Sõltuvus vol II

Ehk siis - mida ma kogu aeg räägin? Ha!

***

Poeglaps vaatab läbi oma trennikotti pakitud asju.
"Usalda, aga kontrolli!" lausub ta valjusti ning jah, ketsid on, püksid on, särk on, veepudel on.
"Ma küll ei tea, keda, ma ise ju pakkisin selle koti," jätkab Poeglaps pominal.

Peaaegu

Kodust väljumiseni, kui ma lähen varasema rongiga ning saan enne loengut veel 20 minutit istuda ja aknast välja vaadata (mis ei ole üldse paha asi!), on 36 minutit.
Kui ma lähen hilisema rongiga, millega jään loengusse umbes 10 minutit hiljaks (mis ei ole  KA paha asi, 0 minutit läheb raisku ning preemia mulle, et kohale jõudsin üldse!), on aega maa ja ilm.

Huvitav, kas peaks riidesse panema?

Tegelt ei ole meil tunniplaanis ühtegi (!) loengut, ka see kõlab ametlikult kui "seminar". Aga jee mu meelest on seminar see, kui istun kuus tundi klassiruumis (ei, päriselt, ma hakkan juba neli ja veerand aastat pärast sisseastumist ära harjuma sellega, et Tervishoiu Kõrgkoolis, nii valesti kui selle ametlik nimi ka kirjutatakse, on õpetajad, klassid ning klassiruumid), õppejõud püsib klassi ees ning võin kogu aeg vait olla, kui midagi öelda ei taha.
Jaa, meid istub seal tunnis tudengitena umbes kuus. Asja sisu ju ei muuda, et meid on vähe?
Jaa, segadus terminitega on tahtlik. Mis ei muuda, et niimoodi, segamini, mõtlengi.

Võiks vist riidesse panna.
Päriselt ka.
Varasema rongi peale minekuks väljumiseni jääb alla poole tunni.
(Panin riidesse. Enne olid öösärk, hommikumantel ja sokid. Sokid on tähtsad. Ma isegi magan sokkides, mul on spetsiaalsed unesokid, kui just väga soe pole, sest jalad kalduvad muidu külmetama).
Kui lähen varasema rongi peale, tuleb väljumiseni nüüd umbes 10 minutit. Hm. Natuke peab kiire olema - aga laisk aeg enne loengut on kuldaväärt.
Ning tegelikult ma ei kiirusta ju, lihtsalt olen tegevustes konkreetne.

Ok, nägemist!

 ***

Väga igav jutt, ent ega mul midagi põnevat öelda olegi. Väsinud. Kool. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud. Kool. Väsinud. Olen lahe. Väsinud.

Seda, et raha on tore, polegi viimasel ajal rõhutanud.
No ma siis räägin sellest, mida nagunii kõik teavad - et raha on tore.

Ega ma sellest siis aru saagi, kui üldse ei ole. Või kui on näiteks kaks eurot teist päeva järjest ja siis saan kaks veel. Aga kui üldse ei ole ja siis tuleb näiteks 60 raha (aitäh, emme!), siis on korraga määratu vahe.
Agoonia, kas saada suitsu või maksta ära Poeglapse klassi- ja sõbrapildid, leiab lahenduse.
Võib söögipoest osta mitte seda, mida hädasti vaja (vahukoor ja piim), vaid seda, mida tahaks. Broileriliha ja šokolaadi, mõlemat. Võib mõelda, kas minna kaltsukasse - ma ei hakka sinna üldse tükkima, kui raha pole. Tegelikult oleks minu ja Tütarlapse peale kokku ühte talvemantlit veel vaja küll. Arvestades, et talv on tulekul.
Midagi toredat võib aga seda otsides ka silma jääda! Ja nii tore on juba sellele võimaluselegi mõelda!

Täna pärast kooli käisin läbi poe ning tulin sealt välja kookidega, mis olid sel hetkel soodushinnaga ning kuna šokolaadisõõrikuid polnud, tundusid glükoosivaeguses minule parima tehinguna.
Isu ja hinna parima suhtega rakendamisena.
Aga kui mul raha poleks, ma lihtsalt poleks sinna poodi läinudki - või kui oleks läinud, siis ostnud piima ja vahukoort, vaatamatagi, mis on kookide või šokolaadisõõrikute hinnad, sest ma nagunii ei oleks oma viimset raha ju nende peale kulutanud. Kui raha natuke on, ma VÕIN.

See vatitekivõrdlus, mille Aweron tõi ja mida ka varem korra kuulnud olin, on täpselt tabav. Vaesus on nagu paks vatitekk üle kogu keha, pea kaasa arvatud - mõneks ajaks polegi nii paha, aga kui ta kogu aeg sul peal on, lämmatab lakkamatult, iga sõõm värsket õhku on teretulnud.

Praegu on mul hästi, ma ei riivi seepi, et pesu pesta, ei mõtle, kuidas paki piimaga kolm päeva läbi saada, mul ei kulu ära kuivatatud maitsetaimed, et supil üldse mingi muu sisaldus ka oleks kui makaronid, raasuke hakkliha ja vedelik, ning kapis on koguni kamakas juustu, millega ma ei oska õieti midagi pihta hakata, sest tegu on sellise juustuga, mis peamiselt kõlbab kuhugi kas riivitu või kuumutatuna, ning ma ei tee kumbagi sorti toite. Sest ma olen korraga väsinud ning söön jube vähe. Poeglaps eelistab nagunii krõbuskeid piimaga igaks söögikorraks, vahel teen ka liha köögiviljaga, aga mida selle juustuga muud peale hakata kui kuumi juustuvõileibu, ei teagi.

Aga see hetk, kus raha on otsas, otsas, otsas ja siis äkki tuleb - see on nii hea!
Selline vabanemise tunne. Vatiteki pealt viskamise tunne. Peaaegu väärt seda, et raha saamise nimel tööd teha!

Sest olen sõdalane

Võiks ju ka otse välja öelda =)
Kui mul on halb, ütlen ju selle otse välja? Kaunitesse kujunditesse rüütatult paremal juhul, aga ei varja?

Noh, nüüd on mul hea. Juba pikemat aega. Kuudes.
Mul on tunne, et olengi umbes kõige lahedam (no mõned on veel lahedamad, aga umbes) inimene, keda tean, mul ei ole midagi kaotada, tehes täpselt seda, mida tahan, võin kõike, sest mida hullemat muga ikka juhtuda saab, kui et suren ära - ning seda olen juba korra teinud.
Polnudki nii jube.

Mul. Ei. Ole. Midagi. Kaotada.

***
Me mängime Poeglapsega ikka veel loomamängu, kui tal on igav ja muud ei tule pähe. Seda, kus on vaja öelda loom selle tähega, millega eelmine loom lõppes.
Selle mängu käigus on täiesti loomulikult ning ponnistuseta sündinud järgmised liigid:

Kakasitikas
Rasvakotkas
Preili vistrik (pistrik)
Sipelgamõmm

Mul on Poeglapsega selgesti lahe.

Aga seda, kui lahe on mu Tütarlaps, ei oska kohe sõnadesse pannagi. Ta on KÕIKE. Ilus, kunstiliselt andekas, muusikaliselt andekas, ei karda nõme välja näha, kujuteldamatult hea mäluga, töökas, hea seltskond, hea maitsega, võtab oma vajaduste eest ise vastutuse, samas on vähenõudlik, elutark juba vanuses 13 - midagi olen täiega hästi teinud, et ta olemas on!
Ükspäev, kui ta minuga oli - elab ta mu ema juures, sest see on koolile oluliselt lähemal ning ta on vanuses, kus aeg muutub selliseks ressursiks, mida ei ole raisata - läksime läbi pargi. Tütarlaps kibrutas kulme ning rääkis:
"Tead, ma sain hiljuti aru, et see ongi me ainuke elu. Et kõik edasilükatud asjad on edasi lükatud asjad, "ma võiks praegu XXXXi teha, aga teen teine kord" tähendab, et see hetk kaob päästmatult minevikku ning ei tule enam kunagi tagasi, sel hetkel sa XXXXi ei teinud."

Mul jäi mentaalselt suu ammuli. Reaalselt oli see kinni ning sügistuul ei puhunud sisse, aga see on asi, mida MINA olen alles viimastel aastatel avastanud. 13-aastasena niimoodi mõista!

A muidu on ilus ilm, mul on kohv, juuksed tõmbuvad dušijärgselt lokki, aknal ootavad sigaretid, running up that hill mängib ning mida veel tahta?

Teha, mida inimene tahab

Ma olin eelmises postituses väga väsinud?
Noh, see pole midagi pärast eilset väsimust, see kuramuse larp kestis poole kaheteistkümneni öösel (lubati, et "hiljemalt pool 11 lõppeb, siis teeme järelbriifi"), järgmisel päeval olin ma üleni peavalune ning pehmem kui kassipoeg, nii nõder, et lükkasin oma järjekordsed alastipildid lihtsalt edasi - ning ei suutnud süüa midagi peale kohvi pool päeva, sest kõik ajas iiveldama. Sealjuures pidin ma silma kinni panema, kui kohvi valasin, sest nägin nii hullusti kahekorra, et muidu oleksin tassist mööda kallanud.

Ütleme, et nüüd kolm päeva taastun. Mingeid plaane ei tee.
Noh, võibolla pühapäeva õhtuks pisikese =)
Olen mõnevõrra pahane larpikorraldaja peale, aga kuna ta tegelt on mu lemmikute hulgas, saab andeks. Lihtsalt no NATUKE oleks võinud mõelda ka. Mõned meist ei ela samas linnas ja pidid veel õhtul ühistranspordiga koju saama.
Kui nad ei saa just oma ema juurde minna, sest viimane rong läks ära. Ja noorema lapse ööseks üksi koju jätta, sest no ta jäi sinna, mis teha.
Muidu oleks saanud varem minema joosta, aga ma jätsin oma telefoni koju (no ennegi väsinud, noh!), kella vaatamine nõudis selle küsimist kelleltki ning arvasin, et mu ajataju on lihtsalt mööda, nii hilja ju ei saa olla, nagu mulle tundus.
***
Okei, selgitan natuke, mida tähendab "teha, mida tahan":
Näiteks võiks tuua koristamise, sest see on kõigile tuttav.
On mingi tase, kus endal on vastik olla, kui ei korista. Selle tegija, mida hetkel tahab teha, on leidnud enda jaoks õige aja koristamiseks. Võib koristada ka enne, kui midagi muud teha ei ole ning see tundub kõige mõistlikuma viisina aega mööda saata, ent see on sihuke juhuse asi - võibolla ei ole seda tühja aega enne.

Aga. kui juhtumisi ei ole tegu kõige puhtama inimesega, on ammu enne, kui tal endal vastik hakkab, teiste inimeste piir käes. Kui siis keegi külla sattuks, kasvõi üle ukse vaataks, eriti hull, kui keegi puhtam inimene elaks samas kohas - oleks neil täiega rõve, mõni võibolla isegi minestaks, ja siis vana mina tunneks ilmatusuurt piinlikkust, et oleks vist pidanud juba enne juba rohkem koristama. Kuram.
Uus mina mõtleb, et kel vastik, see koristagu ise. Põrgut ma jaksan ja viitsin teiste heaks elada. Ega ma kätt ette pane, kui keegi tahab koristada, aga see ei ole minu asi. Veel.

Aa, vastuolu algusega =) Ega - larpikorraldaja mõtles ju ka endale ja oma vajadustele, kui keegi jääb linna ula peale, on see tema enda asi!
Aga sellepärast ta saabki palumata andeks ja kuulub ühtlasi mu lemmikute hulka - et ta vastutab enda eest ja enda asjus, teised vastutagu enda eest ise. Kui ma ei vaadanud varem kella, on see minu asi, ju mul siis oli ema ses linnas, kelle juurde minna, ja noorem laps teises linnas saab ka omaette magatud, ju ma siis pidasin võimalikuks kella mitte tihemini vaadata. (Või küsida.) Kui ma ei läinud enne lõppu ära, ju ma siis arvasin, et suudan selle väsimuse kuidagi üle elada.

Kui kellelgi on vajadused, kui ta tahab midagi, hoolitseb ta nende eest ise, teised ei pea. Võivad, aga ei pea. Ning rämedalt on abiks näiteks oma vajaduse väljendamine. Muidugi on kergem, kui need korjatakse õhust, kui ei ole tarviski midagi öelda - aga kui sul on tarvis, ÜTLE.
Mitte ära seisa ebamugava näoga, lootes, et äkki keegi märkab, et toad on sinu jaoks liiga segi.

See on ka enda eest hoolitsemine, kui teised vähemalt teavad, mida sulle teevad.

Seal on muidugi ka see koht, mis mind praegu täiega segadusse ajab, sest mina ei tea üldse, mida suudan ja mida mitte, ma ei tunne ennast ning võin hindamisega täesti puusse panna. Teised ei saa teada minu kohta asju, mida ma isegi ei tea! Või noh - saavad, aga päris ma usaldan nende teadmisi, ja kui aus olla, siis nad panevad mööda ikka päris tihti, sest ma ei ole üldse see, kes varem.
Kõik on minuga seoses segaduses, ma ise kaasa arvatud, ning kõige kahtlasemad on nende arvamused, kes segaduses ei ole. Nad ei saa järelikult aru, et on üldse midagi segadusseajavat!