DISCLAIMER: See on väga rõve ja valus lugu!
Tõesti on.
Lugege edasi AINULT siis, kui suudate sihandast vastu võtta ja seedida, end pärast halvasti tundmata.
Ei ole seda avalikult rääkinud (ega kirjutanud), sest nii väga kui ma ka ei varja ja ei valeta, lihtsalt ei tahtnud sellele mõeldagi. Aga võibolla annab teatud pildi, mida kõike lastakse endaga teha, kui enesehinnang on maas ja baasveendumus enda kohta on "pole tähtis, mida mina tahan või ei taha, teiste tahtmised on alati tähtsamad".
Võibolla ka, miks nii hirmus väga tahaksin vanade aegade ennast kaitsta ja aidata.
Olin 16, kui meil toimus klassideekskursioon mingi teise kooli klasside ja vist meie koolist ka mitme klassi rahvaga Pariisi. Bussiga.
(Siis ma veel ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi.)
Ok, seda ma ei teadnud, et mulle reisimine ei meeldi, aga seda teadsin küll, et mulle ei meeldi teistega kambas käia ja "kohustuslikke vaatamisväärsusi" vaadata.
Võtsin kaardi pihku ja käisin omaette mingeid üsna vähekäidavaid väärtusi vaatamas. Montmartre'i leidsin üles (no see oli päris suur ka), aga Baudelaire'i hauda mitte (kuigi surnuaia siiski).
Päris keeruline oli.
Pariis on SUUR ja bussiliinid, metrooliinid, ohe. Aga ma olen siuke kartmatu ka. Kaart pihus ja otsisin.
Terve krdi PÄEVA (kusjuures kuna meie ekskursi kokkusaamiskohad, et ikka koos sööma minna, olid mingites Suurtes Tähtsates Kohtades, mul nende ülesleidmisega probleeme polnud.)
Ma ei teagi, kas see oli teise või kolmanda päeva õhtu, kui mõtlesin õhtul hotelli tagasi minna
ja ei leidnud seda enam üles.
Kaart mu käes ütles, et umbes õige koht, aga kuskil seda Päris Õiget Kohta polnud ja ma hotelli telefoninumbrit ka ei teadnud (mis, noored eided on kohati täiesti napakad. Enam ma, jah, ei läheks võõras linnas omaette luusima, teadmata, kuhu helistada, kui jama juhtub.)
Nüüd - see ilmselt ei ole Pariisi eripära, vbla Prantsusmaa oma. Aga mina olin täiesti ettevalmistamata selleks, kuidas seal mehed tänaval kontakti võtsid. Nagu kuradi KOGU AEG. Kõnnid ja "Bonjour!" (Tere!") "Bonjour, comment ca va?" (Tere, kuidas läheb?) "Bonjour, belle fille!" (Tere ilus tüdruk!) on pidev saateheli.
Nagu mitte 3 korda päevas, rohkem 30.
300 ei olnud, aga 50 on täiesti mõeldav, nii täpselt ei mäleta ka, et kindel olla.
Noh, ja mis te arvate, kui on õhtu ja pime ja ma ei leia ja ei leia ja ei leia õiget kohta, ja minuga võetakse jälle kontakti, ma ei ole end ära soomustanud, et ei vaata otsa, ignoreerin (mida suudan aint siis, kui on teadlik otsus), kas mul on pisarad silmis ja loodan parimat, kui kaeban järjekordsele mehele, et ei leia oma hotelli?
(Vabandust, tunnen iiveldust kurku tõusmas.)
Oli mees, kuskil 35 ma oletan. Vastik ei olnud väliselt, kuidagi kena ka mitte.
Arvasin, et aitab mul otsida, aga ilmselt ta meelega tiirutas mind mööda tänavaid ringi (sest järgmisel hommikul viis mu millegipärast kohe kohale).
"Ei leia."
Sõitsime metrooga tema poole, ma mõtsin, et ta helistab seal kuskile (mobiiltelefonid polnud veel asi), aga nagu selgus, ta viis mu sinna, et seal ööbiksin.
... ja siis ta ka musitas mind (päris suudlemata ma polnud seks ajaks, aga ega palju ei puudunud) ja käppis ja hakkas üsna konkreetselt püksi pugema.
Esiteks olin ma süütu ja teiseks oli mul mentruatsioon. Ma ütlesin talle seda teist.
Ta pakkus, et no siis võib anaalseksi teha.
Vat selle peale mul oli küll NOOOOOOOOOOOOOO EI, aga phmt sai siis seks tehtud. Oli küll valus. Pärast pesi ta oma peenist ja "palju verd on".
Jap.
Lahe.
Aga no sain duši alla ja hommikul tagasi, lugesin seda "oli ebameeldiv, aga vähemalt on möödas" kogemuseks - kuni õpetaja Nurmeots asus mind sõimama. Ta poleks kunagi arvanud, et ma SELLINE tüdruk olen.
Mõnitas mind korralikult ja me ei saanud ka edaspidi ÜLDSE enam läbi (mida, mõrtsukvaal ise).
Õnneks ta enam meie koolis ei õpetanud ka. Oli sinna teise kooli üle läinud, mis ka ekskursioonil käis.
Ei olnud kõige toredam elamus, ausalt.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 6. september 2017
teisipäev, 5. september 2017
Ei pea. Ausalt
Palun väga, selgub, et mul on vasakus munasarjas endometrioos.
Mitte et see mingi ohtlik asi oleks, aga
a) raskendab rasestumist
b) lõpuks on selge, miks mul menstruatsioonid ajuti nii jube valulikud on
Noh, viimasel ajal oligi elu liiga kerge või midagi. Ka antidepressantide annuse vähendamine tekitas raskusi ainult väga minimaalselt.
Aga aasta lõpuni on veel aega ja tita kõhtu saamine 2017. sees siiski võimalik. Lihtsalt arsti juures tuleb veel päris mitu korda käia ka siis, kui kõik läheb hästi ja päike ning heinamaa.
Nojah. Veider, aga ma ei ole isegi pettunud. Kuidagi näib tõenäosusteooria järgi kohane, et asjad ei lähe igal rindel ülilibedalt ja kui läheksid, on järelikult midagi olulist valesti kusagil ajas, mida veel ei näe.
Tõenäosuslikkus. Mu igavene vangla ja vabadus. Midagi ei tasu loota. Ootamatused ei ole mulle eriti sageli ootamatud, sest ma arvestan alati, et võib minna ka halvasti ja tõenäosusteooria järgi ei saagi kogu aeg hästi minna ja ...
Kui läheb hästi, on seal taga enamasti rämedalt tööd - välja arvatud, kui inimesed on minuga ootamatult toredad. Ses liinis juhtub vahel ootamatusi. Sellega, et inimesed on head, väga ei arvesta.
Siis olen jahmunud.
Aga tuleb ka vastupidiseid situatsioone ette. Kus loodan, et See Inimene on ju ometi täiega tore - ja siis pean leppima, et nõup, eksisin, ta tegi mulle nii nõmedalt, et see ei saa mingi segadus ka olla!
Aga võibolla ... eip, ta tegi JÄLLE samamoodi.
Kui järele mõelda, on minevikus päris palju sarnaseid juhtumeid.
MIKS MA LASIN VASTU HAKKAMATA ENDAGA SEDASI TEHA?
See ongi see, Paula. Mul on nii krdi HALE vanast endast. Tahaksin teda kaitsta, et tal vähemalt keegi oleks - aga EI. SAA.
Siinkohal teeb mu aju väikese pirueti ja mul on tahtmine fakki näidata, sest nüüd saan, nüüd on see reaktsioon osa minust, mitte "oh, selline laialt mõtlemata vihastamine on nii lihtsa maailmavaate tunnus, mida ma kunagi omama ei saa".
Jaa, nüüd ongi mulle kõik lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Aa, et teistel võivad olla omad põhjused?
Aga mis see minu asi olema peaks?!
Too pilt Sanjist ja Zorost korraga keskmist sõrme näitamas on samuti nii tore! Elik tegelikult jõudis aju kohe selle viimaseni, ma hoole ja põhjalikkusega taastasin möödavihisenud mõtteteekonna.
Pea veits valutab. Eile kurnasin enda ikka väga rämedalt ära + mulle tuli see kooliaasta algus "nüüd tõused kell 7!" kätte täpselt sel ajal, kui viiiiimaks olin harjunud peale kaheksat ärkama.
Kui poeg on kooli läinud, ma ei jää magama ka veel mitu tundi, sest aju on juba ärkvel.
Pea. Valutab.
Mitte väga. Mitte nii, et migreenitablett raudselt teema oleks. Valasin ibuka sisse ning mõtlen, et võibolla ikka õnnestub unega maha võtta.
Vahel, teate, veab. Tõenäoliselt. Kui KOGU AEG kõik halvasti läheks, oleks ka see tõenäosuse vastu.
***
Mhmh, aitaski.
Uimane, aga mitte valudes.
Ühtlasi tühistasin ära kaks tänast tegevust (mida enne kirja ei pannud, sest see ei tundunud tähtis, aga nüüd mõtlen, et märgib ju mu arengut). Nagu - jah, ilmselt läbi häda oleksin nad tehtud saanud, migreenitabletid pole ka veel otsas. Aga tühistasin ettevõtmised ära, sest enda viimseni pingutamine ja "kui veel kuidagi suudan, teen!" on krdi julm enda suhtes.
Võib küll pausi võtta, enne kui valu tapab, füüsiline või vaimne.
Mhmh.
Ei pea end viimseni pingutama. Ei. Pea. Midagi. Nii kaugele minna, et valik "mis on hullem, kas surra või välja kannatada?" umbes võrdsete võimalustena on ka valik - ja seda valikut ei ei ole vaja teha.
Juba enne tasub pidurit panna.
Ma tean.
Nüüd.
Mitte et see mingi ohtlik asi oleks, aga
a) raskendab rasestumist
b) lõpuks on selge, miks mul menstruatsioonid ajuti nii jube valulikud on
Noh, viimasel ajal oligi elu liiga kerge või midagi. Ka antidepressantide annuse vähendamine tekitas raskusi ainult väga minimaalselt.
Aga aasta lõpuni on veel aega ja tita kõhtu saamine 2017. sees siiski võimalik. Lihtsalt arsti juures tuleb veel päris mitu korda käia ka siis, kui kõik läheb hästi ja päike ning heinamaa.
Nojah. Veider, aga ma ei ole isegi pettunud. Kuidagi näib tõenäosusteooria järgi kohane, et asjad ei lähe igal rindel ülilibedalt ja kui läheksid, on järelikult midagi olulist valesti kusagil ajas, mida veel ei näe.
Tõenäosuslikkus. Mu igavene vangla ja vabadus. Midagi ei tasu loota. Ootamatused ei ole mulle eriti sageli ootamatud, sest ma arvestan alati, et võib minna ka halvasti ja tõenäosusteooria järgi ei saagi kogu aeg hästi minna ja ...
Kui läheb hästi, on seal taga enamasti rämedalt tööd - välja arvatud, kui inimesed on minuga ootamatult toredad. Ses liinis juhtub vahel ootamatusi. Sellega, et inimesed on head, väga ei arvesta.
Siis olen jahmunud.
Aga tuleb ka vastupidiseid situatsioone ette. Kus loodan, et See Inimene on ju ometi täiega tore - ja siis pean leppima, et nõup, eksisin, ta tegi mulle nii nõmedalt, et see ei saa mingi segadus ka olla!
Aga võibolla ... eip, ta tegi JÄLLE samamoodi.
Kui järele mõelda, on minevikus päris palju sarnaseid juhtumeid.
MIKS MA LASIN VASTU HAKKAMATA ENDAGA SEDASI TEHA?
See ongi see, Paula. Mul on nii krdi HALE vanast endast. Tahaksin teda kaitsta, et tal vähemalt keegi oleks - aga EI. SAA.
Siinkohal teeb mu aju väikese pirueti ja mul on tahtmine fakki näidata, sest nüüd saan, nüüd on see reaktsioon osa minust, mitte "oh, selline laialt mõtlemata vihastamine on nii lihtsa maailmavaate tunnus, mida ma kunagi omama ei saa".Jaa, nüüd ongi mulle kõik lihtne. Mulle meeldib - mulle ei meeldi. Aa, et teistel võivad olla omad põhjused?
Aga mis see minu asi olema peaks?!
Too pilt Sanjist ja Zorost korraga keskmist sõrme näitamas on samuti nii tore! Elik tegelikult jõudis aju kohe selle viimaseni, ma hoole ja põhjalikkusega taastasin möödavihisenud mõtteteekonna.
Pea veits valutab. Eile kurnasin enda ikka väga rämedalt ära + mulle tuli see kooliaasta algus "nüüd tõused kell 7!" kätte täpselt sel ajal, kui viiiiimaks olin harjunud peale kaheksat ärkama.
Kui poeg on kooli läinud, ma ei jää magama ka veel mitu tundi, sest aju on juba ärkvel.
Pea. Valutab.
Mitte väga. Mitte nii, et migreenitablett raudselt teema oleks. Valasin ibuka sisse ning mõtlen, et võibolla ikka õnnestub unega maha võtta.
Vahel, teate, veab. Tõenäoliselt. Kui KOGU AEG kõik halvasti läheks, oleks ka see tõenäosuse vastu.
***
Mhmh, aitaski.
Uimane, aga mitte valudes.
Ühtlasi tühistasin ära kaks tänast tegevust (mida enne kirja ei pannud, sest see ei tundunud tähtis, aga nüüd mõtlen, et märgib ju mu arengut). Nagu - jah, ilmselt läbi häda oleksin nad tehtud saanud, migreenitabletid pole ka veel otsas. Aga tühistasin ettevõtmised ära, sest enda viimseni pingutamine ja "kui veel kuidagi suudan, teen!" on krdi julm enda suhtes.
Võib küll pausi võtta, enne kui valu tapab, füüsiline või vaimne.
Mhmh.
Ei pea end viimseni pingutama. Ei. Pea. Midagi. Nii kaugele minna, et valik "mis on hullem, kas surra või välja kannatada?" umbes võrdsete võimalustena on ka valik - ja seda valikut ei ei ole vaja teha.
Juba enne tasub pidurit panna.
Ma tean.
Nüüd.
pühapäev, 3. september 2017
Rohkem kui null
Teate, et kui segada maisitärklist ja vett, saab täiesti uskumatute omadustega olluse, mis temaga aeglaselt toimetades on üleni vedelik (näiteks külm ja märg su peopesas), aga kiiresti ja jõudu rakendades (näiteks lusikaga kähku segades või tema pihta lüües) on tahke?
Nii mina kui mu lapsed olime üleni vaimustuses ja mängisime sellega enam kui tund aega.
Mitte mida muud pole vaja.
Maisitärklis ja vesi.
Nüüd on selge, kuidas Jeesus vee peal kõndis ja et Peetrus suutis seda mõnda aega kaasa teha, aga siis hämming pidurdas tema tegutsemist ja ta vajus sisse!
Kuigi kust, krt, nii palju maisitärklist välja võeti, on ikka lahtine. Eriti kuna Ameerika ei olnud veel Euroopa, Aafrika ja Aasia inimestele tuttav ning mais kohalikele tundmatu teravili.
Vbla on jumalik sekkumine siiski kõige lihtsam selgitus.
Aga see on nii lahe! Nagu - miks ma varem ei teadnud, et sedasi saab?!
Vähemalt on vanemakssaamisel mõned plussid. Tasus ellu jääda, et teha avastus, kuidas mitte mina pole olemuslikult väärakas, vaid ümbritsesin end selliste inimestega, kes teistest ei hooli, kui kohutavalt lahedad lapsed mul on ja et maisitärklisest ja veest saab imelise olluse.
Ma ikka vahel (perioodiliselt) vaevlen sellepärast, mis oli. Nii-nii-nii-nii-nii väga tahaksin minna ja olla mineviku-endale lahkeks seltsiks, teda emmata, lohutada, rääkida, et pohhui teised, ta tõesti ei pea südamesse võtma kellegi sõnu või sõnade puudumist, ta on tähtis, on armastatud, kõik saab korda.
Kallistada. Kallistada veel. Ja veel. Sõbralikult naerda ja toonasele endale kohvi teha. Vahustatud koore ning beseerulliga sinna juurde. Ei, ta ei ole liiga paks, tõesti ei ole, ta oleks krdi ilus ka viis aastat vanemana.
Tõdeda, kuidas mitte lihtsalt ei ei tasu ja ei saa (seda teadsin teoreetiliselt ka enne Rongi, et olla mingi keskmine "kellelegi väga pinda ei käi" on oluliselt magedam, kui mõnele väga meeldida ja paljudele vastik olla + kõigile ei saa meeldida nagunii), vaid ei ma ei TAHAGI olla kõigile meele järgi. On täiesti kombes otsustada, et ma ei salli, ja seda üleni välja näidata. Ei ole vaja kõikidesse lahkelt suhtuda ning nende vaatekohta näha, aru saada ning leppida, väga väga naine.
Keegi sulle selle eest "tänan" ei ütle, ainult sul endal on raske.
Raskem.
Veel raskem.
Ma tean, et sul on raske. Ma tean. Kas sa tahad sellest rääkida?
Kallistus! Tahad näiteks seda juustupirukat samuti, kohvi kõrvale selguvad head saiatooted maitsvad olema?
Oh, paraku, aeg on meiesuguste jaoks lineaarne. Ma ei pääse kusagile. Mis möödas, see möödas.
Võin ainult edaspidi rõõmsamalt elada ja mitte teha selliseid vigu, mis varem (vaid hoopis teistsuguseid).
On üks isane, kes on märgatavalt hästi muga käitunud ja nägus ka. Ma ei ole mingit pidi lihtne inimene, aga ta on üpris kenasti toime tulnud. Märgin selle ära, sest noh - ma ei jaksa "võibolla neh - aga võibolla mette"-sid kaaluda, käin oma teed ja kui tahan last, kurat, saan selle osta, mitte loota, et äkki klapime temaga, äkki ma isegi tahan temaga seksida.
Ükskord.
Ja siis võibolla ta tahab minuga last.
Kunagi.
Kui ta mind tahab, võtab mu ka titaga kõhus. Mina teda olen nõus oma elulisandina kaaluma (mida, see on juba väga suur vastutulek!!!), ent mitte selle nimel pingutama.
Muide, ta rääkis mulle anekdoodi: "Why are gamers immortal? Because you can't kill anything that has no life."
Läksin täiega rõõmsaks seepeale.
Vesi ja tärklis olid ka tema teadmistest ja kodustest varudest pärit.
Mida, ikka on teistsugust ka, ma lihtsalt negatiivset ei kirjuta siia. Pole nii ere, noh!
Mu pisike Tütarlaps magab teises toas, miski arusaamatu valge plekk laubal (tegelt arvan, et see on nuuskamispaberi tükike). Nii tore on teda sedasi oma arvuti tagant näha, nii tore, et ta olemas on! Maailmas on midagi hästi, kui mõlemad mu lapsed on minu kodus.
Noh, midagi VEEL hästi peale selle, et Zoro ja Sanji on välja mõeldud ja väga hoolega väljajoonistatud karakteritena eksisteerimas, mhmh.
Pealegi sai turukraam otsa ja ma tohtisin (ise lubasin endale) tuua tomatit, tilli ja küüslauku.
Räägin teile natuke Nico Robinist.
Sest väide, et oleme nii ühtekad, ripub tühjuses ja keegi peale mu enese ei usu, onjo.
Sarnasus on tuumas. Mitte selles, et kenad tumedapäised naised, kellele meeldib kohv, kes naeratavad palju ja räägivad vähe, sest pole ju mõtet öelda midagi, mil kaalu ei ole, kes on kiindunud raamatutesse ja päris intelligentsed.
See on väline, pisiasjad, pisiasjad.
Aga me mõlemad korjasime väikesest peast endasse ja kandsime kaasas teadmist, et oleme valesti, tülikad, ebaolulised. Keegi ei armasta meid sellena, kes oleme, ja ükskõik mida ja kuidas teeme, see on valesti.
Sest me oleme valesti.
Sest me sündisime valena ja oleme olemuslikult vead maailma koes.
Nii krdi ootamatu on tõdeda, et keegid on valmis meie eest võitlema. Kui nii võtta, siis ses osas on tal natuke parem, sest mul on neid inimesi, kes must ära ei pöördunud ega teinud ka nägu, et ei ole midagi, kõik on kogu aeg korras olnud, päris vähe.
Aga neid on.
Minu nakama.
Inimesed, kes hoiavad mind ka siis, kui see on raske, kes võitlevad mu eest, armastavad mind samuti momentidel, kui see nahka lahmakatena maha rebib.
Ma ei ole VALESTI, väärtusetu, ja kui vaatan Robinit, kui neetult oivaline ja imeline ta on - ning samas elas sama usu sees, mis minagi, tajun üleni, et inimene ise ei näe end. Ükskõik kui hea sa oled, sa ise ei pruugi üldse-natukenegi-absoluutselt uskuda, et oled midagi väärt kellelegi.
Ühtekad.
Nüüd ma usun. Mis siis, et vahel on minu armastamine raske, et ma ei tulegi alati kõigile enam 90% kaugusele teele vastu, ei tee neile kinke ega süüa ega enamikku tööd nende eest ära ("alati" on selle eituse juures võtmesõna), ei ole kõigega nõus, et mult peab andeks paluma ka, et andeks annaksin - nad ikkagi hoolivad must.
Nad ikkagi hoolivad meist.
Meie inimesed.
Robinil omad. Minul omad.
Täpselt nagu talle, on ka mulle nakama kättesaamatuna tundunud unistus. Sa tahad kuhugi kuuluda, ent oled nii palju kordi vastu hambaid saanud, et eeldadki end alati saavat.
Alati.
Kui aus olla, usun vist ikka veel, et usaldada saan väääääääääga väheseid peale iseenda. Liiga raske oli toona (toona, muidugi te kõik saate aru, mis ajast jutt) aduda, et usaldasin valesti, minust ei hoolita, mulle tehakse haiget, tehakseGI, ma ei ole ei sinna või sinna teise suunda inimestele piisavalt oluline, et minu poputamisest ja hellitamisest hoolida.
See ei möödunud ajju järgmisi jälgi jätmata teemal "mind ei saagi armastada".
Aga kurat ----- mõned inimesed on ikkagi minu inimesed.
Ja "mõned" on palju rohkem kui null.
Nii mina kui mu lapsed olime üleni vaimustuses ja mängisime sellega enam kui tund aega.
Mitte mida muud pole vaja.
Maisitärklis ja vesi.
Nüüd on selge, kuidas Jeesus vee peal kõndis ja et Peetrus suutis seda mõnda aega kaasa teha, aga siis hämming pidurdas tema tegutsemist ja ta vajus sisse!
Kuigi kust, krt, nii palju maisitärklist välja võeti, on ikka lahtine. Eriti kuna Ameerika ei olnud veel Euroopa, Aafrika ja Aasia inimestele tuttav ning mais kohalikele tundmatu teravili.
Vbla on jumalik sekkumine siiski kõige lihtsam selgitus.
Aga see on nii lahe! Nagu - miks ma varem ei teadnud, et sedasi saab?!
Vähemalt on vanemakssaamisel mõned plussid. Tasus ellu jääda, et teha avastus, kuidas mitte mina pole olemuslikult väärakas, vaid ümbritsesin end selliste inimestega, kes teistest ei hooli, kui kohutavalt lahedad lapsed mul on ja et maisitärklisest ja veest saab imelise olluse.
Ma ikka vahel (perioodiliselt) vaevlen sellepärast, mis oli. Nii-nii-nii-nii-nii väga tahaksin minna ja olla mineviku-endale lahkeks seltsiks, teda emmata, lohutada, rääkida, et pohhui teised, ta tõesti ei pea südamesse võtma kellegi sõnu või sõnade puudumist, ta on tähtis, on armastatud, kõik saab korda.
Kallistada. Kallistada veel. Ja veel. Sõbralikult naerda ja toonasele endale kohvi teha. Vahustatud koore ning beseerulliga sinna juurde. Ei, ta ei ole liiga paks, tõesti ei ole, ta oleks krdi ilus ka viis aastat vanemana.
Tõdeda, kuidas mitte lihtsalt ei ei tasu ja ei saa (seda teadsin teoreetiliselt ka enne Rongi, et olla mingi keskmine "kellelegi väga pinda ei käi" on oluliselt magedam, kui mõnele väga meeldida ja paljudele vastik olla + kõigile ei saa meeldida nagunii), vaid ei ma ei TAHAGI olla kõigile meele järgi. On täiesti kombes otsustada, et ma ei salli, ja seda üleni välja näidata. Ei ole vaja kõikidesse lahkelt suhtuda ning nende vaatekohta näha, aru saada ning leppida, väga väga naine.
Keegi sulle selle eest "tänan" ei ütle, ainult sul endal on raske.
Raskem.
Veel raskem.
Ma tean, et sul on raske. Ma tean. Kas sa tahad sellest rääkida?
Kallistus! Tahad näiteks seda juustupirukat samuti, kohvi kõrvale selguvad head saiatooted maitsvad olema?
Oh, paraku, aeg on meiesuguste jaoks lineaarne. Ma ei pääse kusagile. Mis möödas, see möödas.
Võin ainult edaspidi rõõmsamalt elada ja mitte teha selliseid vigu, mis varem (vaid hoopis teistsuguseid).
On üks isane, kes on märgatavalt hästi muga käitunud ja nägus ka. Ma ei ole mingit pidi lihtne inimene, aga ta on üpris kenasti toime tulnud. Märgin selle ära, sest noh - ma ei jaksa "võibolla neh - aga võibolla mette"-sid kaaluda, käin oma teed ja kui tahan last, kurat, saan selle osta, mitte loota, et äkki klapime temaga, äkki ma isegi tahan temaga seksida.
Ükskord.
Ja siis võibolla ta tahab minuga last.
Kunagi.
Kui ta mind tahab, võtab mu ka titaga kõhus. Mina teda olen nõus oma elulisandina kaaluma (mida, see on juba väga suur vastutulek!!!), ent mitte selle nimel pingutama.
Muide, ta rääkis mulle anekdoodi: "Why are gamers immortal? Because you can't kill anything that has no life."
Läksin täiega rõõmsaks seepeale.
Vesi ja tärklis olid ka tema teadmistest ja kodustest varudest pärit.
Mida, ikka on teistsugust ka, ma lihtsalt negatiivset ei kirjuta siia. Pole nii ere, noh!
Mu pisike Tütarlaps magab teises toas, miski arusaamatu valge plekk laubal (tegelt arvan, et see on nuuskamispaberi tükike). Nii tore on teda sedasi oma arvuti tagant näha, nii tore, et ta olemas on! Maailmas on midagi hästi, kui mõlemad mu lapsed on minu kodus.
Noh, midagi VEEL hästi peale selle, et Zoro ja Sanji on välja mõeldud ja väga hoolega väljajoonistatud karakteritena eksisteerimas, mhmh.
Pealegi sai turukraam otsa ja ma tohtisin (ise lubasin endale) tuua tomatit, tilli ja küüslauku.
Räägin teile natuke Nico Robinist.
Sest väide, et oleme nii ühtekad, ripub tühjuses ja keegi peale mu enese ei usu, onjo.Sarnasus on tuumas. Mitte selles, et kenad tumedapäised naised, kellele meeldib kohv, kes naeratavad palju ja räägivad vähe, sest pole ju mõtet öelda midagi, mil kaalu ei ole, kes on kiindunud raamatutesse ja päris intelligentsed.
See on väline, pisiasjad, pisiasjad.
Aga me mõlemad korjasime väikesest peast endasse ja kandsime kaasas teadmist, et oleme valesti, tülikad, ebaolulised. Keegi ei armasta meid sellena, kes oleme, ja ükskõik mida ja kuidas teeme, see on valesti.
Sest me oleme valesti.
Sest me sündisime valena ja oleme olemuslikult vead maailma koes.
Nii krdi ootamatu on tõdeda, et keegid on valmis meie eest võitlema. Kui nii võtta, siis ses osas on tal natuke parem, sest mul on neid inimesi, kes must ära ei pöördunud ega teinud ka nägu, et ei ole midagi, kõik on kogu aeg korras olnud, päris vähe.
Aga neid on.
Minu nakama.
Inimesed, kes hoiavad mind ka siis, kui see on raske, kes võitlevad mu eest, armastavad mind samuti momentidel, kui see nahka lahmakatena maha rebib.
Ma ei ole VALESTI, väärtusetu, ja kui vaatan Robinit, kui neetult oivaline ja imeline ta on - ning samas elas sama usu sees, mis minagi, tajun üleni, et inimene ise ei näe end. Ükskõik kui hea sa oled, sa ise ei pruugi üldse-natukenegi-absoluutselt uskuda, et oled midagi väärt kellelegi.
Ühtekad.
Nüüd ma usun. Mis siis, et vahel on minu armastamine raske, et ma ei tulegi alati kõigile enam 90% kaugusele teele vastu, ei tee neile kinke ega süüa ega enamikku tööd nende eest ära ("alati" on selle eituse juures võtmesõna), ei ole kõigega nõus, et mult peab andeks paluma ka, et andeks annaksin - nad ikkagi hoolivad must.
Nad ikkagi hoolivad meist.
Meie inimesed.
Robinil omad. Minul omad.
Täpselt nagu talle, on ka mulle nakama kättesaamatuna tundunud unistus. Sa tahad kuhugi kuuluda, ent oled nii palju kordi vastu hambaid saanud, et eeldadki end alati saavat.
Alati.
Kui aus olla, usun vist ikka veel, et usaldada saan väääääääääga väheseid peale iseenda. Liiga raske oli toona (toona, muidugi te kõik saate aru, mis ajast jutt) aduda, et usaldasin valesti, minust ei hoolita, mulle tehakse haiget, tehakseGI, ma ei ole ei sinna või sinna teise suunda inimestele piisavalt oluline, et minu poputamisest ja hellitamisest hoolida.
See ei möödunud ajju järgmisi jälgi jätmata teemal "mind ei saagi armastada".
Aga kurat ----- mõned inimesed on ikkagi minu inimesed.
Ja "mõned" on palju rohkem kui null.
reede, 1. september 2017
Teadmistepäeval
1. september.
OEHHHHHHHHHHHHH.
Kas peaksin kuidagi rõõmus olema sel puhul? Et mu lapsed on jälle pooleks igavikuks orjusse minemas? Kusjuures ostsin koju makroone ja tõusin pool seitse, et asja vähemalt pojale kuidagi vastuvõetavamaks teha, aga see ei ole tähistamine, see on LOHUTAMINE.
Jäkk, kooliaasta, jäkk.
Vähemalt ühes asjas olen koolitähtpäevad endale toredaks toiminud - iga kord lillede asemel mingeid häid maiustusi õpetajatele läkitades on hea tunne. Ma ei pea tegema traditsioonilisi nõmedusi, võin asju omamoodi ning paremini teha!
Omamoodi.
Paremini.
"Palju õnne sünnipäevaks"? - no ei, kas kirjutan midagi personaalselt sünnipäevalapsele mõeldut või üldse ei midagi, kui midagi mõttekat pähe ei teki.
Kui veel haiglates aega veetsin (sel aastal pole käinud näiteks), siis kui esimene kord välja arvata (tookord olid kommid. Saan andeks, olin ikka üsna katki), olen alati täissuitsuvorsti või mingit head juustu personalile lõputänuks viinud.
Ei tea veel, kuidas selle lapseplaaniga läheb, aga krt. Kui tahan last, miks pagan peaksin isast otsima, kes mulle seltsiks hea oleks? Täiega vildakas idee põhjani.
Mulle meeldib endale meenutada, et ei pea, ei pea, ei pea olema "nagu kõik". Miks olla normaalne, kui võib olla mina?!
Mulle meeldib, et mu poeg alustab sageli lauseid nii: "Mulle meeldib, et ..." ja "Mulle ei meeldi, et ..." Mulle meeldib, et ta selle eeskuju naturaalselt omaks on võtnud.
Mulle ei meeldi see krdi hapu maitse suus. Rikub toidud ära. Miks üldse valmistada söögiks midagi maitsvat, kui suhupanemisresultaat on nii maohappeline? Kusjuures kui vahetult suus on, on veel hea, alles järelmaitse on hapu-hapu-hapu. Kõigel.
Praegu on esiteks mu lemmikaastaaeg ja teiseks mu lemmiaeg turul käimiseks. See teine on kaasa toonud, et olen sunnitud mitte enam asju juurde ostma või isegi järgmist toitu tegema, enne kui eelmised toidud on ära söödud. Mis mõttes on mul kapis halvaksminemisohus kukeseened? Ei, loomulikult ma saan nad läbi praadida ja lihtsalt säilituskarpi panna, aga misMÕTTES üldse selline probleem tekib?!
Nii ... vale.
Täiesti hämmastav, millised väga tühised mured sünnivad, kui sul on ootamatult palju raha. Till vajub ka juba longu. Ma arvan, läbipraetud kukeseened kartuli (üleeile keedetud, karta on, et kohe vaja ära praadida) ja munaga + till peale on teema? Mulle meeldib väga - ainult mul on Tom Kha supp, mille eile tegin (ka kukeseentega, muidugi) veel ära söömata ja Poeglaps ei pea kumbagi toitu söödavaks ja oeh. MIDA ma küll teen? Ma ei jaksa kõike sööki ära süüa lihtsalt!!!
Söömine, teate, väsitab.
Eriti kuna pärast ei ole suus head maitset ka. On see ... maohappe oma. Mitte jõledalt vastik, aga tüütult kestev ja pealegi kogu aeg sama.
Olgu, seened läbi küpsetatud. Singiga. Sest no - sink oli ka juba sellises kahtlases seisus. Pealegi on seened singiga eriti head.
Mida, turul on ka lihatooted müügil!!!
Pole päriselt veendunud, et tahan täna veel midagi peale magamise ette võtta.
1. september ju. Päev, mil traditsiooniliselt ei taha mitte midagi teha, mitte kuhugi minna ja vihkan kogu maailma. Kui ta poleks hilissuves, mis on mu lemmik kõigi aegade hulgast aastas, oleks vist konkurentsitult halvim kuupäev.
Nüüd nõrk konkurents siiski on.
OEHHHHHHHHHHHHH.
Kas peaksin kuidagi rõõmus olema sel puhul? Et mu lapsed on jälle pooleks igavikuks orjusse minemas? Kusjuures ostsin koju makroone ja tõusin pool seitse, et asja vähemalt pojale kuidagi vastuvõetavamaks teha, aga see ei ole tähistamine, see on LOHUTAMINE.
Jäkk, kooliaasta, jäkk.
Vähemalt ühes asjas olen koolitähtpäevad endale toredaks toiminud - iga kord lillede asemel mingeid häid maiustusi õpetajatele läkitades on hea tunne. Ma ei pea tegema traditsioonilisi nõmedusi, võin asju omamoodi ning paremini teha!
Omamoodi.
Paremini.
"Palju õnne sünnipäevaks"? - no ei, kas kirjutan midagi personaalselt sünnipäevalapsele mõeldut või üldse ei midagi, kui midagi mõttekat pähe ei teki.
Kui veel haiglates aega veetsin (sel aastal pole käinud näiteks), siis kui esimene kord välja arvata (tookord olid kommid. Saan andeks, olin ikka üsna katki), olen alati täissuitsuvorsti või mingit head juustu personalile lõputänuks viinud.
Ei tea veel, kuidas selle lapseplaaniga läheb, aga krt. Kui tahan last, miks pagan peaksin isast otsima, kes mulle seltsiks hea oleks? Täiega vildakas idee põhjani.
Mulle meeldib endale meenutada, et ei pea, ei pea, ei pea olema "nagu kõik". Miks olla normaalne, kui võib olla mina?!
Mulle meeldib, et mu poeg alustab sageli lauseid nii: "Mulle meeldib, et ..." ja "Mulle ei meeldi, et ..." Mulle meeldib, et ta selle eeskuju naturaalselt omaks on võtnud.
Mulle ei meeldi see krdi hapu maitse suus. Rikub toidud ära. Miks üldse valmistada söögiks midagi maitsvat, kui suhupanemisresultaat on nii maohappeline? Kusjuures kui vahetult suus on, on veel hea, alles järelmaitse on hapu-hapu-hapu. Kõigel.
Praegu on esiteks mu lemmikaastaaeg ja teiseks mu lemmiaeg turul käimiseks. See teine on kaasa toonud, et olen sunnitud mitte enam asju juurde ostma või isegi järgmist toitu tegema, enne kui eelmised toidud on ära söödud. Mis mõttes on mul kapis halvaksminemisohus kukeseened? Ei, loomulikult ma saan nad läbi praadida ja lihtsalt säilituskarpi panna, aga misMÕTTES üldse selline probleem tekib?!
Nii ... vale.
Täiesti hämmastav, millised väga tühised mured sünnivad, kui sul on ootamatult palju raha. Till vajub ka juba longu. Ma arvan, läbipraetud kukeseened kartuli (üleeile keedetud, karta on, et kohe vaja ära praadida) ja munaga + till peale on teema? Mulle meeldib väga - ainult mul on Tom Kha supp, mille eile tegin (ka kukeseentega, muidugi) veel ära söömata ja Poeglaps ei pea kumbagi toitu söödavaks ja oeh. MIDA ma küll teen? Ma ei jaksa kõike sööki ära süüa lihtsalt!!!
Söömine, teate, väsitab.
Eriti kuna pärast ei ole suus head maitset ka. On see ... maohappe oma. Mitte jõledalt vastik, aga tüütult kestev ja pealegi kogu aeg sama.
Olgu, seened läbi küpsetatud. Singiga. Sest no - sink oli ka juba sellises kahtlases seisus. Pealegi on seened singiga eriti head.
Mida, turul on ka lihatooted müügil!!!
Pole päriselt veendunud, et tahan täna veel midagi peale magamise ette võtta.
1. september ju. Päev, mil traditsiooniliselt ei taha mitte midagi teha, mitte kuhugi minna ja vihkan kogu maailma. Kui ta poleks hilissuves, mis on mu lemmik kõigi aegade hulgast aastas, oleks vist konkurentsitult halvim kuupäev.
Nüüd nõrk konkurents siiski on.
Tellimine:
Postitused (Atom)