Nägin unes, et pidin tegema vene keele harjutusi mingte absurdselt kirjanduslike väljendite (uduloor tumendas maastiku häguseks?) peale, oodates samas pääsu ämmaemanda vastuvõtule, kes ise oli küll entusiastlik ja üritas mind isegi varem vahele võtta, aga ma olin ikka väga kindel, et pole rase.
Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!
Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!
Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.
Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(
Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.
See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.
Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.
Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.
Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 8. august 2018
pühapäev, 5. august 2018
Kunagi oli fännitüdruk
Eile oli Ritsiku korraldet blogijate kokkutulek eesmärgiga matkata.
Alustuseks rüsasin üleeile oma jala ära. Ma vahel kipun valu vääralt tundma, et jalgadest jooksevad hood läbi, on loomulik - aga seekord olin varbaküünt natu valesti lõiganud, jäi terav nurk ja siis see lõhkus teise varba ära.
Ma ei tundnud ka enne kui õhtul, et jalg on kuidagi ikka veel valus ... oi, verine!
Alustuseks rüsasin üleeile oma jala ära. Ma vahel kipun valu vääralt tundma, et jalgadest jooksevad hood läbi, on loomulik - aga seekord olin varbaküünt natu valesti lõiganud, jäi terav nurk ja siis see lõhkus teise varba ära.
Ma ei tundnud ka enne kui õhtul, et jalg on kuidagi ikka veel valus ... oi, verine!
Nii et juba kõhklesin veidi.
Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.
Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.
Nii kuradi halb! Kõhuvaluhood ja oksendamine-oksendamine-oksendamine - mul oli hirmus janu, aga kõik joodu (peamiselt väikese soolaga vesi, üritasin midagi mineraalsoolade taastamise teemal) tuli poole tunniga jälle välja.
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.
Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.
Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.
Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.
Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?
Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.
Ma ei oska seda armastuse määra õieti kirjeldada, mis mul nende vastu oli. Kõik plaadid, mis kassettidel saada, omastasin. Igasuguseid obskuurseid lugusid tean, sest ma kuulasin neilt kõike. Korra raadiost soovilugu tellides (Queen, "You're My Best Friend") sain sealt kiita, et tean, et loo autor oli John Deacon ja ta mängis/mängib bändis bassi. Olen tõeline Queeni-spetsialist. Nagu ... niiiii triviaalne teadmine ju, see oli isegi hitttlugu, dohh, muidugi ma tean!
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.
Isegi a-ha mitte =)
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.
Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.
Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.
Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.
Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?
Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.
 |
| Ainus pilt, mis mul ENDAst sealt Taanist on - see, kes loeb "Meistrit ja Margaritat" muidugi. Jep, ma näen 12-13 aastase kohta eakas välja. Lapsukesed legodega on mu vend (see blond) ja üks Joel. Põlved on vist Sandra omad. Muide, ma olin ka veendunud, et mul on väga koledad käed. Paks ja kole niikuinii. |
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.
Isegi a-ha mitte =)
reede, 3. august 2018
Diiva
Oh, nad teevad Freddiest filmi!
Kuulge, ammmmmmmmmmmmmmu juba oleks aeg!
Ja mingi päris raamat samuti, paluks. Mis ei oleks tabloidide ümberjutustus ega "väga oma kunstile pühendunud, väga töökas, väga andekas"-raamat. Mida, see viimane oli tüüpiline teda tundnud muusikute kirjeldus Freddiest ja Queenist üldse intervjuudes veel 10 aastat tagasi ju! Andekad, tõelised staarid, intelligentsed ...
Mis on III-GAV kirjeldamisviis!!!!!
Olen ühtpidi kindel, et Queenist on kirjutatud mitu raamatut - ja teistpidi kindel, et ükski neist ei ole materjalile au teinud, muidu oleksin neist ju palju kuulnud!
Ning Freddie elu oli LUGU. Üleni oivaline lugu.
Ja selline LUGU on siiamaani korralikult loona käsitlemata.
Maeitea.
Arumaitaipa.
MIKS?!?!?!
Aga no nüüd viimaks tuleb film. Ja awwww, nende nooreea näitlejad näevad nii nummid välja! Kohe tuleb väga meelde, miks ma Rogerisse nii armunud olin! (Vana ta nüüd on, saab 70 või? Aga ta näojoontes on see armsus alles!)
(Jaa, muidugi ma olen Queenist rääkivaid dokke näinud. Need on ... nii elutud võrreldes sellega, mis võiks olla, ja mingid väga igavad väikesed mehed kasutavad neid enda näitamiseks. Krt, kes tahab neid näha?! Me ei teadnud nende nimesid enne ja ei tea ka pärast filmi vaatamist, nad lähevad meelest juba jutu ajal!)
Freddie SELGELT oli suurem kui elu, dohh. Eredam, rohkem päris, säras ja hiilgas kui eredaim välk. Diiva kõiges ja üleni, absoluutselt kartmatu.
Kuigi ma VÄGA loodan, et kui ta teada sai, et HIV, ta oli oma partnerite suhtes hellll ja kasutas kaitseid.
Väga loodan. Nii umbes 45% usun samuti.
***
Muidu mina käisin öösel teist korda augusti teise kuupäeva sees ujumas.
Kõige keerulisem oli vette minna ja välja tulla.
Kannatan nagunii enam-vähem kogu aeg selle kuumaga pearingluse all, ajukahjustus ja värk, ei näe eriti allapoole - aga kui on veel pime ka, on täiesti hull olukord.
Pealegi veest välja tulles kippus mul pea ka enne rongi ringi käima. Mingi rõhuvahe, kuidas keha tundub vees, kuidas keha ja tema raskus tunduvad õhu käes nii teistsugused ...
Nüüd, öösel, tulin häbenemata jõest välja neljal jäsemel. Kuradile, keda see huvitama peaks?! Et mingi tume ähvardav suure kärnkonna moodi kuju ilmub tumedast veest ning ronib kiviastmetele, hingeldab seal natu, siis tõuseb ja moondub tõusmise käigus naiseks?
Kedagi. Ei. Huvita.
Keegi. Isegi. Ei näe.
Suva =)
Vesi oli sama soe kui päeval. Loomulikult. Isegi ritsikad olid vaiksed ja kuulsin üks kord ühtainsat sääske pinisemas.
Kuuma ja kuiva hea külg - sääski on palju vähem.
Mingid noored mehed lõugasid mu vette minnes diagonaalis vastaskaldal, ohtralt huumorit teemal "kellel on paljas till". Aga seks ajaks, kui mina nende asupaigani ujusin, olid nad juba ära läinud. Neetud, võibolla oleksin ka vaadata tahtnud!
Aga samas oli vaikus ja üksindus tore. Vaatasin taevasse, sealseid tähti, ja ujusin häirimatus rahus, kuni käega tõmmates sedapidi mingisse heina vajusin.
Siis rabelesin natuke, et jälle vabamasse vette pääseda.
***
Ma ise ei ole endast kunagi kui diivast mõelnud, end sedasi tunnetanud. Minu tunnetus pole mitte "mina tahan, mina võin!" vaid "kõik võiksid teha, mida tahavad! KÕIK!"
Sest kui minul oleks HIV, mul küll poleks raasugi tahtmist teisi oma põgusate lõbude nimel surema saata. Mitte et tahan, teen, vaid ma EI TAAHAAA! JUUBEEEE!!!!
Lugesin artiklit (või noh, see ei ole päris aritkkel =)), kus on kirjas, et autistidel ei arene välja sellist ego, nagu normaalsetel inimestel, neil kas polegi ego või on see täiesti teistsugune.
Oleneb ego definitsioonist.
Võibolla. Ma tean, et ega ma arva küll, et minu tahtmised ja mittetahtmised oleksid kuidagi tähtsamad teiste omadest. Elik kuigi leian, et mul on absoluutne õigus oma elu üle otsustada, põrgusse kõigi muude arvamused, on mul samas ka tunne, et teistel on absoluutne õigus OMA elude üle otsustada ja keegi ei tohiks sinna sekkuda.
Ainus teiste ellu sekkumise koht on, kui too teise elu segab sinu oma väga otseselt. Kui ta möliseb su akna all öösel ja kõva häälega nt.
Või ronib su plokki kommenteerima, sealjuures millekski panemata su "mine ära, ma ei taha sind lugeda" reaktsioone. (Ma ei saa sellest üle. Ilmselt ei hakkagi saama. Need mu blogisõbrad, kes ebapärlikarpi loevad ja jagavad, tekitavad mus iga kord haava, kui jälle ta nime näen. Sest mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiii "Minamittearusaama!!!" selle peale, et keegi võib SEDASI käituda ja ikkagi enam-vähem arukas inimene olla. Ei, minul tuleb: "Intelligents ei välista ju lollust! Miks täitsa toredad inimesed seda lolli loevad?!")
Aga ego teistmoodi toimimine ja üldine "et ego ei valitseks, ei tohi oma tahtmiste järgi käia, käi vaid kohustusi täitmas""ilmselt ongi mu meeletu ühiskonda mittesobimise tunde taga. Sest minu tahtmised ei ole kuidagi kurjad, kuidagi teisi mittearvestavad. Minu tahtmised arvestavadki kõigiga. Jah, ka tolle tulevase lapsega.
Ma ei oska vaadata asju ainult enda positsioonilt.
Ja samas mu vaade elule pole üldse peab-keskne. On võib-keskne. Mu suhtumine lapsesaamisessse pole ka "siis peab seda ja seda ja seda ja seda ja ...oh, nii palju kohustusi tuleb juurde!" Mul on hoopis: "siis saab seda ja seda ja seda, nii palju võib ja saab, mida muidu mitte!"
Küsisin pojalt ka järgi, et noh, kas tal on halb elada või, kui mul lademes raha pole ja tal teist vanemat kodus ka mitte.
Mis te arvate, mida ta vastas? =P
Nojah, mina ja minu tahtmised ... Tegelt ma ei teeskle, et näeksin Freddie sisse takkajärgi. Et ta suhtus kindlasti-kindlasti endasse teistmoodi kui teistesse.
Pigem ütleksin, et ta oli paljus nagu mina, sest nii tundub mulle loogiline. Ennast teistes näha on lihtne. Aga no diivalikkus oli tas selge ka ju.
Vbla oleme me diivade olemust traditsiooniliselt valesti mõistnud hoopis? Äkki nad pole "MINA olen tähtis, MINU tahtmine loeb!" vaid "Muidugi minu tahtmine loeb! Ma väljendan seda, võtke see oma käitumisjuhiseks, kui minusse puutute - aga teemad minusse puutumine ja mittepuutumine on te oma tahtmiste küsimus. Tahate või ei taha - teie otsus! Ei taha mu olemist lava taga mugavaks teha - teie otsus. Et ma seepeale ei taha esineda - minu otsus. Ja kõik on õnnelikud, sest nende vajadused on täidetud!"
Vbla olen ma sel juhul ikkagi ka diiva?
Võibolla on meid palju?
Kunagi selgitasin Murcale, et laul võiks ikka postituse alguses olla, siis loen muusika saatel ja hea.
AgA ise panen ikka lõppu. See on nagu ... lõppsõna või asi.
Kuulge, ammmmmmmmmmmmmmu juba oleks aeg!
Ja mingi päris raamat samuti, paluks. Mis ei oleks tabloidide ümberjutustus ega "väga oma kunstile pühendunud, väga töökas, väga andekas"-raamat. Mida, see viimane oli tüüpiline teda tundnud muusikute kirjeldus Freddiest ja Queenist üldse intervjuudes veel 10 aastat tagasi ju! Andekad, tõelised staarid, intelligentsed ...
Mis on III-GAV kirjeldamisviis!!!!!
Olen ühtpidi kindel, et Queenist on kirjutatud mitu raamatut - ja teistpidi kindel, et ükski neist ei ole materjalile au teinud, muidu oleksin neist ju palju kuulnud!
Ning Freddie elu oli LUGU. Üleni oivaline lugu.
Ja selline LUGU on siiamaani korralikult loona käsitlemata.
Maeitea.
Arumaitaipa.
MIKS?!?!?!
Aga no nüüd viimaks tuleb film. Ja awwww, nende nooreea näitlejad näevad nii nummid välja! Kohe tuleb väga meelde, miks ma Rogerisse nii armunud olin! (Vana ta nüüd on, saab 70 või? Aga ta näojoontes on see armsus alles!)
(Jaa, muidugi ma olen Queenist rääkivaid dokke näinud. Need on ... nii elutud võrreldes sellega, mis võiks olla, ja mingid väga igavad väikesed mehed kasutavad neid enda näitamiseks. Krt, kes tahab neid näha?! Me ei teadnud nende nimesid enne ja ei tea ka pärast filmi vaatamist, nad lähevad meelest juba jutu ajal!)
Freddie SELGELT oli suurem kui elu, dohh. Eredam, rohkem päris, säras ja hiilgas kui eredaim välk. Diiva kõiges ja üleni, absoluutselt kartmatu.
Kuigi ma VÄGA loodan, et kui ta teada sai, et HIV, ta oli oma partnerite suhtes hellll ja kasutas kaitseid.
Väga loodan. Nii umbes 45% usun samuti.
***
Muidu mina käisin öösel teist korda augusti teise kuupäeva sees ujumas.
Kõige keerulisem oli vette minna ja välja tulla.
Kannatan nagunii enam-vähem kogu aeg selle kuumaga pearingluse all, ajukahjustus ja värk, ei näe eriti allapoole - aga kui on veel pime ka, on täiesti hull olukord.
Pealegi veest välja tulles kippus mul pea ka enne rongi ringi käima. Mingi rõhuvahe, kuidas keha tundub vees, kuidas keha ja tema raskus tunduvad õhu käes nii teistsugused ...
Nüüd, öösel, tulin häbenemata jõest välja neljal jäsemel. Kuradile, keda see huvitama peaks?! Et mingi tume ähvardav suure kärnkonna moodi kuju ilmub tumedast veest ning ronib kiviastmetele, hingeldab seal natu, siis tõuseb ja moondub tõusmise käigus naiseks?
Kedagi. Ei. Huvita.
Keegi. Isegi. Ei näe.
Suva =)
Vesi oli sama soe kui päeval. Loomulikult. Isegi ritsikad olid vaiksed ja kuulsin üks kord ühtainsat sääske pinisemas.
Kuuma ja kuiva hea külg - sääski on palju vähem.
Mingid noored mehed lõugasid mu vette minnes diagonaalis vastaskaldal, ohtralt huumorit teemal "kellel on paljas till". Aga seks ajaks, kui mina nende asupaigani ujusin, olid nad juba ära läinud. Neetud, võibolla oleksin ka vaadata tahtnud!
Aga samas oli vaikus ja üksindus tore. Vaatasin taevasse, sealseid tähti, ja ujusin häirimatus rahus, kuni käega tõmmates sedapidi mingisse heina vajusin.
Siis rabelesin natuke, et jälle vabamasse vette pääseda.
***
Ma ise ei ole endast kunagi kui diivast mõelnud, end sedasi tunnetanud. Minu tunnetus pole mitte "mina tahan, mina võin!" vaid "kõik võiksid teha, mida tahavad! KÕIK!"
Sest kui minul oleks HIV, mul küll poleks raasugi tahtmist teisi oma põgusate lõbude nimel surema saata. Mitte et tahan, teen, vaid ma EI TAAHAAA! JUUBEEEE!!!!
Lugesin artiklit (või noh, see ei ole päris aritkkel =)), kus on kirjas, et autistidel ei arene välja sellist ego, nagu normaalsetel inimestel, neil kas polegi ego või on see täiesti teistsugune.
Oleneb ego definitsioonist.
Võibolla. Ma tean, et ega ma arva küll, et minu tahtmised ja mittetahtmised oleksid kuidagi tähtsamad teiste omadest. Elik kuigi leian, et mul on absoluutne õigus oma elu üle otsustada, põrgusse kõigi muude arvamused, on mul samas ka tunne, et teistel on absoluutne õigus OMA elude üle otsustada ja keegi ei tohiks sinna sekkuda.
Ainus teiste ellu sekkumise koht on, kui too teise elu segab sinu oma väga otseselt. Kui ta möliseb su akna all öösel ja kõva häälega nt.
Või ronib su plokki kommenteerima, sealjuures millekski panemata su "mine ära, ma ei taha sind lugeda" reaktsioone. (Ma ei saa sellest üle. Ilmselt ei hakkagi saama. Need mu blogisõbrad, kes ebapärlikarpi loevad ja jagavad, tekitavad mus iga kord haava, kui jälle ta nime näen. Sest mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiii "Minamittearusaama!!!" selle peale, et keegi võib SEDASI käituda ja ikkagi enam-vähem arukas inimene olla. Ei, minul tuleb: "Intelligents ei välista ju lollust! Miks täitsa toredad inimesed seda lolli loevad?!")
Aga ego teistmoodi toimimine ja üldine "et ego ei valitseks, ei tohi oma tahtmiste järgi käia, käi vaid kohustusi täitmas""ilmselt ongi mu meeletu ühiskonda mittesobimise tunde taga. Sest minu tahtmised ei ole kuidagi kurjad, kuidagi teisi mittearvestavad. Minu tahtmised arvestavadki kõigiga. Jah, ka tolle tulevase lapsega.
Ma ei oska vaadata asju ainult enda positsioonilt.
Ja samas mu vaade elule pole üldse peab-keskne. On võib-keskne. Mu suhtumine lapsesaamisessse pole ka "siis peab seda ja seda ja seda ja seda ja ...oh, nii palju kohustusi tuleb juurde!" Mul on hoopis: "siis saab seda ja seda ja seda, nii palju võib ja saab, mida muidu mitte!"
Küsisin pojalt ka järgi, et noh, kas tal on halb elada või, kui mul lademes raha pole ja tal teist vanemat kodus ka mitte.
Mis te arvate, mida ta vastas? =P
Nojah, mina ja minu tahtmised ... Tegelt ma ei teeskle, et näeksin Freddie sisse takkajärgi. Et ta suhtus kindlasti-kindlasti endasse teistmoodi kui teistesse.
Pigem ütleksin, et ta oli paljus nagu mina, sest nii tundub mulle loogiline. Ennast teistes näha on lihtne. Aga no diivalikkus oli tas selge ka ju.
Vbla oleme me diivade olemust traditsiooniliselt valesti mõistnud hoopis? Äkki nad pole "MINA olen tähtis, MINU tahtmine loeb!" vaid "Muidugi minu tahtmine loeb! Ma väljendan seda, võtke see oma käitumisjuhiseks, kui minusse puutute - aga teemad minusse puutumine ja mittepuutumine on te oma tahtmiste küsimus. Tahate või ei taha - teie otsus! Ei taha mu olemist lava taga mugavaks teha - teie otsus. Et ma seepeale ei taha esineda - minu otsus. Ja kõik on õnnelikud, sest nende vajadused on täidetud!"
Vbla olen ma sel juhul ikkagi ka diiva?
Võibolla on meid palju?
Kunagi selgitasin Murcale, et laul võiks ikka postituse alguses olla, siis loen muusika saatel ja hea.
AgA ise panen ikka lõppu. See on nagu ... lõppsõna või asi.
kolmapäev, 1. august 2018
Oivaline
Ooooooooooooooooooooooo, august!
Maisaa aru - kümme minutit on augustikuu peal olnud ja korraga on mul sees magus ja hea tunne, romantiline ja hell, ühtaegu haavatud, sume, hele ja hajus nagu päikeseloojanguaegne taevas - ja maailm kiirgab vaikset mahedat valgust, vahel liiga kuuma, vahel sünkjat, vahel pole see üldse valgus, vaid pimedus ... ja KÕIK see on siin, minus.
Just praegu. Vahel nii, vahel naa, aga KÕIK ON KORRAGA!
Vaatame.
Mulle meeldib
* vesi
* augustikuu
* tantsimine
* kirjutamine
* kirg
* põnevus
* kollased krantsid
* kohv
* tunne, et mina ei vastuta
* tited
* noored nägusad mehed
* higilõhn
(eriti noorte nägusate meeste oma)
* tätoveeringud
* tunnustus
* Jo-ga algavad nimed, nt Joonas, Josefiina, Joel. Joosep ja selle teisendid ainult millegipärast ei meeldi nii väga.
* siid
* värvilised sukkpüksid, milles muude seas ka paar % naturaalset materjali
* anda ära
* vaarikad
* välguvalgus
* tugevad kulmud
* ksülofoniheli
* päikeseloojangud
* türkiisi(imitatsiooni)d hõbeda(imitatsiooni)ga
* roosa ja roheline, türkiissinine ja pruun, tumekollane ja telliskivivärv -värvikombinatsioonid
* küüslauk
* pehmed harilikud pliiatsid
* tindiküllased tindipliiatsid
* internet
* piim
* päevitus või lihtsalt tume nahk
* ebatäius
* ebajasiimi õied
* noored porgandid ja herned värskelt
* inimeste füüsiliste omapärade tunnetamine oma käe all
* öö
* tunne, et mind mõistetakse
* aldid
* head ootamatused
* armumine
* apelsinimaik
Maisaa aru - kümme minutit on augustikuu peal olnud ja korraga on mul sees magus ja hea tunne, romantiline ja hell, ühtaegu haavatud, sume, hele ja hajus nagu päikeseloojanguaegne taevas - ja maailm kiirgab vaikset mahedat valgust, vahel liiga kuuma, vahel sünkjat, vahel pole see üldse valgus, vaid pimedus ... ja KÕIK see on siin, minus.
Just praegu. Vahel nii, vahel naa, aga KÕIK ON KORRAGA!
Vaatame.
Mulle meeldib
* vesi
* augustikuu
* tantsimine
* kirjutamine
* kirg
* põnevus
* kollased krantsid
* kohv
* tunne, et mina ei vastuta
* tited
* noored nägusad mehed
* higilõhn
(eriti noorte nägusate meeste oma)
* tätoveeringud
* tunnustus
* Jo-ga algavad nimed, nt Joonas, Josefiina, Joel. Joosep ja selle teisendid ainult millegipärast ei meeldi nii väga.
* siid
* värvilised sukkpüksid, milles muude seas ka paar % naturaalset materjali
* anda ära
* vaarikad
* välguvalgus
* tugevad kulmud
* ksülofoniheli
* päikeseloojangud
* türkiisi(imitatsiooni)d hõbeda(imitatsiooni)ga
* roosa ja roheline, türkiissinine ja pruun, tumekollane ja telliskivivärv -värvikombinatsioonid
* küüslauk
* pehmed harilikud pliiatsid
* tindiküllased tindipliiatsid
* internet
* piim
* päevitus või lihtsalt tume nahk
* ebatäius
* ebajasiimi õied
* noored porgandid ja herned värskelt
* inimeste füüsiliste omapärade tunnetamine oma käe all
* öö
* tunne, et mind mõistetakse
* aldid
* head ootamatused
* armumine
* apelsinimaik
Tellimine:
Postitused (Atom)