

Mul on raske mõelda, et võiks mitte maksta. Aga mingil moel saan aru neist, kes otsivad odavaimat hinda nii elus kui poes. Või noh, mu arust see, kes võtab poes kallima piima hea põhjuseta seda teha, ongi vähe lollakas.
Aga ma ise teen valikud selle järgi, mida tahan, ja olen valmis ka selle hinna maksma, mis tuleb.
Isegi kui hind on väga hirmus.

Teine asi, millest kirjutada, kusjuures püüdsin seda kuidagi selle maksmise-teemaga siduda, aga ei osanud, on mu kalduvus end maailma külge siduda läbi inimeste. Mingis mõttes tundub see tahtmine vajalik olla ikka haiglane - aga ma olen juba nii vana, et lootus end ümber teha suri ära.
Selline ma olengi.
Eksisteerin seoste kaudu teiste inimestega, mu vajadus kellelegi tähtis olla on vajadus siduda end maailma külge rohkemate sidemetega. Kui liin minu ja mingi inimese vahel ära katkeb, katkeb ka see side maailmaga.

Kuigi ise võin küll sidemeid kaalutletult läbi lõigata või mitte sõlmidagi. Miks, pean veel mõtlema, aga ilmselt seal on seos sellega, milline maailm mulle meeldib ja milline mitte.