DISCLAIMER: Siin ma phmt hädaldan ja vingun praegu ja kui nüüd tuleb kommentaare "nii isekas, kuidas sa võid" või "võta end kokku ja ole tubli!", ma lihtsalt kustutan ära.
Valu ikka väsitab.
Mul ei ole selle kohta midagi uut öelda kui et näe, jälle kogen seda. Aint magaks kogu aeg, aga Poeglaps röögib (poolihääli, aga see on kõvasti valjem kui vaikus) arvuti taga, kuidas mäng vihkab teda ja miks, miks, miks?!
Ei, mul ei ole ka mingit probleemi, lihtsalt mu floksid ei õitse ja on november, midagi teha ei saa, praegu polegi floksiaeg, ja siis olen kurb seepärast.
Läheb üle. Aga on kurb.
Ma tahaks jalaga peksta, aga ei tea, keda või mida.
Ma olen valesti, olles mina, aga ei taha ka keegi teine olla - suht võimatu olukord.
Ok, hullult ponnistades suudan veel kaks meest välja mõelda, kellelt last küsida, aga nad ka nagunii pole nõus.
Mu poeg mängib fortnite'i ja räuskab, et see mäng vihkab teda, miks, miks, miks, ja mul on tunne, et mind vihkab elu, miks, miks, miks, mis on mõnevõrra hullem - aga teda "ei huvita".
Et ma tean, ma tean, lubasin 10 aastat ja neist pole neligi päriselt läbi, ma ei tee midagi endaga - aga see tunne, et sa oled kõigi jaoks valesti, et tegelt sind talutakse, sest kedagi paremat pole võtta, kas see ei käigi kõigil vahepeal peal? Kas tõesti on nii imelik tunda, et ilmselt oleks parem, kui mind olemas poleks?
Kui su poega ei huvita ja tütar elab mujal ja koera jalutaksid ja annaksid talle süüa ju teised ka, jee ta tänavale visataks või magama pandaks, kui lastel "niigi raske aeg on", kui sind ei taheta, kui sind ei vajata, sa lihtsalt - loksud ju?
Kas see "miks ma pingutan, kedagi ei huvita ju" on tõesti mingi HARULDANE asi v?
Aga elada ilma pingutamata ... ma tean, jutlustan seda kogu aeg. Ja siis tulevad inimesed ja ei ole minuga üldse rahul ja ma ei ole nende jutu järgi täiskasvanulik ega vastutustundlik ja olen isekas ja narstissistlik ja no MA EI SAA ARU, mis nende peades toimub, mida nad ette kujutavad.
Sest mina kipun alailma pingutama teiste heaks üle oma võimete, sest ma ju TAHAN, ja ma üritan endale piire ette seada lihtsalt sinna, kus ma tegelt ei taha, aga pingutamine teiste heaks on juba nii harjunud, et kipun seda automaatselt tegema. Kuidas see HALB on, et ma natuke ennast ka hoida katsun?
Vanadel kurbadel aegadel ma tundsin end kogu aeg süüdi, et miks ma rohkem ei teeni, miks ma oma ema mehele korteriüüri ei maksa, miks ma rohkem ei korista, paremini ei kirjuta, rohkem lastega ei tegele, parem tudeng ei ole, sportlikum ei ole, vähem ei kaalu - nüüd ma vähemalt saan aru, et kõike üks inimene ei suuda, see on normaalne, et kõike üksi ei suuda ja ei tee. Ja kui seda oodatakse, on probleem ootajal, mitte minul.
Nagu - ma üritasin KÕIKI õnnelikuks teha. Ja kui enam ei ürita, olen ISEKAS ja NARTSISSITLIK? Vabandust, aga äkki teeks vahelduseks teistpidi? Et kõik, kes on mult oodanud, et ma neid õnnelikumaks teeksin, tunneksid end süüdi ja halvasti, kui nad ei suuda mind õnnelikuks teha? Mitte et paha mina, miks ma üüri ei maksa (rohkem), vaid paha korteriomanik, miks ta minu meele järgi remonti ei tee (rohkem)? Millal on minu käest küsitud, mis mulle meeldiks, mitte eeldatud, et ma kõige eest tänulik olen ja räägitud, kuidas ma teen seda ja toda ebapiisavalt?
Oh, vihane on palju toredam olla kui kurb =P
Just, mitte mina ei ole halb inimene, kui keegi ei hinda mind aktiivselt, vaid fakk need teised, kui nad mind hinnata ei mõista!
Huh, jaa =)
Ma selle vihaga võiksin midagi teha kohe.
Oh, tean!
Kunagi avaldasin luulekogu. Helen tegi sellele viimase peal kujunduse.
Kriitikud suht (väga?) kiitsid seda, oli ka Betti Alveri preemia nominent. Ma elasin usus, et keegi seda ei osta ega loe, sest tagasiside kirjastuselt oli, et aastaga on müüdud 32 eksemplari või midagi.
Aga mõned aastad tagasi juba väitsid inimesed, et raamatupoodidest on otsas.
Mõtsin, et eks kirjastus loobus neid laiali vedamast lihtsalt, olgu - aga kuskil aasta eest avastasin, et Hermese koduleht ka ütleb, et "läbi müüdud".
(Muidu on see arvustuste lugemiseks nüüd parim koht, sest enamik vanu linke on praeguseks tummad.)
Aga! Minu käes on veel viis täiesti uut ja lugemata praakeksemplari, sest algul trükiti neid täistiraaž, kuid siis selgus, et mu lemmikluuletuse keskel on leheküljed vahetusse läinud, luuletus algab lõpust ja siis tuleb algus. Tehti siis uus tiraaž (kuna mu isa ja mu ema mees maksid kirjastusele avaldamise eest, oli korralik tulemus neile kohustus), aga meie kätte jäi nii palju praaki, kui küsisime.
Kui keegi, kes on võimeline ühe luuletuse jagu vales järjekorras lehekülgi lugema, tahaks sihukest luulekogu endale koju, siis kui ta saadaks aadressil murumuna ät gmail punkt com oma kontaktid (linn, pakiautomaat, oma telefoninumber), ma detsembri jooksul saadaksin need kogud laiali.
Siia postituse alla võib ka öelda, et saatsid kontaktid, sest mul on neid praakeksemplare siiski ainult viis ja oma märgades unenägudes ma näen kümmet innukat luulehuvilist kohe tormamas ja mina siis pilgutaksin abitult silmi ja mõtleksin, kust veel 5 eksekat välja võluda.
Küsisin kohe neti teel last ka.
Pakkumine olla väga ootamatu, aga huvitav.
Lubati järele mõelda.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 28. november 2018
esmaspäev, 26. november 2018
Kõik on halvasti
Inimese kohta, kes kogu aeg seletab, et on hormonaalne olend, kelle määrab ära keha ja mõistus tuleb teises järgus (kui mitte kolmandas), oli mul väga veider ettekujutus selle kohta, kuidas noodsamad hormoonid kaalu mõjutavad. Või siis ei mõjuta eriti.
Või õieti - ma tegelt uskusin, et mõjutavad, aga teistel. Mul hoiavad menstruatsioonitsükli osadel päevadel vedelikku kehas kinni, siis lasevad jälle vallale ja muud eriti ei tee.
Noh, praktika selgus natu teistsugune olevat.
Eelmisel talvel hakkasin lambist juurde võtma. Mitte midagi teistmoodi ei teinud, sama palju trenni olen kolm aastat teinud, samapalju sõin ka - ja no võtsin juurde. Näiteks seitse kilo.
Selle pealt mingeid järeldusi veel ei teinud, sest no - ju ma siis endale märkamatult sõin rohkem või midagi, ega ma ju ometi jäta kasutamata võimalust enesekriitiline olla, kui mitteolemine nõuaks pealegi oskust vastutust kuhugi mujale panna, kui enda peale võtta.
Aga nüüd võtan alla, samamoodi lambist, midagi tegemata, ja olen seega sunnitud tõdema, et need kunstliku viljastamise hormoonid ikka mõjutasid. Kuna mul sai raha otsa, siis on suvest saati ses osas tühi maa old ja nüüd läheb kaal lihtsalt, mitte midagi tehes, jälle alla.
Nojah. Väga paljuütlev. Ütleb palju loodetavasti neile, kel ka arvamus, et eieieiei, NENDE kehas ei tee hormoonid vähemalt kaalu osas väga midagi.
***
14 tundi hiljem:
Oi.
Oi, see juhtus jälle.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saan vähemalt selle, miks mul alati nii valus on, kui mind ei taha mees, keda mina tahan.
Sest mina hakkan tahtma meest, keda ma juba tunnen. Ja siis ma ootan kannatlikult, oh, kohutavalt kannatlikult kuid, vahel aastaid, seekord poolteist aastat, enne kui asi "kuule, ütle nüüd välja'ni" läheb.
Kui siis selgub, et mkmm (ja alati selgub nii. Mis värk? ALATI!), siis mul ei ole: "Kui ta mind paremini tunneks, ta ju tahaks".
Sest nad tunnevad juba.
Nii hästi kui saab - ja ma ei ole neile piisavalt. Või olen liiga, vahet pole.
Kes ma olen, ei sobi neile.
Ma olen valesti.
Ja ma ei tea, mida teha. Ei saa ju hakata kellekski teiseks.
Lihtsalt on, nagu on.
Nii neetult valus. Nii valus, et magada ei saa, aint värisen siin omaette. Suitsu ka pole ja kell on pool viis hommikul. Huvitav, kas võtta koer nööri otsa ja kõmpida 4 km kaugusele bensukasse?
No mis ma muud ikka teen siin. Istun arvuti taga ja kannatan?
Lähen.
Või õieti - ma tegelt uskusin, et mõjutavad, aga teistel. Mul hoiavad menstruatsioonitsükli osadel päevadel vedelikku kehas kinni, siis lasevad jälle vallale ja muud eriti ei tee.
Noh, praktika selgus natu teistsugune olevat.
Eelmisel talvel hakkasin lambist juurde võtma. Mitte midagi teistmoodi ei teinud, sama palju trenni olen kolm aastat teinud, samapalju sõin ka - ja no võtsin juurde. Näiteks seitse kilo.
Selle pealt mingeid järeldusi veel ei teinud, sest no - ju ma siis endale märkamatult sõin rohkem või midagi, ega ma ju ometi jäta kasutamata võimalust enesekriitiline olla, kui mitteolemine nõuaks pealegi oskust vastutust kuhugi mujale panna, kui enda peale võtta.
Aga nüüd võtan alla, samamoodi lambist, midagi tegemata, ja olen seega sunnitud tõdema, et need kunstliku viljastamise hormoonid ikka mõjutasid. Kuna mul sai raha otsa, siis on suvest saati ses osas tühi maa old ja nüüd läheb kaal lihtsalt, mitte midagi tehes, jälle alla.
Nojah. Väga paljuütlev. Ütleb palju loodetavasti neile, kel ka arvamus, et eieieiei, NENDE kehas ei tee hormoonid vähemalt kaalu osas väga midagi.
***
14 tundi hiljem:
Oi.
Oi, see juhtus jälle.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saan vähemalt selle, miks mul alati nii valus on, kui mind ei taha mees, keda mina tahan.
Sest mina hakkan tahtma meest, keda ma juba tunnen. Ja siis ma ootan kannatlikult, oh, kohutavalt kannatlikult kuid, vahel aastaid, seekord poolteist aastat, enne kui asi "kuule, ütle nüüd välja'ni" läheb.
Kui siis selgub, et mkmm (ja alati selgub nii. Mis värk? ALATI!), siis mul ei ole: "Kui ta mind paremini tunneks, ta ju tahaks".
Sest nad tunnevad juba.
Nii hästi kui saab - ja ma ei ole neile piisavalt. Või olen liiga, vahet pole.
Kes ma olen, ei sobi neile.
Ma olen valesti.
Ja ma ei tea, mida teha. Ei saa ju hakata kellekski teiseks.
Lihtsalt on, nagu on.
Nii neetult valus. Nii valus, et magada ei saa, aint värisen siin omaette. Suitsu ka pole ja kell on pool viis hommikul. Huvitav, kas võtta koer nööri otsa ja kõmpida 4 km kaugusele bensukasse?
No mis ma muud ikka teen siin. Istun arvuti taga ja kannatan?
Lähen.
laupäev, 24. november 2018
Oh ja ah!
Käisin oma tütre kooli playboxil.
Ma täpselt ei tea, kuidas oma vaimustust väljendada, sest see orgunn, mis kulus ürituse korraldamiseks, oli üle igasuguse mõõdu, phmt ma tahaks nutta lihtsalt vaimustusest, aga LISAKS sellele olid etteasted! 20 klassi olid ikka väga palju tööd ja vaeva alla pannud, laval oli nii imelist tervikut ja näitlejameisterlikkust, hästi sünkroonis tantsukavu kui elus saltoviskaja ja noh - ma eksisin JÄLLE ära (üldiselt ma ei eksi, kui kohas juba enne käinud olen, 32. koolis olin kaks korda, neist ühel ekslesin enne 2 tundi mööda Mustamäed) ning olin juba kohale jõudes surnuks väsinud, ent ikkagi olin vaimustusest tumm.
ÜKS asi oli aint ebahea - see, et võimlas ei saanud aknaid avada ja publik etteastete teise poole ajaks juba lämbus.
Aga kõik muu oli IMELINE.
Isegi see, kuidas publik vahepeal röökis ja kiljus - ma küll ei saanud aru, mis laul see üldse oli, mida koolidirektor laulis, aga no see, kui LAHE oli kuulajatel, kui LAHE on omada selliseid õpetajaid, sellist koolivaimu - see ikka tuli läbi.
Kui ühe õhtujuhi klass esines (nad tegid viimase peal tööd, ma isegi hindasin nende tervikut natu kõrgemalt kui oma tütre klassi, kes sai viimaks grand prix, oma - aga no mu tütre klassi ülesanne oli oluliselt vingem ka, seal ei olnud keegi lihtsalt "tantsija", KÕIK olid rollid ja rollis), siis ta saatis neid innustusega ja pärast intervjuu ajal kallistas oma klassivenda.
Mu meelest mehed peaksid omavahel palju rohkem kallistama, patsutama, õlavarsi suruma - puudutamine võiks ka neile normaalne olla ju? Ja paistab, et noor põlvkond juba suudab ja oskab seda teed käia.
See poiss, kes oli riietatud Brintney Spearsiks ja tegi laval saltot! Mu süda murdus Florence and the Machine'i järgi tehtud kava järel! Meie Mehe "Solgitoru sultani" teemal tehtud kavas Kõige Nägusam Noor Mees tegi laval kelmikalt strippi!
AAAAAAHHHHH!
Mul oli termosega kohv kaasas, sest mul oli vähe usku puhvetisse vaheajal, ja õigesti, sest vaheaeg tehti pärast kõiki kavu, et žüriil oleks aega otsuseid teha.
Jah, pudelikesega piim ja purgiga suhkur (ma ise joon suhkruta, aga ma päris üksi ei olnud) ka.
I come prepared.
Mida, muidugi olen ma väsinud ainult vaatamas käimisest, nii väsinud, et mul on kogu aeg külm (istun kampsunis JA talvemantlis) ja ei saa magada. Aga ma olen niiiiiiiiiii uhke, nii rõõmus, nii rahul!
Sest mu tütre klass võitis gümnaasiumiosa kavade seas ja sai ka grand prix ja no kurat.
Vähemalt pole ma pärandanud seda, et teed nõrkemiseni tööd ja siis keegi eriti ei hinda =)
Ma ei saa teile veel eraldi videot linkida, sest ka korraldajad on inimesed ja järgmise päeva hommikul veel ei ole videosid üleval. Aga need on olemas, livestreami sai kohe võetud ja no lõpus, kuskil 4 tundi ja minut-poolteist algab mu tütre klassi encore - ja see oli mu meelest isegi parem kui esimene kord.
MA OLEN NII UHKE!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ma täpselt ei tea, kuidas oma vaimustust väljendada, sest see orgunn, mis kulus ürituse korraldamiseks, oli üle igasuguse mõõdu, phmt ma tahaks nutta lihtsalt vaimustusest, aga LISAKS sellele olid etteasted! 20 klassi olid ikka väga palju tööd ja vaeva alla pannud, laval oli nii imelist tervikut ja näitlejameisterlikkust, hästi sünkroonis tantsukavu kui elus saltoviskaja ja noh - ma eksisin JÄLLE ära (üldiselt ma ei eksi, kui kohas juba enne käinud olen, 32. koolis olin kaks korda, neist ühel ekslesin enne 2 tundi mööda Mustamäed) ning olin juba kohale jõudes surnuks väsinud, ent ikkagi olin vaimustusest tumm.
ÜKS asi oli aint ebahea - see, et võimlas ei saanud aknaid avada ja publik etteastete teise poole ajaks juba lämbus.
Aga kõik muu oli IMELINE.
Isegi see, kuidas publik vahepeal röökis ja kiljus - ma küll ei saanud aru, mis laul see üldse oli, mida koolidirektor laulis, aga no see, kui LAHE oli kuulajatel, kui LAHE on omada selliseid õpetajaid, sellist koolivaimu - see ikka tuli läbi.
Kui ühe õhtujuhi klass esines (nad tegid viimase peal tööd, ma isegi hindasin nende tervikut natu kõrgemalt kui oma tütre klassi, kes sai viimaks grand prix, oma - aga no mu tütre klassi ülesanne oli oluliselt vingem ka, seal ei olnud keegi lihtsalt "tantsija", KÕIK olid rollid ja rollis), siis ta saatis neid innustusega ja pärast intervjuu ajal kallistas oma klassivenda.
Mu meelest mehed peaksid omavahel palju rohkem kallistama, patsutama, õlavarsi suruma - puudutamine võiks ka neile normaalne olla ju? Ja paistab, et noor põlvkond juba suudab ja oskab seda teed käia.
See poiss, kes oli riietatud Brintney Spearsiks ja tegi laval saltot! Mu süda murdus Florence and the Machine'i järgi tehtud kava järel! Meie Mehe "Solgitoru sultani" teemal tehtud kavas Kõige Nägusam Noor Mees tegi laval kelmikalt strippi!
AAAAAAHHHHH!
Mul oli termosega kohv kaasas, sest mul oli vähe usku puhvetisse vaheajal, ja õigesti, sest vaheaeg tehti pärast kõiki kavu, et žüriil oleks aega otsuseid teha.
Jah, pudelikesega piim ja purgiga suhkur (ma ise joon suhkruta, aga ma päris üksi ei olnud) ka.
I come prepared.
Mida, muidugi olen ma väsinud ainult vaatamas käimisest, nii väsinud, et mul on kogu aeg külm (istun kampsunis JA talvemantlis) ja ei saa magada. Aga ma olen niiiiiiiiiii uhke, nii rõõmus, nii rahul!
Sest mu tütre klass võitis gümnaasiumiosa kavade seas ja sai ka grand prix ja no kurat.
Vähemalt pole ma pärandanud seda, et teed nõrkemiseni tööd ja siis keegi eriti ei hinda =)
Ma ei saa teile veel eraldi videot linkida, sest ka korraldajad on inimesed ja järgmise päeva hommikul veel ei ole videosid üleval. Aga need on olemas, livestreami sai kohe võetud ja no lõpus, kuskil 4 tundi ja minut-poolteist algab mu tütre klassi encore - ja see oli mu meelest isegi parem kui esimene kord.
MA OLEN NII UHKE!!!!!!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
esmaspäev, 19. november 2018
Töö
Poeglaps tegi ajaloo kodust tööd, milleks oli 15 lauset Mespotaamia kohta ja kirjas pidi olema loogiliselt seotud tekst, muidu võtab õpetaja 25% hindest maha
Istus mul voodis, kirjutas ja samas seletas: "Ma olen päris kehv selles loogilise teksti tegemises. Siis ma kirjutan sedasi, et iga järgmine lause tuleb eelnevast. Näiteks: Mesopotaamia aladel elasid inimesed juba ammu, aga tsivilisatsiooni tekitasid nad umbes 3000 a eest ja nad leiutasid palju asju. Selle kõik ma kirjutasin sinna, et saaksin järgmise lause: nende üheks kõige tähtsamaks leiutiseks oli ratas. See leiutati, et linnast linna kiiremini liikuda. Ja siis ma räägin linnadest!"
Mina: See ongi loogiline tekst. Tähendab, sedasi loogilist teksti tehaksegi.
Poeglaps: Fakkjee! Ma olen nii tark!!!!
Täna valutas mul pea. Isegi ei jõudnud väga kaua valutada, enne kui kütsin sisse valuvaigistid, siis kolmveerandi tunni pärast migreenitableti ja läksin kuuma duši alla takkapihta.
Ja selle järel magama.
Et kaua ei olnud, on oluline peamiselt seepärast, et mulle ei hakka valu õieti õudne tundumagi, kui see kestab alla paari tunni. Aga vist oli õudne. TUNNE oli õudne ja kuigi nüüd enam valu otseselt polegi, ainult nõrkus, uimasus (ja kas ma nõrkust mainisin?), on täiesti läbipõlenud olla.
Nagu oleks midagi rasket teinud.
Janu on ka, aga kööki vee järgi ei jaksa minna.
Oh, läks ainult pool tundi, siis läksin, jõin ja tõin tuppa ka pool liitrit mineraalvett! Jee mina!
Veel 3 tundi hiljem on suht ok olla juba. Käisin Totoroga poes (pisikesed sammud, kuhugi pole kiiret), valgus oli nii kaunis, nagu ta vahel novembris on, kuldne ja hele korraga, ning koju tulles naeratasid taevas mulle roosalillad pilvetupsud.
Ainult on täiega üllatav, et on esmaspäev. Nii äravaevatud, ületöötanud ja viimaks kergendatud tunne on, et olin väga reede-olemise-tundes sees, kui Poeglapsega seoses korraga meenus, et tont võtaks.
Töö- ja koolinädal on EES, mitte möödas. .
Reedel teeb mu tütar playboxi.
Nende koolis on see traditsiooniline hiilgav üritus (eelmise aasta muljed) ning juba umbes kuu aega on käinud:
"Emme, meil on ju kodus sukki ja korsette? Mitu? Saada pildid ka!"
"Need heledad kombineed - mitte mustad, aga peaaegu valged, need sobiksid meile hästi!"
"Meil vist mingeid 1920 aasta moodi toole ei ole?"
"Jaa, saada need klaasid ka, meil on lavakujundust ju vaja!"
Ainult ma mõtlen, et äkki nad on liiga suure tüki hammustanud. Sest noh - need on ju Päris Tantsijad seal?
Samas - samas - kurat, sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!!!!
Ja nad teevad kõvasti tööd, ärgu selles kahtlust olgu.
Muidu mina ise eelistan loo seda kaverit, aga mõistan, et sealt videost tantsukava välja võluda oleks üsna ... jabur. Et mitte öelda "lootusetu ja nii kerge vastupanu teed minek, et pole üldse teema".
Istus mul voodis, kirjutas ja samas seletas: "Ma olen päris kehv selles loogilise teksti tegemises. Siis ma kirjutan sedasi, et iga järgmine lause tuleb eelnevast. Näiteks: Mesopotaamia aladel elasid inimesed juba ammu, aga tsivilisatsiooni tekitasid nad umbes 3000 a eest ja nad leiutasid palju asju. Selle kõik ma kirjutasin sinna, et saaksin järgmise lause: nende üheks kõige tähtsamaks leiutiseks oli ratas. See leiutati, et linnast linna kiiremini liikuda. Ja siis ma räägin linnadest!"
Mina: See ongi loogiline tekst. Tähendab, sedasi loogilist teksti tehaksegi.
Poeglaps: Fakkjee! Ma olen nii tark!!!!
Täna valutas mul pea. Isegi ei jõudnud väga kaua valutada, enne kui kütsin sisse valuvaigistid, siis kolmveerandi tunni pärast migreenitableti ja läksin kuuma duši alla takkapihta.
Ja selle järel magama.
Et kaua ei olnud, on oluline peamiselt seepärast, et mulle ei hakka valu õieti õudne tundumagi, kui see kestab alla paari tunni. Aga vist oli õudne. TUNNE oli õudne ja kuigi nüüd enam valu otseselt polegi, ainult nõrkus, uimasus (ja kas ma nõrkust mainisin?), on täiesti läbipõlenud olla.
Nagu oleks midagi rasket teinud.
Janu on ka, aga kööki vee järgi ei jaksa minna.
Oh, läks ainult pool tundi, siis läksin, jõin ja tõin tuppa ka pool liitrit mineraalvett! Jee mina!
Veel 3 tundi hiljem on suht ok olla juba. Käisin Totoroga poes (pisikesed sammud, kuhugi pole kiiret), valgus oli nii kaunis, nagu ta vahel novembris on, kuldne ja hele korraga, ning koju tulles naeratasid taevas mulle roosalillad pilvetupsud.
Ainult on täiega üllatav, et on esmaspäev. Nii äravaevatud, ületöötanud ja viimaks kergendatud tunne on, et olin väga reede-olemise-tundes sees, kui Poeglapsega seoses korraga meenus, et tont võtaks.
Töö- ja koolinädal on EES, mitte möödas. .
Reedel teeb mu tütar playboxi.
Nende koolis on see traditsiooniline hiilgav üritus (eelmise aasta muljed) ning juba umbes kuu aega on käinud:
"Emme, meil on ju kodus sukki ja korsette? Mitu? Saada pildid ka!"
"Need heledad kombineed - mitte mustad, aga peaaegu valged, need sobiksid meile hästi!"
"Meil vist mingeid 1920 aasta moodi toole ei ole?"
"Jaa, saada need klaasid ka, meil on lavakujundust ju vaja!"
Ainult ma mõtlen, et äkki nad on liiga suure tüki hammustanud. Sest noh - need on ju Päris Tantsijad seal?
Samas - samas - kurat, sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!!!!
Ja nad teevad kõvasti tööd, ärgu selles kahtlust olgu.
Muidu mina ise eelistan loo seda kaverit, aga mõistan, et sealt videost tantsukava välja võluda oleks üsna ... jabur. Et mitte öelda "lootusetu ja nii kerge vastupanu teed minek, et pole üldse teema".
Tellimine:
Postitused (Atom)