Jälle hädaldan. Veidi

Keegi ei armasta mind.
Ei, ma tean, see ei ole tõsi, aga lihtsalt ei jaksa praegu nõuda armastust ja omal algatusel ei paista keegi pakkuvat. Pean (aeh) küsima. Oeh. Võibolla magama minema, nüüd kus poeg on võistlema saadetud. Miks, kurat, peavad tal võistlused nädalavahetusel olema?! Ainus aeg, mil saaksin hommikul magada! Miks, miks elu nii raske on?!

Rohkem enne kaitsmist midagi ei tee? Naaaa ... nojah, aga tegelt tasakesi nokitseda ju ikka võib? Kui ma tahan?
Aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale sülitab taevas, alt rögastab pinnas,
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - 
just see on see, mis mind tapab.

Kunagi kirjutatud luuletus on kogu aeg meeles, kui pooliti meeldiks lihtsalt kerra tõmbuda ja lasta endale pai teha. Aga kuna kedagi pole, kes mulle lihtsalt pai teeks, kipun üha uuesti ja uuesti maailma paigast liigutama naiivses lootuses, et siis keegi märkab, siis saan pai!
Ei, see ei käi sedasi. Ent küsida on nii keeruline, nii vaevarikas!
Veel raskem, kui maailma paigalt liigutada. Kuigi praegu just seda teen: küsin niimoodi anonüümselt ja natuke ümbernurga - kuigi fb-s küsisin juba päris otse ja sealt tuleb ja jee.

Kes tegi, et sedasi väsinud olen? Ise tegin, ise ...
Kedagi pole sõimata ka, ise olin roolis.

Oh, armastage mind, armastage mind, armastage mind ...!
Lähen magama. Võibolla see aitab.

Tõepoolest, parem. Täiesti tundub juba teema minna poodi ja tuua kooki. Ja siis seda kooki süüa.
Ma muidugi olen nõudlik ja söön kolme sorti kooke (nõhk, rummikook, sipelgapesa-kook, lähevad ka kohupiimataskud, aga neid ma päris koogiks ei pea). Kui neid ei ole, ei söögi. Aga vähemalt rummikooki ikka peaks Selveris ka väga halbade juhuste omavahel kokku langedes olema.

Kui ma juba lähen, peaks apteegist ka läbi käima ja pakendid välja viima. Ei, ma tõesti ei tee ju midagi! Kes siis pakendite välja viimist ja nõude pesemist tegevuseks peab?!
Hea küll, ma TEEN midagi. Aga ma tahan seda! Minna välja ilma pakenditeta ja kablutada Selverisse ning siis mitte apteegist läbi käia oleks ju minu jõuressursi absurdne raiskamine!
Vat sedasi. Kui juba MIDAGI teen, teen teisi asju ka, sest nii on optimaalne. Mu arust nii ongi elu. Kas teistel siis on teistmoodi v?!
Selleks, et poodi minna, tuleb riidesse panna. Olgu, panen.

Riidessepanemisel olin ma juba selles toas, kus magan, nii et võtsin linad voodist ära, täna nagunii on ette nähtud pesemas käia ja linu vahetada. Siis läksin ja panin nad ka koos ühe pesukorvis olnud tekikotiga masinasse, sest nii palju linu tahab juba kindlalt omaette pesukorda.
Tegin umbes nii juba enne Rongigi. Optimaalsus, jõu ja aja raiskamisest hoidumine, üks tee, kolm, neli või viis asja. Mis kõik ei teegi nii?!?!
Kuidas nad jaksavad?!

Hapu maitse suus. Mitte enam metalliline, hapu jälle vahelduseks. Kas see on hea või halb märk? Igatahes said täna retseptiravimid otsa. Jälle arsti juurde aeg, ma ei ole ju terve, isegi kook maitseks sellisesse suhu pannes valesti.
Jee ma ei tee midagi =(
Aga kui ma natuke veisesinki enne söön, ehk saab ikka kooki ka?
***
Hämmastav, Selveris ei olnudki muud kui rummikooki. Isegi kohupiimataskuid polnud!
Rummikook it is then. Maitseb hea.
Ja õues oli ääretult ilus: lumi, päike, kuld.

See talv oli vist jaanuaris ära.
Lumine, külm ja vaikne,
vaikus all hangede,
vaikus peal teede,
vaikus me hinges ning
vaikus kehades.
Sammude ühtlane rütm radadel
lumekuhjade vahel,
helveste raputamine õlgadelt
enne tuppa astumist.

Nüüd on jälle kõik
vihmane, porine, lärmakas.
Mõtlen,
kas meil, kes me armastame talve,
kas meil, kes me hingame külma õhku
sisse
ning välja aurupilvi,
õnnelikud, et niimoodi saab,
pole lihtsalt ruumi
üldise lärmi sees
omaette olla?

Talv on meile
puhkuseaeg?

...blöäh...

Kui mu elus toimub palju, ei kirjuta.
Sest kirjutada ja lugeda on huvitav ikkagi mõtteid, ent kui muudkui teha ja teha, ei ole mõtlemiseks mahti.
Vähemalt minul.
Ei ole mõtlemiseks mahti, miski ei tule pähe. Mingi autisti värk vist. Vanasti - noh, enne Rongi - kurtsin siin vahel selle üle. Kuidas pole aega seedida ja pole aega nukker olla ja ei suuda isegi tunda. Linke praegu kohe ei leidnud, nii et peate mind kas uskuma või mitte uskuma.
Nüüd on selline seis mulle harjumatu. Ülekoormus pareb pea valutama ja puhkepäevad lihtsalt on vaja võtta.
Välja arvatud et mu pea ei valuta veel ja tormamine veel üks päev (olgu, kaks) on ju ainult tahtmise küsimus?
On ju?! Noh, ja valuvaigistite, mis juba aimuse peale sisse lähevad. Migreenitabletti ei võta, kui muidu saab. Retseptiravim pole raisata!
Kui teha ja teha, väsin muuhulgas nii rõvedalt ära, et ei saa magada.

Seda kirjutan näiteks kell kaks öösel, kui olin kaks tundi voodis lebanud ning kõiki võimalikke pähe tulevaid meetodeid uinumiseks proovinud. Nähtavasti ei toiminud.
Vat ses osas on küll nõme, et orgasmi enam ei saa, sest varem oli kindel laks, et peale mastrubeerimist magasin. Kusjuures arvan, et see ei ole füüsiline blokk, vaid vaimne. Sest mul lihtsalt ei tööta need kujutluspildid, mis enne Rongi ja Rongimehest lahkuminekut, nii tugevalt kui varem. Uusi pole leidnud, mis üldse toimiks. Natukenegi.
Ilmselt leiab Organism, et jamasid niigi palju, mingi seksihuvi on selgelt ressursside pillamine. Aga see tähendab, et kindlat uinutit pole, kui uni ei tule vahel. Siis lihtsalt ei tulegi.
Jama küll.

Korraks mõtlesin, et loen üles asjad, mida teinud ja tegemas olen, kuid mul hakkas juba kujutluspildi peale igav. Nääh, ei.
Ainult seda ütlen, et andsin oma lõputöö üle. On nagu on, peamine, et läbi saaks.
Ma arvan, et saan. Noh, sedasi ise arvatuna ja juhendaja kiituste põhjal.

Kui homse (larp) ka üle elan, siis mitu-mitu (näiteks viis) päeva ei tee midagi. Mitte midagi. S.t. ka praegu olen alandatud tegevusrežiimiga, ei loe paberraamatuid süsteemselt ega kasuta valuvaigistavat masinat (kui olen väsinud, muutun tuimemaks, muuhulgas ka valu suhtes), ei põhja end veidi vähese trenni osas ega ... nojah, loodetavasti on ikka midagi veel. Et meelde ei tule, ei tähenda ju, et polegi?
Aga kavatsen seda veel veidi jätkata, kuni jälle TAHAN lugeda ja valu vaigistada.
Eee ... mitte et ma nüüd kohe ei tahaks valu vaigistada.
Lähen panen peale.

Ma tahaks olematuks muuta selle inimese, kes saadab mulle mingeid maile lõpuaktuse aja ja korralduse suhtes ning et tudengid peaks tund aega varem kohal olema ja koos vannet harjutama. Kurat, ma olen niigi väsinud, ma ei jaksa, ma ei TAHA kujutleda, et selle neetud aktuse ka üle peab elama!
Oli küll plaan minna aktusele õe paraadvormis, võrksukkades, minikitli, paksu meigi ja ereda huulepulgaga, aga hetkel on küll tunne, et jätaks üldse minemata.
Ma. Ei. Pruugi. Jaksata!

A muidu sain täna 15 aastat tagasi emaks. Päris krdima lahe =)

Maailmal ei saa kunagi küll

Nüüd häirib juba (ääretult veidi küll) mind ennastki, et ikka samal teemal arutlen.
Eih, mitte väsimus - jaa, on, jaa, jätkub, jaa, selle võrgupäeviku pidevteema - aga see, kuidas ikka poeb kuskilt välja "ma pole piisavalt hea"-tunne ja -mõte ning siis võitlen sellega.
Teatavate raskustega.
Sest neid inimesi on ka mitu, kes mulle sama üsna otse ütlevad. Et neile ei meeldi, ma ikka võiks rohkem Selline olla. Ja kui vähegi olen hapram, vähegi ebakindlam, see jääb mulle küsimärgina kuklasse tiksuma, et äkki peaks ..? ja ainult teadvustamine, et enda muutmine teiste järgi ei anna midagi, PRAKTIKAS TÕESTATULT ei anna, aitab.

Näiteks istusin täna köögilaua taga, võtsin ampsu ise tehtud äärmiselt maitsvat aasiapärast rooga kanaliha, riisi ja köögiviljadega ning küsisin endalt mõttes retoorilis-irooniliselt: "Noh, mida ma olen hästi teinud?!"
Midagi ei tulnud sel sekundil pähe.
Siis sain oma mõtetel sabast kinni ning küsisin irvamisi endalt: "Olgu, aga mida ma halvasti olen teinud?!"
Midagi halba ei tulnud pähe, küll aga hakkas lademes häid tegusid tulema.
- tegin oma trenni ära
- viisin üllatuskingiks mineva luulekogu posti
- valmistasin tollesama hea toidu, mida näkitsesin
- saatsin oma poja trenni
- viisin pakendid välja ja kuna sealt, kuhu tavaliselt panen, oli pakendikonteiner ära kaotatud, otsisin teise, kuhu oma pakendikott jätta

Kusjuures need oli ainult tänased tegemised, kellaaeg polnud veel üle poole kuuegi jõudnud ning paljusid asju kui liiga väikeseid ja igapäevaseid ei hakanud arvestamagi. Ning ma mõtlen: no MIDA endalt tahaksin siis? Et liigutaksin ikka maailma iga päev paigast?
Mitte kunagi ei ole piisavalt hea, kui just seda ei tee!

Kuradima purjus sitikas!!!
Oleksin enda peale kurjem, et sihandasi ebaterveid mõtteid endale luban, ja haige mõtteringkäik saaks veelgi enam toitu - aga õnneks on teised.
Ühiskond.
Inimesed.
Nad kogu aeg tõestavad mulle, et maailmal ei saa kunagi küll. Kogu aeg on midagi mu juures valesti, võiks ikka teisiti olla. Niipea, kui tuleb meelde, kuidas nagunii on alati valesti, nagunii tahetaks teistsugust mind, et ma teistsugune välja näeks, teistmoodi mõtleks, teisiti räägiks või kirjutaks, lähen rõõmsaks. Mõtlen, et a mine persse, ning raputan kõik võõrad tahtmised endalt maha.

See on nii krdi kergendav mõte.
Ma ei ela selleks, et teistele meeldida. Elan selleks, et ENDALE meeldida.
Ja MIDA ma siis olen halvasti teinud?! Krt, kõige esimesena tulebki minevikku vaadates Rong ette. Et no enesetapmine oli selline vastuoluline ettevõtmine. Aga pärast?! Ma olen nii kuradi tubli ainult!!! Nii tõhus, et kui mõtlen, mida kõike olen teinud, on endalgi hämmastunud olla.
Et ISE otsustasin, et mul on psühhiaatrit vaja, et ISE leidsin, et nüüd on aeg kooli tagasi minna, et ISE peale aastast ilmaolekut taipasin, et aa, riik siiski maksaks mulle töövõimetustoetust, kui ma ainult taotleksin - kõik suured asjad tegin ISE. Mulle on sinna isetegemise juurde tarvis ainult paisid, mis tunnistaksid, et teised ka arvavad must hästi.
Aga ei, maailmal ei saa kunagi küll.
Võiksin ikka parem olla.
Mingu persse!

Vabandust - ei, mis! ei palu vabandust! - ma nüüd lähen teen suitsu. Ja vaatan Sanji pilte.

Oi, tere! Uus aasta tuli!

Kui kuradi kaua läheb jõuluväsimusest toibumiseks?!

Oleks siis nii, et oleks tohutult teinud - ei, ennustasin juba eos, kuidas ei jaksa, ning tegin tasapisi novembri keskelt kõike ette ning jõulude ajal tõesti minimaalselt. Siis tulid päevad aastavahetuse ja jõulude vahel, mil ei teinud üldse midagi peale kõigi nende asjade, mida igaks päevaks ette näen. Ja nüüd on uus aasta ja MA OLEN IKKA VÄSINUD!
Raske on meeles hoida, et olen ikka oivaline, isegi kui jooksvalt ei jaksa midagi. Olen ükssarvik, olen torm, olen, kes olen, ja kuradile muu.
Ei suuda kõike oma kriteeriumite järgi oivaliselt teha. Tuleks ikka paremini ja paremini ja paremini ..! Kuule, lõputult ei jõua ju!
Kuulen.
Kuulen.
Tean.
Aga ikka kipun unustama, kui endale meelde ei tuleta. Tuigun kõndides, võtan asju neist kätt täiesti mööda pannes ja nii pagana raske on süüa! Kogu aeg söön vähem kui võiks.

Aga - see aasta võiks tulla mulle sama hea kui möödunu. Trump andis vaid tunde, et no on maailm parem sellest, olen siin =) No on!
Kuigi kohati pean jõuga meeles hoidma, et paljud teised on lihtsalt veel palju nõmedamad kui mina oma halvematel hetkedel.

Ongi 2017. Ma ei tea, mulle on ikka iga aastavahetus eriline, sest tuleb harjuda uue aastanumbriga ning too, millega ma harjunud olen, on korraga Möödunud Aasta. Nagu misMÕTTES. Reaalsusega, et olen peaaegu 37, on kõvasti kergem harjuda kui sellega.
Pealegi pole sel aastavahetusel piparkooke. Sest mu tütar ei teinud ja keegi teine ka ei tegelenud.
Vähemalt vaatasime telekat. Ainus õhtu aastas, mil ma telekat vaatan. Oja ja Juur olid lausa naljakad. Jee! + mul tuli tahtmine Pet Shop Boysi kuulata.
Kunagi seletasin Poeglapse isale, et nende muusika on selline kurbresigneerunud ja seepärast mulle meeldib. Ta ei uskunud ja ütles midagi sellist, et, mh, mis kurbresigneerunud, "Go west!" Mina vastasin, et seda peab kuulama kontekstis ja üldse ainus omasugune nende loomingus ja tagatipuks kaver.
Ta ikka ei uskunud.



Valasin oma poja alkoholivaba glögiga üle. Ta oli nördinud ja veel topelt selle üle, et minuga üldse ei pahandatud.
"Muidu minule öeldaks kohe:"Mis sa teed?!" ja sinu puhul ei sõimanud keegi," sõnas ta süngelt, pooleldi nutu äärel. Lohutasin teda, et seepärast, et ma olen sant. Ta läks rõõmsamaks.
Pisut.

Tegelt on mul kerge kõhedus sel teemal, et no kas saab siis sama hea aasta tulla?! Või VEEL PAREM?! Nagu - kooli lõpetamisel on niisiis mingit jama oodata v?
Krt, isegi nõmedus romaaniga ei oleks ju HALVEM kui möödunud aastal?! See juba oli!
Ja tita, enda oma, hästi kallis - teda ju sel aastal ei tulnud, aga nii hea aasta oli. Mis tähendab, et miski peaks enne ikka kuninglikult persse minema, et ta saaks tulla ja ikka oleks halvem aasta kui 2016. 
Või tulebki veel parem aasta?! Päriselt?! VEEL PAREM?!?!?!
Oooo ..!
Nah, ei taha ikka loota. Nagunii tekib mingi kohutav jama, mingi tagasilöök peab ju olema, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiin 2016 nii kaunilt läks, kui mu lapsed nii toredad ja imelised on, kui mu intensiivravipraktika nii eduliselt kulges, kuidas ma võtsin end kohutavusteks kokku - ja siis olid nad hoopis kergemad, kui ootasin.
Ok, ÜHES asjas ma 2016. aastal punkti kirja ei saanud - ei avaldanud midagi omaloomingulist trükis. Aga see muutub ka häirivaks alles siis, kui 2017 ka miski ei paberil ei avaldu.

Ok, et siis eesmärk selleks aastaks: midagi paberil avaldada.
Tita? Tita oleks meeletult tore, aga mul on juba varuplaanid ja varuplaanide varuplaanid ja no kui ikka ei õnnestu, hakkan 40. sünnipäeval lapsendamisasju ajama.
Sest ma ei suuda ainult loota. Ma pean midagi TEGEMA asja heaks, kui seda tõesti tahan.

(Võib võtta kui lubadust teemal "paberil avaldamine".)