Septembri algus

Pea valutab.
Teine migreenitablett (esimene koos sooja dušiga võttis valu ära, aga kahjuks ainult üheksaks tunniks).
Vihkan maailmas kõike.

Peaaegu. 

Jätkuvalt igatahes.
AI!!!!

Aga vähemalt nipp kohvi parendamiseks, mida fb-s jagasin, on tõesti hea nipp ja kohv oivaline.
Mis nipp? Oh, te küsite, nii armas!

vaesema, aga mitte puruvaese kodumajapidamise jaoks.
Ajad on rasked ja raha pea otsas ja sa oled ostnud oma tavalise taseme kõige odavama (ja mitte-hirmus-hea) kohvi, sest elu kohvita: mis elu see on?!
Siis on ajad vähem rasked ja raha natuke täitsa on, aga see mitte-hirmus-hea kohv tahab ärajoomist.
Nipp seisneb selles, et ostad siis natuke (tõesti natuke, 50 grammi on jumala piisav) maitsekohvi, valad nii maitsekohvi kui selle mitte-nii-hea purki, raputad segi ja vualaa! Sul on hea kohvipuru, millest tehtud jooki on rõõm juua!

See nipp =) 

Mul on Amaretto-maitseline maitsekohv segamini Aroma Goldiga, mis EI ole otseselt halb kohv, aga no pärast paki Thcibo otsasaamist ikka selgelt samm tagasi.
Tchibo on mu lemmikkohv ja kui kuskil on allahindlus, ikka ostan seda. Iga kord, kui pakk on lahti ja puru võtan, juba joobun heast lõhnast ja kui siis jooma saan hakata, on esimese sõõmu järel: "Oo, just selline peab kohv olema, oojaa!"
Aga Amaretto maitsekohv ja Aroma Gold koos on peaaegu samal tasemel =)
Peaaegu.

Mida, normaalsetel kohvihoolikutel on kohviveski ja vbla nad ka teevad fääntsul pliidikeedumoel oma jooke ja need on nii head?
Ma ei ole normaalne.
Dohh.
Keerukamalt valminud kohvi head maitset tunnen, aga ümber harjuma ja teistmoodi tegema ei ole nõus.

Pea valutab vähem. Migreenitabletid on nii toredad asjad ja kohv on ka tore!
Aga valutab ikka. Nii raske on olla haige, kui samas tead, et see pole isegi päris haigus, vaid haiguseks kehastunud kurnatus, kuu aja väsimus, mis hoiab sus pinget, sest pole võimalik rõõmsa ja energilisena ärgata isegi imekauniste ilmadega soojas septembrialgusse, kui turult ostetud kollased tomatid maitsevad nagu lapsepõlv.
Ning till teeb kõik veel paremaks.

Jep, kui peavalu taandub, mõtlengi peamiselt söögist, joogist ja oma poja koolivärgist.
Aga sellest viimasest ma teile ei kirjuta, sest pole midagi kirjutada. Talle lihtsalt ei meeldi kool. Midagi halvasti pole peale selle peamise - talle ei meeldi.
Ma ei oska aidata ka, sest mulle ka ei meeldinud ja ei meeldiks ikka veel.

Söögist mõtlen veel seda, et viimaks õnnestus mul sushiriis keeta nii, et nimetet poeg on rahul ja sööb minu tehtud sushisid (üldiselt on ta pirts nagu jaapanlane ses osas!). Aga mul said norilehed otsa ja mõtlen, kust on neid kõige soodsam juurde osta. Selveris on raudselt, aga seal on ilmselt suhteliselt kallis. Kõik teised kohad (Rimi ka, sest meil siin on ainult pisirimi, pisipisipisike!) võiks olla veitsa või isegi palju soodsamad, aga pole kindel, et seal üldse on, ja kui seda võetakse kui "luksuskaup, keegi ei osta peale imelike", on norilehed veel kallimad kui Selveris.
Rõõmu kaubamaja on kaugel ja seal ka ei tea, kuidas hinnatase on.
Olgu, ma mõtlen söögist, joogist, poja koolivärgist JA rahast.
Kuna Töötukassa ei ole mulle talli eest seni midagi maksnud (lootsin 100 euri vähemalt kokku), on mus tekkinud tunne, et peaks veidi raha teenima. Kaua ma ikka annetajate lahkuse peale loodan. "Hoidke mind elus, olgu, ja ostke vahel turutomatit ja tilli samuti, sest see on ju maitsev!"
Vbla kisub asi ikka "minu elust ja asjadest" raamatu poole, mis suures osas võrgupäevikutekstidest koos.
Sest noh - väidetavalt selline asi müüks ning mu "ükskord juba surnud" naise kogemused on natuke siiski erilised.
Inimesed küll surevad tänapäeval tihti, aga enamasti ei kipu sellest rääkima pärast. 

Veel halamist

Kirjutasin pika posti ja see haihtus.
Teist korda juhtus minuga nii, et ctrl+z liiga palju kordi teeb kirjutuskasti täiesti valgeks - ja läinud too post ongi.
Pole isegi kindel, et nüüd taastan: tean küll, et mu emotsionaalne seisund (loe: keegi ei armasta mind selles linnas, pähe sülitab taevas, alt rögastab pinnas, kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas - just see on see, mis mu tapab) on sellest, et haige. Isegi mitte palju haige, 37.2, aevastused ja pea tuikab, aga

a) alati on sünge meeleolu mul palavikuga kaasas, ka siis, kui palavik on ülipisike
b) alati jään ma haigeks, kui tuleb pingelangus, kurat, keha sõdurdab end enne vapralt kogu sitast läbi, kuid asjade kergemaks minnes lubab endale pehme ja inimlik olla
c) ja nüüd on nii sünge, nii sünge.

Aga kõiki neid "ja kunagi öeldi mulle nii" ja "see raamat ka mulle ei meeldi" ja "kurat, ma võtan vastu kogu kriitika selle kohta, mis minu arust ka nii hästi välja ei tulnud, kui oleks võinud, nt notsu "Kuningaid" lugedes tegi asjalikku, aga on jube ja masendav saada kriitikat asjade kohta, mida ma olen meelega teinud. Kui olen otsustanud, et nii on kõige parem, nii on just õige - ja siis tuleb end adekvaatseks pidav lugeja ja ütleb "aga SEE peaks teistmoodi olema!" ja mul on "FAKK, ma MEELEGA ei tahtnud teistmoodi teha, valetada või toetada maailmapilti, kus elu ongi sitt alati, või lihtsalt igavalt ja nürilt stereotüüpe esitada!" vist ei ole vaja taastada.

Mul on sitt, sellest vist piisab?

Kuigi ma siiski mainin, et mind hämmastab mu igavese vallalisuse värk. Kuidas mina üldse hakkan inimest tahtma, kui mulle tundub, et ta hindab ja armastab mind - ja JÄLLE saan tünga.
Ei hinda piisavalt, ei armasta nii, nagu minu arust armastamine käib.
Nagu wtf wtf wtf wtf WTF.
Wtf.
Isegi mõte, et mina teen kõik õigesti, nende kaotus, ei päästa arutlemisest, MIKS nii läheb.
Miski minus tekitab seda mustrit ju? Ei? Lihtsalt juhused?
Aga neid juhuseid on kuidagi palju!

Tagasivaade

Kõik, enam ei lähe.

Kusjuures täitsa kurb oli, treeneril ja Nastjal sündis (no lõigati välja) beebi, aga nad said kõik jamad kaela, mis elus ema ja terve titaga võimalikud. Mul on niiiiiiiiiii kahju - aga samas oli see põhjus ja võimalus treeneriga rääkida nagu inimene inimesega ja ta ütles, et oleks ta teadnud, et ma viimast päeva, ta oleks mu kaheistmelise kaarikuga sõitma viinud.
Ise nii surnud, nii surnud, neli ööd polnud õieti maganud ja mul oli tast niiiiiiii kahju.
Nastjast ka.
Krt, ma ei saa aru, miks esilekutsumine üldse selline teema on.
Ma saan aru, et vahel harva osutub vajalikuks. Aga PALJU tihemini on see kõikvõimalike hädade allikas, keisrid ja apaatsed või ülierutatud titad, meeletud valud ning rebenemine.

Selle hobuse nimi on Ferus Galax, sai järele vaadatud

Kõik mu tuttavad inimesed (mina ise kaasa arvatud), kes seda arstide ette nähtud "42 nädalat ja mitte rohkem"-värki ignonud on ja lasknud lapsel sündida, mil ta tahab, on mitte ainult et normaalselt maha saanud ja laps on terve, aint natuke veidra nahavärviga, vaid KÕIK on korras. Ei ole ülekantud, ei ole üldse mitte mingeid muresid.
"Eeee ... teil oligi vale tähtaeg, ultraheli järgi ikka oleks võinud veel 9 päeva olla, mitte 20 detsember sündida, nii et tegelikult ta tuligi 41+5, mhmh!!" (Nii öeldi mulle mu 42+6 absoluutselt normaalse ja isegi mitte hiigelsuure, vaid suht täpselt neljakilose tütre sünni järel.)

Ja neil sealt tallist OLI tähtajaga jama - esialgu pandi 2. september. Siis läks ultraheli mõjul tähtaeg 10. augustiks ja seejärel hakkas natuke hilisemaks nihkuma.
Kuigi enam mitte septembrisse, ooei.
Vaesekesed =(

Krt, ma ei ole mingi sünnitusabiteadlane, aga lihtsalt kogemuste järgi: MA EI SAA ARU, miks esilekutsumine mingi rutiinne protseduur ja teema on. Sellega kaasneb alailma mingi suurem jama ju.

Muidu on ... parem.
Mitte hea, aga parem. Pinge on alanenud, kuigi minna laupäeval hobuste võistlusele (kutsuti, noh) ei tundu just eriti ahvatlev idee.
(Teisiti öeldes: ma ei taha ja ei lähe ka, kui just imet ei juhtu - see ime on natuke seotud küsimusega "Aga kui rõivastuks nagu leedi ja läheks hobuste võiduajamist vaatama, oleks lahe tegevuskunst ju?", aga peamiselt lihtsalt sellega, et kusagilt mu seest peaks välja kasvama täiesti ootamatu jaksupuhang.
Ja noh - tõesti TÄIESTI ootamatu.
Praegu teda küll kusagilt ei paista.)

Muidu - olen siin niiiiiiiii palju rääkinud sellest, kuidas oma tahtmise tegemine on võti ja elagem nii ja mul on küll hoopis parem.
Ja viimasel ajal pole keegi enam vastu ka vaielnud: kes arvab, et see on kohutav joga ning tuleb võidelda, on ära läinud, ja teised on kas nõusolevalt või vähemalt arusaavalt vait sel teemal.
Aga mina vaikselt kogun kogemusi ja võin nende pealt veel rääkida, miks on oma tahtmise tegemine mulle (suhteliselt) uus asi ja miks kogu aeg nii pole teinud.
Ma nüüd, pärast talliepopöad, tunnen end jälle veitsa rohkem. Olen saanud selgemaks, kuidas toimin

Kui olen arust-ära-väsinud ja midagi ei taha, ma ei saa enam aru ka, et "seda ma ei taha".
Ma söön üle - mitte et "oi, läksin paksuks", vaid mul konkreetselt oli kahel korral HALB liiga palju söömisest.
Ma ei saanud ka aru, mida ma tahan või ei. "Mul on omletiisu" või "Tahaks tomatit" - ei, ma sõin kooki, kuni enam ei söönud, ja siis 12 tundi ajas mõte toidust ka iiveldama.
Rents, vbla su "tahaks kooki, alati kooki!" on sellest, et sa kogu aeg koormad end keha jaoks üle ja ta enam adekvaatselt ei tunneta?
Mäletan, et noorena oli nõnda alailma. Et söön jaburalt palju ja pärast on rõvehalb olla, aga lihtsalt - söömise ajal ei märka, et halb on, ja hiljem tundub, et on niiiiiii halb sellest liitrist jäätisest, vbla singivõileib rahustab? On niiiiiiiiiiiii halb nendest singivõileibadest, vbla natuke tosca-kooki aitab? Jne.
Nüüd pole nii ammu olnud, peaaegu ununes, kuidas on end iivelduseni ja natuke edasi täis süüa.
Mul ei ole praegu ka tunnet, et oo, mm, voodis oleks praegu nii mõnus. Mul on "voodi vist ei ole otseselt vastumeelne praegu ... aga ega ei kutsu ka. Vbla teen midagi muud, maitea, loen või loen internetti läbi või midagi."

Mul ei ole mitte midagi.
Kõik asub eemal, jõuab minuni nagu läbi vati ja miski ei tundu tõeline.
Kui hea hakkab, eks ma ütlen =)

Leebe ja lahke

Mis mõttes ei ole mul midagi öelda? Muidugi on! Näiteks et ma olen niiiiiiiiiiii väsinud, et kool (1.  septembri kaudne mainimine tekstis) on nõme, inimesed lollakad ja beebid armsad.
Aa, et võiks midagi UUT ka öelda?
Hm.
Ma ei tea, kas jaksan.

Vbla võib pikemalt rääkida sellest, millised hobused tallis on ja KUI toredad?
Sest nad on. Sitaks nunnud. Ma olen neid vaikselt tundma õppinud ja tean, et Doris (Ulakas Doris Day) on pisike, vist kaheaastane alles, hästi sõbralik ja samas hea jooksija - tal on latri küljes rosett, mis ütleb: "VÕITJA!"
Kuigi ma oletan, et ta võitis midagi nimega Baby Race, sest rosett ilmus pärast nädalavahetust, mil too Baby Race toimus.
Mu lemmik on Try Your Best. Sest noh - SIUKE nimi. Lisaks ta alati uurib ülalt trellide vahelt, kui ma midagi teen ta naaberlatris, vaatab ühe silmaga, siis teisega, üritab nina trellide vahelt läbi toppida ja on üleni uudishimulik.
Tal ei lähe suu hästi lahti. Elik kui annan talle õuna, siis ta suu ei lähe nii lahti, et saaks terve õuna sisse ahmata. Hoian õuna kõvasti kinni ja ta hammustab sealt tükke välja, kuni alles on nii õhuke liistakas (pool õuna umbes), et ta saab selle üleni suhu.
Hobune, kellega talli amatsoontüdruk Ženja ratsumas käib (enamasti nendega ju ei ratsutata, nad on traavlid, jooksevad kaariku ees), on teistest suurem, natuke heledam (muidu on kõik erinevates astmetes tumepruunid, mõned suurema lauguga, mõned väiksemaga, mõned lauguta, mõned natu heledamad, mõned peaaegu mustad, aga tema on selgelt päris raudjas, lakk ja saba ka sama tooni, mis muu karv), tundub hästi rahulik ja kannab nime Papa's Goldfinger.

Kaks tšempioni on vähemalt veel, ja on selge, et nad on sugulased - mõlemal on nimes Galax. Üks on Mr Galax ja teine mingi muu Galax - ei ole meeles, mis just.
Ja vähemalt üks neist on täkk.
Aga mul ei ole midagi muud nende kohta öelda, sest kuigi nad on TOREDAD, nad ei paista millegi muu poolest silma kui rosetid latritel.

Kõik hobused on toredad. Ma ei tea, kust ma võtsin ootuse, et mõned on kurjad ja üritavad hammustada või jalaga lüüa ja vaata parem ette, väga väga naine! Nad näevad nunnud välja, ent ei tarvitse sugugi nii nunnud loomused olla.
Nad ei saa ju inimeste suhted kurjaks kasvada, sest kogu aeg tegelevad nendega inimesed. Kogu aeg, iga päev korduvalt ja korduvalt. Ja et ma alguses kõhklesin latri (treener ütleb "box" ja vist ei saanud arugi, millest räägin, kui ma "latter" ütlesin, aga mina hindan ikka eesti keelt ju!) ust avamast ja saepuru ja heina sealt sisse pühkimast, ei olnud kellelegi seal arusaadavgi.
Keegi ei öelnud mulle, et no mis siis, et hobune seal sees on, ega ta välja murra, dohh - nad ei tulnud selle pealegi, et mul kõhelus sees võiks olla.
No ja siis enam ei olnud ka.
On hea, et ma ei karda obuseid, samuti on hea, et ma ei karda ämblikke, sitta ega kasse-koeri. Kõike nimetatut on tallis piisavalt.
Aga mul ei ole mitte kuskilt võtta energiat, et teha seda või teist ruttu-ruttu, ma ei NÄE heinapepre põrandal, mida olen just pühkinud, ja samas olen jube tundlik igast "Ära tee seda nii, nagu seni tegid, tee teistmoodi!" soovide osas. Mulle peaks ütlema: "Väga hea, et sa tegid, aga niimoodi oleks veel parem!" aga tallis töötavad inimesed ei ole nii väga nunnutamise peal väljas, kui mulle meeldiks.

Nastja on vist juba sünnitamas või sünnitanud.
See on lahe =)
Kaks teemat, mis mulle ALATI meeldivad: loomad ja tited.
***
Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin viimaks välja, miks ma K. osas nii nördinud olin. Et noh - jah, muidugi, heal juhul hoolitsegu igaüks enda eest ise ja mis tuleb mujalt, on kingitus ja meeldiv, mitte vajalik.
Aga ronisin sinna talli ja sel nädalalõpul enam ei tundunud ka, et katkestaks ära. Nii vähe ju veel jäänud ja, kurat, ma ju kipun kangelaseks, kuigi see TÕESTI KELLELEGI hea ei ole.
No nii.
Ja siis oli (ja on) mu enesetunne phmt "soolikad igal pool laiali, verest kuiv, kaeban ja kaeban, aga ikka jalul!" ja kui K. uuris: "Kuidas sa ennast tunned?"mul oli (ja on): "Thefakk sa aru ei saa ise?! Ma ju räägin sellest KOGU AEG nädal (no siis oli nädal, nüüd on rohkem) otsa, mida?!"
Aga ma ikka olin viisakas. Pärisin, et miks ta küsib.
"No et teada saada."
Ja sellest saati, niipea, kui mõtlema hakkan, tuleb: "Kui tema inimestest hoolimine NIIMOODI käib, mul ei ole seda vaja."
Ja, kurat, ma SAAN ARU, et ta püüab. Et ta annab oma parima. (Kes ei anna?) Aga ma ei taha sellist inimsuhet JÄLLE, kus mina valutan arukaotuseni, jooksen verest kuivaks ja piinlen igal hetkel, ja teine seisab seal kõrval ja räägib raamatutest või arvutimängudest või muust säärasest.

Kui inimene ei saa aru, ma ütlen ja ütlen ja ta ikka ei saa, ei tasu ju?
Aga ma ütlen korra veel.
Sest ma olen siuke leebe ja lahke.