Ei kanna maailma

Hakkas veel heam.
Kusjuures - ootamatu, aga seletab mu järjekindlust üle pingutada - eile tegin ära kõik asjad, mis plaanitud ning mitte rohkem.
Nii tore oli seepeale, et pärast keskööd tegin veel tomkhalikku suppi (sealihaga, seda oli parasjagu), pesin pead ja panin pesumasina tööle, tegin kätekõverdusi ja täna on ikka veel hea.
Kuigi - hämmastav - väsinud.
Mõnus soe roidumus.

Pole isegi kindel, kas tahan koeraga raamatukokku joosta, sest selgub, et Kate Atkinsonil on VEEL raamatuid eesti keeles. Lisaks "Inimkroketile," ma mõtlen. Lausa kolm (olgu, ühe raamatu esimene ja teine osa on neist kaks) tükki!
Ühe lugesin läbi, aga mu Mittedepressiivses Väikelinnas on neti teatel ka teised olemas.
Hea soe on olla, ma miskipärast tunnen, et esikut pühkida oleks palju toredam kui õue minna.

Esik pühitud. Muidu ei saa arugi, et mul mingi karvane koer on, aga esikut pühkides alati märkan. Lisaks on see kokkupühitud karvahunnik veidralt roosakas, "Armas roosa kiizu!" nagu Poeglaps koera kohta ütleb.
See esikupühkimine ei ole "peseks või sokke"-sündroom. See on: mõtlen, mida ma tahan. Midagi kasulikku tahaks teha, puhatud juba on, just tõusin magamast ja andsin koerale süüa, kohv on arvuti ees joodud, hakkamine peal. Nii, mis kasulikke asju kohe ette võtta on?
Kirjutada veel ei taha, see tahtmine tuleb millegipärast hiljem, kui enam valge pole. Taarat viia - iu, üldse ei taha. Poodi minna - eriti ei taha.
Ja siis jäävadki esiku pühkimine ja raamatukogu valikusse, kuigi, nagu näha, põrand võitis.

Pole välistatud, et võtan Totoro kaasa ja ikkagi lippan raamatukokku samuti, aga kui, siis hiljem. Ei püüa veel viimaseid valguskiiri, võtan hoopis D-vitamiini. Joon kohvi. Mõtlen, kas One Piece'i vaadata.

Põhjus, miks ma pole One Piece'i, suu vahus, viimasel ajal kiitnud, on lihtsalt selles, et vaatasin kõik varemtoodetu ära ja nüüd saan 24 minutit nädalas uut episoodi. Ja kui siis terve episood, algustiitrid ja "mis toimunud" maha arvatud, nii et jääb heal juhul 20 minutit,  toimub kolm erinevat võitlust ja süžee üldse ei liigu, ei ole midagi kiitvat öelda samuti.
Siis ma vahepeal kogun episoode. Ei vaata, et saaks jälle 2-3 järjest ära näha.
Praegu on kas 2 või 3. Aga äkki ootaks veeeeeeeeeeeel ..?
Läheks jookseks hoopis raamatukokku, enne kui see kinni pannnakse ..?

***

Raamatukogus oli tõesti "Elu elu järel", ent peale esimese ja teise osa endale laenutamist tegin vea - mõtsin, et üks õueskäik, külastan poe ka ära.
Nüüd nii väsinud, et raske sõnu moodustada. Oli vaja, no oli vaja ..! Isegi mandariinide ja küüslauguta oleks veel päeva vastu pidanud, kõik muu oli nagunii juba puhas "kui ma juba siin olen, võin ju igaks juhuks võtta, ära tarbime ikka".
Nojah, aga mis tehtud, on tehtud =P

Varrak pole ikka toimetatud raamatut saatnud. Ma ei mäleta, kuidas "Valikutega" oli, mul oli toona TUNNE, et kõik toimub välgukiirusel, aga tegelikult võibolla läkski kuid? Ilmumisaeg novembris nagu viitaks sellele. Tunne, et toimub hästi palju hästi ruttu oli vast sellest, et seni olin mina pidanud anuma: "Avaldage, mind, palun avaldage, ma kõlban vist? Ei, kui ei kõlba, on ka kombes!" ja nüüd ma lihtsalt andsin teksti sisse ja kõik.
Komplimendid, et hea raamat, tulid veel pealekauba.

Nojah, ja aeg muidugi LÄHEBKI kiiresti, ma juba nii vana. Aastad vihisevad "viuh!" ja "viuh!" mööda ja kuidas nii, et rong oli juba üle nelja aasta tagasi? Paar aastat tagasi ju?
Krt, sel aastal on pooljuubel lausa.
Ei, ma ei ole möödunud aja jooksul maailma päästnud.
Aga noh - mul on eluõigus ikkagi. Nii kummaline, kui see ka ei tunduks.

Novembris kirjutasin sedasi:

Ma ei jaksa tervet maailma

oma õlgadel kanda.

Kord paari kuu jooksul tuleb see meelde,

panen maailma maha,

ja tead:

kordagi pole

ta hukka veel läinud

seepärast.

Vä-si-nud

Oi, ma üldse ei arvanud, et uusaatalubaduste täitmine läheb nii, et mul on migreen, võtan tabletti, mis materdab valu maha, aga jätab meeletu nõrkuse, midagi ei jaksa. 5 asjagi ei tule päris täis, kui mitte pidada ka nt ilukirjanduse lugemist Asjaks.
Järgmisel päeval sama.
Aga no - ma teen aint seda, mida tahan? Absoluutselt täidetud. Mitte liiga palju? Absoluutselt täidetud.
Kergelt õõvastav, kui täpselt mu keha antud juhtnööre täidab.

Arvan, et vaatan uue Mary Poppinsi filmi ära.
Mu lemmiknaine Soomest soovitas tuliselt (nt Emily Blunt is phenomenal! THIS is the steely bitch that is Mary Poppins, as disarmingly, gloriously charming as she is also ja There are some moments that are less engaging, but far more deliciously magical moments. I have to admit to several instances of sentimental waterworks... 💗 ja And yes, of course the plot (there is a plot) is fairytale-simple, but this IS a fairytale) ning noh - mina olengi ju Mary Poppins.
Ennast on ikka tore näha, eriti läbi teiste sõbralike silme.

Mittesõbralike ... mitte niivõrd =)
Aga koos tundmisega (mitte teadmisega, tean seda kogu aeg), et maailm saab hakkama, mina ei vastuta tema eest, on ka "nad said valesti aru, api, mismõttes on mul maailmale selline mõju, ma ju ei taha! Kuidas mu tegusid ja sõnu üldse sedasi tõlgendada saab?!" palju leebem ja toob isegi kerge irve suule.
Sest pole minu töö ja vastutus maailma ümber teha, nt sealsetele inimestele end ära seletada, et nad ikka mõistaksid.
Nad ei saa must üldse õigesti aru? Karm värk, ent nende probleem, mitte minu oma =)

Kuidas, kuidas ma ära unustasin, et minu heaolu on minu kompass teel, selle üle valvamine mu tegude ja tegematajätmiste juht?
Aga unustasin. Ei tundnud enam. Jube oli olla - aga pange tähele, ka kellelgi teisel polnud sellest parem. Kui lasen end omaenda heaolul juhtida, teiste jaoks teen ikka - sest tahan. Sest mul on hea, kui neil on hea.
Lihtsalt usaldan iseend ja rohkem ei tee, kui mu enda heaolu laseb.

Jätkuvalt hämmelduses, et ei taibanud enda eest väljasolemist jätkata

Ma ikka veel ei suuda päriselt uskuda, kuidas sain ÄRA UNUSTADA, et ma ei vastuta maailma ega teiste inimeste eest, ei ole minu asi neid ümber teha.
Ja kui kerge ja hea on nüüd, kui see meelde tuli.
Selgelt ikka midagi väga olulist on mõtlemisviisis kinni, sest oma suuremat annust antidepressante võtsin ja võtsin ja see omakorda võttis kõige hullema valu maha - ent kirvendas ikka, kogu aeg kirvendas. Inimestel on minuga halb, pean paremini tegema - aga ma juba olen nii hea, kui suudan, ma ei saa ju rohkem teha, end täiesti ära lammutamata - minust ei jätku, ei jätku, ei jätku, kõik on nõmedad, tahavad arutult palju ... - kuni tuli meelde, et ei peagi jätkuma kellelegi teisele kui mulle endale.
Jah, ma ei jõua soojaks kütta ilma.
Jah, maailm (täpsemalt inimesed selles) tahab alati rohkem. ALATI, ükskõik kui puruks enda teen, ikka pole piisavalt. Kontrollitud.

Ja mis siis?
Ma ei pea andma.
Krt, endalgi vähe =P
Ma saan vaid iseenda eest hoolitseda, minu enda tunded on ainsad, mis mu kontrollile alluvad!!!

Millega seoses annan ka uusaastalubaduse.
Ma nimelt tasapisi muutsin ära süsteemi "plaanin päevaks viis asja ja siis teen need ära". Sellest sai esmalt "plaanin päeva viis asja, teen need ära ja siis veel mõned, sest ma ju jaksan", siis "mis ma ikka plaanima hakkan, nagunii teen viis + midagi" ja viimati juba "teen kaheksa-üheksa-kümme ette kavatsemata asja ja mõtlen õhtul, et SEDA ja SEDA oleks veel teha võinud, aga noh - homme teen".
Nii et mu esimene uusaastalubadus on: hakkan jälle järgmiseks päevaks plaane tegema ning EI tee krooniliselt üle normi.
Olgu, viis asja on mulle juba liiga raske saavutada, teeme kuus.
Ja vahel võib normi ületada ka. Aga VAHEL.
Mitte kuramuse seitsmel päeval nädalas, neist ühel, olgu, tegingi kuus asja. Puhkepäev phmt.

Nii et kuigi mul kuhjuvad kirjutatavad jutud (""Loomingus" tuleb ulmenumber, vast sa aprilli keskpaigaks ..?", "Ulmejutuvõistluse tähtaeg on 31. märts, lõpetame enda oma ära ja saadame sinna, onjo" - ütlesin muide MINA ISE) ja ma ootan iga päev toimetatud tekste "Kuigi sa proovid olla hea" päris valmis tegemiseks, see on ikkagi hetk, kus endalt küsida: "Kas maailm läheb hukka, kui mu jutt sinna "Loomingusse" ei lähe?"
Nii.
Maailm ei lähe hukka - ja vast ei ole ka mõtet panna mõnd pooleteralist teksti, mille varem hülgasin kui "pole küllalt hea" lõppu kandma ja anda sisse raha pärast.

Raha on tore asi, aga mu nimi on mulle kallim ning "käib küll"-asju ikka väga ei tahaks (rohkem?) teha. Teadlikult teha veel pealegi. Sest korralikult kahe jutu tegemiseks + raamatu toimetamiseks ei ole aprillini lihtsalt aega.
Teen ulmejutuvõistluseks nii hästi, kui suudan ja ei üritagi rohkem.
Minu heaolu on rohkem väärt kui MISKI muu. Ja kas ma tahan teha midagi keskpärast, kiirustatut? EI.
Ja mina ka ei vastuta, kui nimetet "Loomingu" ulmenumber on piinlik ja suvaline. See ei ole minu asi, sellega tegutsevad teised, las nemad vastutavad ka. Minu komme korjata enda peale vastutust, mis pole minu, on nii mind ennast kahjustav, kui ÜLDSE saab.

Ütleme, mu uue aasta teine lubadus on teha täpselt nii palju, kui mu enda heaoluks tundub vaja olevat ning mitte millimeetritki rohkem.
Nagunii on selleski lubaduses lõtk: nagu TUNDUB vaja olevat. Aga ega ma ole mingi kõiketeadja, et võiksin kindlalt öelda: "Seda on heaoluks vaja, seda mitte."

Kui tuiskab silmi

Kui on selle talve tormiseim päev, on ometi just õige hetk koeraga loodusesse luusima minna?

Ei, aga ON ju?! Totorole meeldib lumi hirmsasti, peaaegu nagu surnud haki pea, ta möllab selles alati ja loobib seda õhku ja kui ta korralikult rihmas on, on tema kiskumine ja hüplemine tegelt päris tüütu. Esimesel korral, kui õue läksime ja lumi oli maas, ta heitis kõhuli, tõusis, astus sammu ja siis heitis taas kõhuli, et sellele imelisele ollusele lähedal olla.
Nii et kui ma nägin, milline sadu õues on ja lumilumilumi, rõivastasin end soojalt, võtsin koera rihma otsa, kõmpisime linnast välja ja siis lasin ma tema lahti ning marssisin ise mööda jõeäärt kaugusse.
Ei, ega ei tohiks küll, nii tsivilisatsioonist väljas see jõeäär pole, et Totorod ja koerad seal vabalt ringi lipata võiksid ja kedagi kindlasti ei kohtaks. Aga no kolmapäeva päeval lumetuisuga ei olnud väga karta, et seal kedagi veel kõnnib. Normaalse ilmaga nädalavahetustel käivad seal näiteks teised koerajalutajad, aga täna polnud isegi jälgi.
Parematel aegadel on seal ka rada, aga täna küll ei olnud. Tuisk, noh.
Millega seoses sattusin jõkkekukkumisohtu, sest kuna läksin tunde järgi sinna, kus VIST on rada, aga lume alt ei paista, ühes kohas ikka üsna kindlalt polnud. See oli väga kallak, üpris libe ja jõgi oli meeter eemal.
Ma liikusin siis edasi väga aeglaselt ja ettevaatlikult ning  Totoro, kelle arust veidralt käitusin, hakkas hoiatavalt haukuma. KOLM haugatust!
Hea, et ma ehmatusest selle peale ikkagi jõkke EI kukkunud.

Igatahes oli jõe ääres kondamine lahe. Koer tormas, lumi lendas, mul olid head saapad ning isegi terve saabastatud jalaosa lumme kadudes (aa, täistuisanud auk) püsisid jalad kuivad. Ainult kui linna tagasi jõudsime, olin nii väsinud, et lõpuks tuli kukkumine ikkagi ära. Ent mitte jõkke ja isegi auto alla ei jäänud, nii et võit.
Aint nüüd võiks lõpuks soe ka hakata ju? Mul ei hakanud õues isegi eriti külm, kuigi kukkumise käigus läks lumi kindasse ning kodutrepist üles ronides tuvastasin, et mantel on üsna märg. Ent nüüd, kaks kruusi matet ja poolteist kohvi hinge all, arvukatest piparkookidest ja loomalihahautisest rääkimata, on mul täpselt sama kõhe olemine, kui õues oligi.
Isegi KAKS kampsunit ei päästa.

Muidu "Loomingu" arvustus on ka viimaks netti jõudnud. Tõsi, "ERR kultuuriportaalis", aga ei tasu muretseda, on küll sama jutt, mida "Loomingust" lugesin.
Koos jubeda pildiga. SEDA "Loomingus" polnud.
Ma ei saa aru, MIKS nad selle telemeigiga ära rikutud näo + kuna olin just juurde võtt, aga ise veel ei teadnud, et too kleit vähe kitsaks on jäänud, liiga kitsa kleidiga pilti mu põhifotona kasutavad, aga noh.
Vähemalt ise tean, et ei ole nii krõhva.

Olen hoopis teistmoodi krõhva.

Jaanuari lõpus on mul üks mäng ees, küberpunkvamplarp, ja ma täitsa tõsiselt plaanin enda selleks pooleldi ära blondeerida. Teine pool jääb selleks "punk"-osaks. "Lopsakas blondiin" ja häh! Vahepeal võin siuke ka olla!
Ma sain täpselt selle rolli, mida tahtsin. Aweron teeb mulle ühe välise-ilu-õlaku ka ja no sellele krõpsud külge liimida, nii et saan ta reaalselt õlale panna, ikka suudan. Poolblond poolpunksoeng, armeepüksid ja punased ketsid - kui ma ka midagi muud head sel mängul teha ei suuda, vähemalt välja näen vinge, mhmh.
Sest mulle meeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeldib vinge välja näha!

Huvitav, kui ma nüüd varsti saan kätte oma järgmise raamatu toimetatud käsikirja, selle omakorda läbi toimetan, siis lõpetan ära ühe jutu, mida sõbraga kahepeale kirjutan, kas ma järgmise raamatuna peaks kirjutama midagi - noh ... no phmt selle võrgupäeviku tükid + muu asjassepuutuv jutt?
Mulle ON kallid igasugu teemad, mil kirjutan, muidu ma ei viitsikski ju. Aga kui kirjutaksin vahelduseks raamatu teemal "maha äng", äkki see oleks korraga lihtne, oluline ja tooks ka sisse? Sest noh.
Stoori oleks suht vinge tõsieluraamatu kohta ju =P Ja elulooraamatud müüvat.