Avantüürid

Jälle läks jalg alt ära. Tõusin püsti, koib ei töötanud, kukkusin peaaegu ümber. Haarasin kätega tooliseljatoest ning sain sinikaid esemete vastu vajumisest mõned.
Mõtlesin muude väliste mõjutusteta: aga äkki on seos migreeniravimiga? Sest tol päeval olin võtnud, eelmisest korrast aga ei mäleta, kas võtsin või ei. Igatahes olid need mulle juba välja kirjutatud ning ära ostetud. Nüüd on see teooriana õhus, ravimi infolehte pole millegipärast viitsinud uurida.
Ilmselt seepärast, et see ei muudaks midagi - vahel mittetöötav jalg on igatahes umbes 264 korda parem kui peavalu.

Täna paistab jälle selline päev olevat, kus tahaks pai, ilma et midagi uut suurepärast oleks teinud. Vanade asjade pärast.
Kuigi tegelikult oli suurepärasus eile täiesti olemas. Lihtsalt mittearusaadav enamikule inimestele: käisin oma elusoleva vanaema 91. sünnipäeval. Väsisin kahe tunniga niimoodi ära, et tuikusin. Ei saanud mäest üles, poeg pidi mind aitama, muidu kukkusin vaid korduvalt lumme ja üldse ei saanud edasi. (No päris järsk mägi oli).
MisMÕTTES ma ei saa medalit selle eest, et vanaema sünnipäeval käisin kaheks ja pooleks tunniks?! See oli ju NIIIIIIII raske!!! Palju inimesi ühes ruumis, korraga käivad vestlused, kusjuures inimesed räägivad järjest valjemini, et üksteisest üle kosta ning natuke sellekski, et kurdivõitu vanaema ka kuuleks. Kaks koera, kaks väikelast, korduvad jututeemad (mu isalt küsiti vähemalt kolm korda, miks ta ranne on elastiksidemega seotud, kusjuures esimest korda küsisin veel ma ise), no jookse puusse.
Või istu kinniste silmadega nurgas.
Ainus lohutus on, et mu poeg väsis samamoodi ära, samadest asjadest. Tema istus teises nurgas, silitas koera ning pani ka vahepeal silmad kinni.
Nii. Kuradi. Palju. Inimesi.
Lusikad läksid.

Sinikad jalal ka valutavad.
Niu.

Ma ei saa hästi üle sellest, kuidas olen konfliktne. Muidugi pole see mingi uus avastus, tean seda juba ammu: ongi tunne, et ükskõik mis on etem kui oodata-vaadata-ehk-läheb-paremaks. Aga mismoodi mul mittekonfliktsete suhtes on lühike kannatus ja lihtsalt ei viiiiiiiiiiiitsi, on uus avastus.
Vaidlus on kordades parem kui ümmargune ei-ütle-täpselt-keerulisi-asju-välja poolnõustumine. Selle viimase peale hakkab mul lihtsalt igav, eemaldun, vaikin. Sees pole ka mitte tunnet "oleme eriarvamusel, ent armastan sind ikka", vaid "no vaidle siis minuga, kui sa nõus pole, krt!"
Tülpimus, mitte katarsis.
Kui on konflikt, saan vähemalt võita (või kaotada), kui pole, jääb lihtsalt "ta vist polnud minuga nõus".
Ja see on tegelt nende mittekonfliktsete osas ebaaus, sest nemad tahavad ainult rahu hoida ja mina siis - olen täiesti mitterahulik. Just sellepärast, et tahetakse rahu hoida.

Aga noh - olen, mis olen. See on mus ka ebanormaalne, et ei ürita enam parem olla. Arvan, et olengi piisavalt hea, kui ei meeldi, mine ära. Ning see ebanormaalsus (vastandina hulgale teistele) on ka mulle endale näha kui SUUR ebanormaalsus, mida üldse ei tahaks kõigile jagada.
Mõnele, jaa. Aga kõigile? Et KEEGI ei üritaks enam parem olla? Eeee ...
Lapsi ka enam ei kasvataks ega üritaks eeskujuga mõjutada, sest nad ju ei või tahta paremad olla? Pürg parem olla oleks inimestes surnud, sest olen, nagu olen, ja paremaks muutuda ei tahagi?
No ei!!!
Võibolla on see "olen, kes olen" ajutine. Võibolla läheb üle, sest kui inimene jääks üleni selleks, kes on, võiks aeg samahästi olemata olla ning me kõik nagunii algusest peale üleni valmis. Aga praegu on minuga nii ja mulle meeldib. Ei põe =)

Luuletusi tahaks kirjutada. Riimid on peas kui müürid.
Sellised avantüürid =)

Mul on blondidega mingi värk

Arvan, et olen Sanjisse natuke armunud.

Et Sanji on olemas, tean animest, mille nimi One Piece ja mida mu poeg tütre soovitusel väga vaatab.

Ta vastab pea kõigile mu kiiksudele: on blond, kena, pikapoolsete juustega, suitsetab, cool, vajadusel hirmuäratav võitleja, sõbralik ja pealegi veel väga hea kokk. Lolle väljamõeldud lahedate tegelaste hulgas nagunii eriti pole (millest võib tulla mu uskumatus teemal "Päriselt ongi selline inimene olemas või?!" ning arvukad eksitused elus), nii et suht intelligentne ka.
Nagu - mida veel tahta?
No hea küll, tugevaid kulme tal pole. Aga kõik muu on!

Gifi võtsin küll armumise teemat rõhutades südamekeste pärast, aga no:

Ma ei saa pilte ka väiksemaks panna, sest siis pole üldse nii hästi näha, kui veetlev ta on.

Miks mulle suitsetamine meeldib, on, et see on puhtalt naudingu pärast tehtav tegevus. Midagi muud kui naudingut sellest ei saa.
Füüsilised sõltlased, kes värisevate kätega suitsu süütavad, sest ilma ei suuda, ei ole üldse ahvatlevad, mulle meeldib just see "tahan - teen!" Lisaks veel "a mul pohhui, teen hoopis ühe suitsu rabelemise asemel"-tunne ja mõtteviis.

Sel pildil, mis pole otse animest, tuleb allikas ka: siit

Täna käisin ja andsin oma lõputöö üle eelkaitsmiseks. Kui aus olla, on mu meelest selle eelkaitsmise ja kaitsmise, pidulikkuse ja akadeemilisusega selgelt liiale mindud juba 200 aastat tagasi ning nüüd need traditsioonid elavad. Millegipärast. Muudkui.

Aga kuni mina ei pea midagi erilist tegema (ja oo, ma ei pea, ma võin teha ja olla täpselt nagu tahan, alandatud lõpphinne pole mulle samuti probleem), olgu, las tavad elavad. 

Selgelt on mul tähtsamatki, millega tegeleda.

Aga ma väsisin NIIIIIIIIII ära. Kiirköitja ostmine, emakodu külastamine, kus printida saab, lehtede augustamine, bussipileti jaoks raha kaardile kandmine ja viimaks kooli kohale minemine, et kõik vajalik seal üle anda - sa tont. 

Koju jõudes olin täiesti läbi, aga mu poeg asus seal kohe One Piece'i vaatama ning vaatasin 3 episoodi kaasa, enne kui magama heitsin.

Nüüd ...
Aah, nii väsinud olla on midagi ebamaist.
Aga samas mäletan aega, kui olin kogu aeg nii väsinud. Et nüüd kogu aeg pole, on edasiminek.
Vist.
Vist.

Reaktsioon

Naljakas tunne.
Ma ei pidanud Trumpi kunagi tõsiseltvõetavaks presidendikandidaadiks. Ei, ma teadsin küll küsitlustulemusi ja värki, aga minu jaoks oli ta niivõrd naljanumber, et ei viitsinud isegi avada artikleid või vaadata meeme, mis rääkisid sellest, et ta käitub idiootselt. Nagu - ma tean seda juba. Öelge midagi uut!
Nüüd on ... oh, ma tsiteerin iseennast fb-s.
"Nii naljakas tunne on. Nagu ma oleks nihkunud mingisse teise reaalsusesse. Isegi mitte "Noh, kuidas ma nüüd tagasi pääsen?!" vaid "Oi, siin võib tõepoolest kõike juhtuda. Sõda, piinamine, näljasurm - kõik on valikus. Ent omamoodi on see ka põnev, mitte lihtsalt õudne. Siinsed inimesed on ettearvamatult veidrad.""

Eh. Kuulge, aga vaadakem seda nii, et see on maailm, kuhu ma ellu jäin =) Teistes maailmades on teistmoodi!

Eestis ka valitsus vahetub? Keskerakond?!?!
Selgelt see on mingi huvitav maailm, kus elame =)

Läheb nagu läheb

Olgu, ma seda oma lapse- ja noorpõlve asja arutan avalikult viimast korda sel kuul, sest on küll mu maailma murdnud avastus, ent kaua ühte laipa ikka peksta võib, eks ole. Nagunii võtan omaks veel tükk ja tükk aega, iga mõtteraas ei pea avalik olema.

Aga - aga - mis mõttes on tagasiside umbes pooleks selle vahel, et krt, ei ole sinu viga tõesti, ja "nojah, aga vaata ikka oma süüd ka"?
No hea küll, kaks kolmandikku-kolmandik. Kuid siiski.
Kas nagu klassikaline ohvrisüüdistamine pole teema või?! Et kui mul polnud hea, siis see pidi ikka minus endas kinni olema, mitte oludes? Ärgu ma olgu liiga karm! Nagu ... mis ma praegu olen - 36. Ja NÜÜD siis avastan, et asi pole minus ning inimesed on "ei, aga asi ikka oli sinus ju"!?
Olen arvanud, et asi oli minus ja ainult minus, piisavalt kaua. Enam ei taha!
Et kaldun teise äärmusse? No ma ei tea. Ise ei arva, et kalduksin, ning kelle arvamust peale enda oma veel usaldada võiksin? Kes tunneb minu elu paremini?

Õnneks on need, kes minuga nõus on. No hea küll, neid pole tegelikult ka kaks kolmandikku, pigem kolmveerand ja veel natuke pealegi =)
Lihtsalt kui oleks 1-2 inimest, kes teisiti arvavad, lepiksin nende kui statistikaga, ent rohkem on juba "mitu rahvast" mu teadvuses ja no ... kui kõvasti ma peaksin näiteid tooma, et nad ümber mõtleksid? Mul on neid näiteid tohutult, lihtsalt ei viitsi neid ükshaaval ära tuua. Iga näide on üksiknäide ju, miks inimesed ei või mu üldhinnagut uskuda lihtsalt?!
Sest mina olen alati süüdi ikka?!

Ei. Enam mitte.

Eile aitasin oma tütrel skaibi teel teha referaati Triin Soometsast. Olen naeruväärselt uhke, et mul siiski on veel mingi roll tema elus. (Mitte Triin Soometsa, Tütarlapse.) Olgugi skaibi vahendus ja värki, aga ta küsis minult nõu! Ise! Jee!
Muidugi on ta suur ja ilus ja elab minuta, hea kõiges, mida ette võtab ning ma olen tema suhtes täidetud korraga imetluse ja uhkusega. Aga natuke siiski vajab mind, nii tore!
Ei, jaa, ma tean. Mulje, et mu lapsed ei vaja mind millekski, oli selgelt depressiivne - aga aga aga ... mul on praegugi tunne, et mu peamine roll on lihtsalt olla puhver nende ja maailma vahel, mis vahel võib kuri tunduda või lausa kuri ollagi. Lihtsalt nüüd näen, et see roll on maailmatähtis.
Et mul pole seda puhvrit väga olnud, ei tähenda, et mu lapsed seda ei vajaks.
No aga referaadikoostamisabi annan siiski ka =)
Peaks jälle perepilte tegema, oleks pildiline tõestus, et mul ON lapsed.

Ma pean ka sööma, pean sööma, kui kõht on nii tühi, et juba koriseb (vastandina sellele, et mul koriseb vahel ka täis kõht, ilmselt seedimiselevusest), on äärmine aeg. Olgu, teen eilse söögi soojaks.
(See oli kella 10 paiku hommikul.)

Viimased päevad elan taas ümberkukkumiseni pearingluses ning koos teelibedusega on see päris jube. Kui selgem hakkab, unustan ära, kui imelik pidevas suures väärtitinägemises liikuda ning asju kätte võtta on, aga keha ikka vahel meenutab. Sisulist vahet tegelikult pole, ikka käin (või jooksen) oma parima äratundmise järgi püsti püsides, võtan või valan asju, püüdes võimalikult vähe maha ajada - lihtsalt ohutunne on kordades suurem. Seepoolt valvab mind kõvasti valvureid, kes kõik röögivad hoiatusi, kui asi väga hapuks kipub.
Väsitav.
Kuidas lund muudkui sajab ja sajab, on korraga nii tore - ja samas on jõulud ju veel niiiiiiiiiii kaugel, ei peaks jooksmas käies hangedes sumpama ju?!
No hea küll, liialdus, tossudesse pole lund läinud, aga kogu aeg tuleb teda ka juurde ju. Varsti, varsti ...

On natuke kõhe sel teemal, et tegelikult on elu ju nii hea, mis mõttes julgen olla rahulolematu oma lapsepõlvega, kui praegu on nii hea?! Vähemalt ilma üle peab ju nurisema, isegi kui see tegelikult täitsa meeldib?! Mul peab ju halb olema, kui juba ütlen, et lapsepõlv otsa oli?!?!

Ei, ega mul kogu aeg ei olnud halb. Kammaan, ükski mu vanem pole vägivaldne, keegi mind ei vägistanud öösiti, kõht oli ka täis. Aga lihtsalt - see, mida muudkui räägitakse "õnnelikust lapsepõlvest", mus üldse kaasa ei kaja. Mulle meeldisid laps olemise ea seest detailid, üksikolukorrad, ent tervikuna on mälus selline tumehall aeg.
Ega ma sellest ka aru saanud, et kui ise oma arveid maksad, alles tunned, kuidas vastutus kohinal kaela langeb. Nagu - mida?! Millal ma EI vastutanud kahekümne seitsme erineva asja eest, ikka mitte piisavalt hästi tehes? Mis need paar arvet kuus peaks nagu kaalukamad olema või?!

Olen nii väsinud sellest lõputust vastutamisest.
"Ära põe!"
Jaa. Vat tõesti enam ei põe =) Teen oma parima ja läheb nagu läheb. Varem küll rääkisin samuti, et noh, kui olen oma parima teinud, ongi maksimum saavutatud, aga tegelikult enda sees lootsin, et mu parim on seekord küllalt hea.
Mõnikord - üsna sageli - polnud.
Nüüd mõtlen siiralt, et läheb nagu läheb. Et ei ole isegi "jama küll", kui ei õnnestu. Tegin oma parima? Mida ma veel võiksingi teha?!