Ilmast ja tervisest

Oota, praegu ei olegi Päriskevad v?
Mina arvasin, et see ongi kevad (ja sel põhjusel mulle ka kevad ei meeldi). Noh, et lund ei ole, päevad nagu pikad, aga midagi peale lume ka pole.
Tegelikult on praegu isegi hästi - tuul on kõik ära kuivatanud, õues on täiesti hea käia (ja joosta). Muidu minu ajus ühendub "kevad" sõnaga "löga". Sajab midagi lumetaolist, sulab ära. Ja siis see kordub vähemalt kaks tosinat korda märtsist maini, maa on pea pidevalt märg ning mingit korralikku ilma ei ole. Paksu tihedat sadu KA ei ole. Selline ebamäärasus ainult kogu aeg.

Kaks asja on toredad:
a) mul ei ole enam külm kogu aeg - no nii kogu aeg, et seda isegi ei tunne enam muidu, kui magama minnes, mil mul ei õnnestunud enne uinuda, kui labajalad ja -käed üles soojenenud. A võibolla on asi hoopis selles, et olen umbes kilo veel juurde võtnud =P?
b) võin kanda neid saapaid, mis on lihtsalt lukuga kinnitõmmatavad ja mida panen jalga umbes 30 sekundit, mitte neid sooje talvekaid, mis on nööridega ja 3 minutit kulub lihtsalt saabaste jalgapanemiseks

Üldiselt on sügis mu jaoks täiega aastaaeg (ja lemmikaastaaeg), aga kevad "periood, mil talve enam ei ole ja suve veel ei ole".
Aga kui inimeste jaoks on "kevad" see asi, mida mina nimetan "nooreks suveks", saan veidi paremini aru neist, kellele kevad meeldib. See on lahe aeg jah. Ja vahtraõied täiega ilusad!

Vaimne tervislik seisukord jätkuvalt hea, tänan küsimast. Kuigi kalduvus ahnitseda endale liiga palju tegemisi, ei ole kuhugi kadunud, lihtsalt ütlen endale, et ma ei PEA neid täna ära tegema - ja kohe kergem olla.
Keegi kirjutas mulle kommentaarina kuskile postituse alla, et teda aitab päevale raami seadmises see, et teeb endale ise reeglid. Määrab, mis tuleb ära teha. Ja ma ei vastanud siis, ent mõtlesin süngelt, et mina teen seda ju kogu aeg. Mul ei ole sest toredam.
Aga nojah. Kui mina endale tegevused määran, ega ma siis ennast hellita ju. Nii palju panen kavva, kui vähegi jaksan, ja kui ära ei tee, olen halb! A nüüd ma natuke aega jälle valvan end, ei võta liiga palju ning ei sure siis tegemiste koorma all.

Tänu indigoaanlasele kirjutavad nüüd paljud muudkui toidust. Olen natuke edasi jõudnud sellest, et "nii ükskõik", aga põhisuhtmine toitu on jäänud samaks: see pole oluline.
Jaa, ma üritan oma poega toita pärisasjadega ja tuua koju ka puu- ja köögivilja, mis talle maitseb. Aga kui ta ei taha, võib ta alati teha kiirnuudleid või süüa krõbuskeid piimaga (või võileiba, see on viimase nädala lemmik olnud). Et ma peaks tema toitumist nii tähtsaks, et selle pärast tülitseda või ekstra pingutada? Kuulge, kui ta on rõõmus, söögu minu pärast viis korda päevas kiirsuppi! Söök on ainult söök.
Oluline vast neile, kel suuremaid muresid pole.
Kui mul raha üldse ei olnud ja tegin hea toidu, näiteks kana-klimbisupi või mõne laheda ahjupotis haudunud liharoa või imelise šokolaadikoogi, oli see rõõmus sündmus. Aga nüüd mul esiteks ei ole ahju (krt, ma PEAKS, kui jälle rohkem raha on, selle alumise siini ikka ära laskma vahetada - aga ma ei tea, kuhu helistadagi, pean internetis otsima hakkama ja krt ma üldse viitsin väga süüa teha!) ja teiseks on jõudu palju vähem.
Mind lihtsalt ei huvita.
Et toit peaks olema selline asi, millest HOOLIDA?
See on võimalik ainult siis, kui suuremaid probleeme pole =)

Björkil on laul.



Pagan poetry.
Aga IGA jumala kord, kui seda kuulen, kuulen ja isegi mõtlen: "Bacon poetry". Vahepeal ma muudkui sõin peekonit, kõik soolased toidud olid paremad, kui seda veidi lisada. Nüüd olen nii ära hellitunud, et ka peekon ei ahvatle enam. Ma võiks dieeti pidada - mitte selleks, et alla võtta, vaid et mõnd toitu taas ihaldada.
Mitte uimane "Seda võiksin süüa", vaid ISU.
Ma olen mänginud ka mõttega samal põhjusel suitsetamist maha jätta - mitte et mitte suitseda, vaid et jälle tahta suitsu.

Võibolla on täna hea päev nt dieeti alustada? Aga mida siis ei tohiks? Maiustusi? Hei, neid ma nagunii pea üldse ei söö. Ainult kooki. Et siis kooki ja maiustusi?
Kuidagi vähesest tuleks ikka loobuda. No ma panen tärkliserikkad söögid ka juurde - mitte et ma väga neidki sööksin, aga pelmeenid (kattetainas!), leib ja külmutatud pitsa langevad nii samuti ära ja vähemalt leiva osas on see märgatav muutus mu iganädalasel toidulaual.
Jai. Äkki aitab jälle mingit toitu tahta ka.

Do whatever the fuck you want

Paistab, et olen õigel teel.
Minu keha arvab, et olen õigel teel ehk - mul on nii tore olla. Mingit välist võrdlust tuua tegelikult ei saa, sest olen jube hea teeskleja ning naeratan vahel ka lihtsalt mõtte peale "kui oleksin õnnelik, naerataksin praegu". Aga HEA on.
Ja ka mu alateadvus - see, mis on lame - seekord rääkis päris otse. Ta on kehaga ühel nõul, läks ainult veel sammukese edasi, tuletades mulle meelde kõiki neid vanu tõdesid, mida olen siia juba kirjutanud.
Nägin und.

Unenäos lugesin esmalt omakirjutatud fännfiktsiooni (mul oli tore lugeda, kuigi samas sain aru, et kui 2/3 loost on täis ühte tegelast ja siis tuleb 1/3 üldist juttu maailma kulu kohta ses variandis, pole see kellelegi teisele), kaks olid veel.
Uurisin ka koos tütrega omatehtud koomikseid. Olin need teinud peamiselt kollaažitehnikas mingite vanade ajakirjade sisse. Osad pildid olid üle terve A4 lehekülje, osad palju väiksemad, harilikuga joonistatud ja seal toimus siis süžeeline tegevus.
Esiteks olid pildid osaliselt kahele meelele - lisaks nägemisele olid nad ka kombitavad, siin ribake hommikumantlit, seal kellegi kaelaehe olid päris riidest või nöörist ja tilbendisest seal küljes. Siis olid nad käppimisel paljut avavad - nihutades teki kõrvale, tuli nähtavale voodis lebava noormehe hommikumantlisiil. Seda tõstes oli ta üldse aluspükstes. (Ei, need ei olnud enam eraldi pildil, olid koos kehaga.) Ja tagatipuks olin ma vaeva näinud detailidega: näiteks söögikohas olid seinal plakatid, millesse selgelt olin süüvinud, nii et ulmelise tulevikumaailmaga koomiksis olid üleval postrid filmidest, mis NEILE ulmelised ja põnevad.

Jah, lugu, mida pildid rääkisid, oli isegi mul endal raske jälgida. Pidin Tütarlapsele seletama, mis krt üldse toimub ja kes on kes. (Mul olid valged keevitajaprillid ühele ja soeng teisele peamised tegelasi äratuntavaks muutvad detailid. Mul väga ei õnnestunud neid joonistatuna piltidel ühesugused välja nägema panna, aga kui kellelgi olid valged ümmargused prillid peas, oli ta See Tegelane.) Aga hoolimata mu joonistamiskäpardlikkusest oli neid koomikseid nii lahe vaadata, detaile uurida - ja see kompimisvärk kohutavalt tore.
Et koomiksitel polnud korralikku algust ega lõppu? No see segab ainult lugejat, kes pole mina ju!
Ühel suurel pildil oli Sanji. No kollaaž, selgelt ma PIDIN võtma mingid tegelased olemasolevatelt piltidelt!

Kirjutatud fännfiktsioonid olid ka nii mõnusad.

Siis ärkasin üles, et kempsus käia, ise peaaegu tudisemas vaimustusest, sest uni oli nii hea olnud - ning sõnum, mida unenägu kandis, sedavõrd selge, et polnud isegi vaja eraldi sõnastada.
Teadsin kohe ärgates.

Tee, mida SINA tahad, ütles mu alateadvus. Mitte seda, mida teised heaks peaksid. On täiesti tarbetu otsida mingit seksuaalpartnerit, kui sa teda tegelikult isegi ei taha, võtta põrandaid tolmuimejaga kord nädalas üle ning teha tolmust puhtaks nõudekappi, mis sind tegelikult mitte-kunagi-puhastatuna pole seganud kaheksa aastat.
Need on asjad, mis MIND õnnelikumaks ei tee, aga on kuidagi üldühiskondlikult hinnatud. "Kõik ju arvavad, et nii on hea, ma siis ka teen!"
Ja sittagi.
Mul ei ole hea nende tegemise järel? No ei.

Aga fännfiktsioone kirjutada (ja endakirjutatuid lugeda) pole ma küll 12 aastat võtnud, kuid mulle tegelikult hirmsasti meeldis. Mu peas leidsid aset lood, panin need kirja ja pärast, kui lugesin, olid kõik need samad tunded ja pildid ajus alles.

Ning lõika-kleebi juba välja antud ajakirja ...
Ma pole seda teinud sestsaati, kui Rongimehele sõtta sünnipäevakingituse saatsin. Noh, tol üürikesel paaril kuul, mil meil justnagu-hästi oli. Siis võtsin Eesti Looduse, kleepisin osad pildid üle oma väljaprinditud alastifotodega, jättes pildiallkirjad samaks, mis olid. Osad tekstid kleepisin üle  enda omadega, samas pealkirjad Eesti Looduse omad võttes.
Kokku oli päris hea, kuigi muidugi veidi kohmakas tulem.
No mida sa saadad mehele sõtta, kui mitte ajakirju alasti naistega, onju!

Olen teismeeast saati vahel kollaaže teinud. 0 kunstiväärtust, a mul endal tore.

Oh, alateadvus, kui kuradi õigus sul on! No mida ma vehin teha asju, mis mind absoluutselt rõõmsamaks ei tee, isegi ei huvita, ainult "nii saavad inimesed õnnelikumaks, proovin ka"?!
Kui jõudu on üle, võib teha rohkem asju, aga tee seda, mis TORE on, väga väga naine, mitte seda, mida "peaks"!
Näiteks tõuse kell neli öösel üles ja postita võrgupäevikusse, kui see on see, mida tahad.
Dohh.

Maailmale pime

Käin vahel raamatukogus.
Ühe raamatu vahelt ("Harry Augusti esimesed 15 elu") leidsin kaks paberit. Mõlemad sellised lillede, liblikate ja musta kassiga, kes silmitseb liblikat, ilmselt kavas seda kohe käpaga lüüa, märkmikulehed. Paberid olid hoolega raamatu vahele surutud - lõdvemalt pandud võetakse enamasti raamatukogutöötajate poolt ära, aga selliseid ei pruugita tähele panna.

Üks paber oli suhteliselt igav: tagaküljele oli vaba käega joonistatud ristkülik, esiküljel aga üks sõna: "Leping!"

Teine oli see-eest huvitav.

Esikülg:

Leping :)
          (Sulg + tint)
Punane pesu 2 p!
Küünlad
Geel
Massaži-õli küün.
Sulg
Siidipaelad
Šokolaadikommid
Mask

Tagakülg:

1. õhtu
* Seks pesu + sukad
* küünlad?
* Geel
(* Rõngas)
* Siidipaelad + mask
(* Sulg)
______________________________

2. õhtu (üllatus :))                     Riided?
* Lipsuga pesu
* Leping (allakirjutamiseks sulg&tint)
* Sulg
* Küünlad+massaaži küünal
* Kommid
* Siidipaelad + mask

Mul kohe hakkas peas ketrama, et mis see lugu olla võiks.
Paberid olid väga tütarlapselikud, aja järgi oletaks, et raamat on eelmine kord lugemisel olnud valentinipäeva aegu. Neiu-noor naine ilmselt plaanis mingit lepingut partneriga, ent kas see on "luban endaga kõike teha" või "oleme koos veel aasta", ei tea.
Sulega keha mööda rändamine on teema olnud, ilmselt ka kinnisidumine (siidipaelad). Ma isegi oletaks, et oma nägemuses oli ta submissive-pool, kuigi noh: mina võtaks vabalt noormehe jaoks siidpaelad, kui juba sidumismängud teema oleks.

Kuigi ma mitte kuidagi ei saa aru, miks tal oli vaja eraldi paelu ja maski kahe õhtu jaoks. Oli ikka - või pani lihtsalt 2x kirja? Või need õhtud olid erinevate meestega?
Väga huvitav.
Mitte et mina IKKAGI samade paelte ja maskiga läbi ei ajaks. Tarbimishullus saatanast!

***

Phmt on mul täiega imelik juba seepärast, et kaks kuud on hädine olla. Nagu - kaua võib? Miks? Kus on loogika? Oli ju kõik juba kombes?!
Nüüd muudkui mõtlen põhjuseid välja ja üritan neid likvideerida.
Halvasti.
Ei õnnestu.

Vaatasin oma päevadelogisid (kirjutan viis tegevust igaks päevaks ette, kuus tulevad ilma kirjutamata kaasa, ja kuna järjekindlus on mu hea omadus, on sedasi kirjas nii umbes kaks viimast aastat - kuigi ühe kaustiku viskasin minema, sest täis sai) ning korraga saabus adumine.
Jaa, ma kirjutan ette ikka veel 5 tegevust päevas.
Aga kuna ma ka alati panen kirja, mida veel tegin, siis reaalselt sooritasin viimasel kahel kuul ära mitte 5 miinus "vahel ei jõudnud", vaid 5 pluss 4, 5 pluss 5 või lausa 5+7 tegevust.
Kooli lõpetamisega ei saabunud mitte lebo, vaid kadus ära õigustus enda ees "Ma olen juba nii palju selleks teinud, võin vabalt võtta".
Tegin siis ikka rohkem.

Olen rabelenud. Rabelenud. Rabelenud.
Ja kas ma olen õnnelikum? Kas mul on kuidagi parem elada? Kas mu elukvaliteedile on positiivselt mõjunud sagedamini tolmuimetud põrandad, tihemini tehtud soe toit, Goodreads'i lisatud raamatud ning isegi enne koti viimseni täitumist juba välja viidud prügi?
Ma olen õnnetum. Päris tugevalt.

Selle avastuse peale otsustasin taas vabalt võtta. Vähemalt prooviks, nii nädal-paar.
Nagu päriselt vabalt võtta. Mitte "peaksin küll, võiksin küll, suudaksin küll - aga võin seda samahästi ka homme teha", vaid "võin teha täpselt nagu tahan - kui väga ei taha teha, ei tasugi!!"
Teate, et elu läks kohe ilusaks.
Ühe kuradima päevaga!
Niipea, kui jätsin oma tulevased tegevusplaanid võtmata kui "see on vaja ära teha" ja tajusin neid pigem soovitustena, tuli hea tunne tagasi.

Muidugi olen siinsamaski kirjutanud ja kirjutanud sellest, kuidas midagi ei pea, kõike võib, lähtu omaenda tahtmistest. Ning ikka õnnestus sellest meeleseisundist tasakesi välja libiseda rohkemtegemise lainele. Nagu mingi - oh, ma ei teagi. Nagu mingi ühiskondlikult heaks kiidetud mudel õnnele kohe!
Aa, ongi.
Ja minu kogemuse kohaselt see mudel ei toimi. Aga enda usaldamine on keerukas, kui teiste tõed tunduvad igal pool müüridena kerkivat.

Tegin veel ühe märtsiluuletuse.
Sittade omaloominguliste luuletuste postitamine? No aga vähemalt tean, mida teen =)

Sina ei kooldu.
Sina ei palu.
Nii oled vist loodud.
Veel püsid jalul,
veel püsid, 
sa kaabakas.

Ent kui nõrkust sa selgeks ei saa,
ei suuda keegi sind aitada.

Kuigi meil kõigil on valus
su rebitust vaadata.

Tuulejumal

Tegin ka märtsiluuletuse.
Noh, nagu tema.
Korralik luuletus käib armastusest, nagu te teate.

Kui olen väsinud, ei armasta mind keegi.
Kõik on udu ja raskus ja milleks üldse,
kohv jahtub ära, jahtub teegi,
hoian pead käte vahel ja meelevaldse
ajus peituva jääkmõttena tuleb:
kellelgi pole mind vaja.

Aitab ainult uni, mitte miski muu.
Kas kuskil on mõni, kel oleksin truu,
kel vastu naerev, vaidlev, suudlev suu
võiksin olla lühikesegi aja?


Phmt nördisin keegi-ei-armasta-mind-tasemeni Poeglapsepoolse lambist-pahandamise ning siit tulnud kaineksmagamise-soovituse peale. Viimati olin purjus ... mmmm ... no millalgi 3 ja natuke veel aastat tagasi? Isegi estconil 2014 ei olnud, kuigi kolme päeva peale kolm pudelit siidrit jõin ära küll. Lootuses, et see teeb midagi paremaks. Joomine ju tegevat?
Ei teinud.
Tahaks jälle minevikuendale pai teha. Tema jaoks oli kõik, mis rõvedalt valus ei olnud, "ilus elu".
Oh. Oh! ma ütlen.
Kes ta oli? Kas talle pääseks kuidagi ligi?

Tegelt olen juba üsna-täitsa ära unustanud, kui üüratult rõve oli. Kui loen, tuleb ainult meelde. Ei oska enam proovidagi selgitada neile, kes teada tahavad (olen süstemaatiline ju, kui otsus on mitte jätta mehed maha siis: okCupid hetkel - mitte et mul poleks täielist lootusetuse tunnet, sest osad isased seal on rõvedad, osad väliselt väga tugevalt mitteveetlevad ja osad jälle nii lahked, et mul tekib "eieieiei, normaalsed mehed ju ei ole mu vastu kenad").
Mäletan fakte, ent toonane tunne on ununemas.
Mis, noh - on ju hea? Nii palju on nii kaua parem olla olnud, et isegi mu praegused väikesed murelikkushood häirivad? Välja arvatud, et nüüd on vahel ka tunne, et sõrmi võiks taas töötavasse muruniidukisse toppida. Sest no peab proovima!
Ma ei karda ka ju midagi.
Ainus, mis otseselt takistab, on tõsiasi, et töötavat niidukit pole kusagilt võtta.

Täna on säherdune tuul, et mul lendas tolmuimeja filter, mida aknast välja kloppisin, sõrmede vahelt (vasak käsi) minema. No läksin järgi, viies ühtlasi ka riidest tolmukoti tühjaks. Oletasin mõtlikult, et tuul on nii kõva, et võis filtri krt teab kuhu vedada - aga ta oli turvaliselt hekki kinni jäänud.
Viimaks ometi saan aru, et hekkidel on ka mingi muu mõte kui elamu lahutamine teest ja mürast sel.
(Ja mis krdi eesmärk on poole reieni ulatuvatel, väga ärapügatud minihekkidel, pole ma siiamaani aru saanud. Need on nagu kunstküüned - energia ja raha pidevhooldusesse ja siis on sul tulem, millega on ebamugavam elada kui enne oli. Jee.)
Aga tuul ja päike on toredad. Ma ei ole seda kirjutanud, sest oleks liiga jubedalt nabaimetelmise moodi, aga vahel mõtlen endast kui tuulejumalast. (MITTE tulejumalast, Sid!) Mulle meeldib tormi lennutunne, metsikus, millega juukseid rebitakse ja kuidas rõivad seljas laperdavad, kohin kõrvus, mis lülitab tavamüra tagaplaanile.
Tuul on minu oma =) Kui möödunud aasta aprillis Läänemaal Ruuduga fotosid tegemas käisin, oli tegelt plaanis möllavas tuules silma paista - aga nagu kiuste oli vaikne. Nii vaikne, et isegi mere ääres ei puhunud.
Vehkisin siis veidi ise, et juuksed lendama saada.

Polnud nagu päris SEE.
Aga noh, ega tuulejumalalt saagi oodata, et ta ümber ALATI tuul puhuks =) Vahel, tead, on päris-päris vaikne ka.

Seenekasvatamisega mul eriti hästi just ei lähe. Eelmisel korral hakkas miski kasvama, aga paar päeva edenenud, lakkas tööst ja kui olin veel kolm päeva oodanud, et midagi juhtuks ning pritsist niisutanud, kaotasin lootuse ja panin paki külmukasse tagasi.
Nojah.
Veel kolm päeva hiljem oli selge, et külmukas seentele meeldib - nii palju kasvama hakkavate austerservikute pesi polegi veel olnud! Aga kuna valgust seal samas eriti pole, ei tekkinud seenekübaraid, lihtsalt jalad sirgusid pikemaks ja pikemaks. Panin siis ikkagi aknalauale, otsese päikese eest kaitsult, nagu instruktsioonis öeldud, ja asusin pritsima.
Enamik pesasid kuivas ära, ent kaks tükki siiski säilitasid mingi eluvõime. Ühest tuli lõpuks üks seen, teisest kaks. Ülejäänud (arvasite õigesti) kuivasid ära. Lisasin kolm seent tükkidekslõigatuna hakkliharoale ja panin paki külmukasse tagasi ette nähtud 10-päevaseks puhkuseks.
Paar nädalat tagasi nägin Järve Selveris austerservikuid müügil. Kilohind kuus sentidega.
Ütleme, mul on nüüd hobi. Kuigi ma ei tahtnud mitte hobi, vaid seeni!

Ükspäev käisin massaažis (sain jõuludeks kinkekaardi). Kas te oskate öelda, mis aine see on, mis eeterlikus õlis lõhnab nagu hallitus? Bergamot? Lavendel?
Pärast oli mul õhtu otsa kohvikruusil hallituse lõhn. Näomassaaž ka, noh.

Mille/kelle jumalused või prohvetid te muidu salaja olete?