Külm ja märg

Ei saa ju öelda, et keegi ei aita.
Kuram, kogu aeg aidatakse! Aga keegi ei ela minu eest mu elu ära, nii et ma ainult lõbusate asjade peal (nagu näiteks magamine, söögitegu, koerajalutus, trenn ja kirjutamine) tuterdades hakkama saaksin. Igast päevast suurema osa võtavad enda alla mingid tobedused.
Need pole isegi vastikud (pärast avastust "tee vähe, aga tee midagi"), aga neid on lihtsalt nii kuradi palju!

Pealegi on söögitegemine samuti seiklus. (Ja ei, seiklused pole alati head, sest uudsus väsitab!)
Sest ma järgin retsepte mõõdukalt ja mugavust arvestades ja olen nüüdseks tuvastanud, et mu poja lemmik-õunakoogi tainast tuleb kas väga täpselt retsepti järgi teha (mis pole mul KUNAGI õnnestunud) või modifitseerida. Nii kaugele, et osta poest valmis soolane muretainas, ma veel laskunud ei ole, aga muna lisamine on vist vältimatu.
Muidu see kook.
Ilma rosinateta, neid Poeglaps ei söö.
Täidis on oivaline ja tainas sobib sellega hästi, aga teha see tainas niimoodi, et ta koos püsiks ja samas rullida ka kannataks, on mulle muna lisamata liiga raske ülesanne.
Mu tädi, see vanem, tegi vanasti üsna sellist kooki (ilma rosinate või pähkliteta), aga tal püsis tainas vähemalt peale küpsetamist koos. Mul kipub tulema kas "väga hea magustoit, söödav lusikaga" või ei lase tainas end eriti rullida, läheb pannile mõõdukate aukudega, täidis jookseb sealt läbi ja peale küpsetamist on karamell.
Palju karamelli.
Matsev, aga mitte kook, mis peaks tulema.

Elada munata nagu Epp on liiga keeruline, kui just ei pea eks ole.
Ma ei pea.

Käisin täna apteegis ja poes talvemantli (mitte selle päris külma ilma omaga, aga siiski) ja talvesaabastega. Ei olnud palav, aga jalad said IKKA märjaks.
Nüüd on meriinovillased sokid JA talvesussid JA kampsun, aga ikka on külm ja halb ja mis ma pean täna veeeeeel õue minema ja asju tegema või???
Elage keegi minu eest, ah?

Olgu, ma värvin ainult natukene seina. Natukene.
Sest väga varsti on kolimine ja päris läbusse ju ka minna ei taha.
Kui seina ära olen värvinud (akna kõrvalt lapp valget, sealt oli osa värvi ja pahtlit lahti tulnud jka ma pahteldasin ja lihvisin uuesti, aga hallikalaiguline), vaatan kokkupanemist ootavaid mööbliesemeid pikema pilguga ja vbla uurin isegi õpetust - mul vähemalt ühe asja kohta on paberil õpetus ka.
Sellest peab piisama.
Krdi külm, märg ja rõõmutu on!

Vaatasin maailma ja see oli hirmus

Lugesin Mallu blogist kommentaare.
(Kui ta pani fb-sse, et tal ATH, ma erutusin soojalt. Mõtlesin hulgale omadustele, mis tal on ja mis tegelikult on ATH-ga seostatavad, ja lisaks, et ta on ju neuroeriline, oleksin võinud taibata! Nüüd ma heldimusest vahel käin seal lugemas.)
Niisiis, lugesin kommentaare.
Need käisid selle kohta, kuidas peres on nuustikud-rätikud jaotatud. (Et selge oleks: meil siin on omad hambaharjad. Kõik muu on suva, juhtub nagu juhtub, ja pessu lähevad rätikud, kui ma märkan, et on must või et lõhnab kuidagi ... valesti.)
Päris jube oli. Nii palju inimesi, kes vuih ja aih ja mõtlevad selliste asjade peale nagu rätikud ja kes mida sellega kuivatab ja et isa peenist puudutanud asi läheb minu näo vastu nüüd ja ...

Nagu ...

Ütleme ausalt, omaenda õueprügikasti hirmus isiklikuks pidamine on ilmselt sümptom mingist suuremast teemast. MINU nuustik, MINU rätik, MINU pesukauss, teiste omad on jäledad, iu ...
Ja mul on lihtsalt nii pohh, et ma ei ole kunagi mõelnud ka muud, kui et "pff, imelikud tujud" mu ema mehe idee peale, et kõigil peaks vannitoas oma saunalina olema.
Sest noh. Kui mul on käed märjad, ma kuivatan ikka suvalisse, mida see maailmakorralduses nüüd muudab, et mingi saunalina on X-i OMA parajasti?!

Aga ... aga ... aga ongi inimesed ka sellised.
Einoh.
Olgu, las nad olla. Inimesed, erinevad.
Kuni nad minu maailma ei tule, mind ei sega, ja ma arvan, et ei tule.
Oma teada ei puutu säärastega kokku. Ema mehega räägime korra poolaastas või umbes nii, saab toime.

Muidu - natuke mõtlen, et võiksin selle ATH-ajumõõtmise-testi ka ära teha. Sest kui ma kuulan inimesi (mul on isiklik sõber ka umbes aasta eest diagnoosi saanud, ravimid peale ja rõõm), kelle elukvaliteet nii palju tõusis, sest nad saavad nüüd kätte selle dopamiini jm, mida nende keha ei tooda üldse nii palju, see meenutab minu elumurrangut, mis saabus antidepressante võtma hakates.
Ja kui mul on ATH ka (mitmed tunnused viitavad väga selgelt), äkki saaksin ravimid ning elu läheks veel paremaks?

Lihtsalt ... noh ... mingiks nuustikuarmastajaks-prügikastikiindujaks muutuda küll ei tahaks. Ei, ega ma arva, et muutuksin, mina olen ikka mina, sest mul on minu kogemused juba 40 aastat korjunud ja need ei lange ära. Aga tekitada endale hormonaalne foon, millega rätikukiindujad tekivad, tundub kuidagi ... noh, vale?
Sest ma ei tahaks ju ometi nende moodi olla ja elada, brr!!!!

Suht tavaline 4. september

Mis on tavaline?
Noh.
a) ma teen jube palju
b) seda ei hinnata ka
c) miks ma rohkem ei tee (Poeglaps, Poeglaps on nende mõtteavalduste taga)
d) olen nii väsinud, et ei taha üldse mitte midagi teha

Kõlab tavaliselt? Mhmh. On ka.

Lisaks pole ma peaaegu kaks nädalat jalga ka tõstnud oma uude korterisse. Igatöönaine möllab seal ja teeb ... asju. Mina olin haige ja nüüd olen ülekooormatud.
Sest ma võtan endale igasugu ülesandeid, eks ole. Nt eile käisin jälle beebit hoidmas, aga kuna ta seekord oli taas kogu aeg rõõmus (või rõõmustatav selliste väikeste asjadega nagu patsi-kakku mäng, kiikuv tite-seliliasendi-tool või söök, nii et see ei loe =P) ma sellist laksu ei saanud nagu tookord, kui ta veits nurises ja oli rahul vähemate asjadega.
Jap, ma olen eriti õnnelik raskete lastega. Sest siis on mul tunne, et olen vajalik.
Rsk, mulle ikka meeldib vajalik olla. See kuidagi lunastab mu õiguse eksisteerida, sest HEA on mul nagunii nii harva, et sellele on suht mõttetu panustada. Aga kui kellelgi teisel on minu pärast hea, on jee.

Nii tahaksin omaenda beebit ... aga no ei ole! Olen suht maha matnud mõtte, et minna kuskile joogikohta otsima mingit isast, kes mulle lapse teeks. Sest endavägistamine ja nii. Aga IK-KA-GI!!!!!!!
Ei, adopteeri suurem laps, väga väga naine, see oleks ju ka hea?
Oleks.
AGA ...

Ikka ja ikka ja IKKA olen hämmelduses seeüle, kuidas ma olen nii hea ja ilus naine ja mul võinuks olla seitse last ja mulle meeldis seks ja ma ei nõudnud mehelt eriti midagi peale selle, et ei oleks paks ja räägiks enam-vähem seostatud juttu - ja no nii vallalist vallalist annab otsida, eks ole.
Kui mul oleks unistuste naine, oleksin see mina.
Aga ükski mees, keda mina tahan, ei taha mind.
Isegi ükski mees, kellelt last olen küsinud, ei taha mulle last teha.
Miski siin ei klapi, ütles vana mäger ...

Aga no ei klapi siis. No nii on. Ma elan sellist elu, nagu elan.
Söön tomatisalatit ja ibukas juba toimib natuke ja päike paistab. Ennist sain pojalt kallistuse. Totoro on mu jala vastas soe ja vagur.
Pole ka halb elu ju.

Hilisem täiendus: käsisin uues korteris, pesin kolm ruutu aknaid puhtaks. 
Huvitav, millal neid aknaid viimati väljastpoolt pesti? Igatahes oli muutus meeletult suur ja koos umbes poole peale arenenud köögiga tekitab lootust, et seal saabki kunagi elama hakata.

Täiesti enneolematu esimene september

Täna oli hea päev.
WTF, esimene september ja HEA PÄEV?!
Mida aeg edasi, seda enam tõden, et põlgan haridust. Mitte lihtsalt koolisüsteemi, aga kogu ametlik haridus käib vastu kõiki mu tundeid ja mõtteid selle kohta, mismoodi oleks hea elada.
Jah, ja ikkagi käivad mu lapsed koolis ja isegi mul endal on bakaga võrdne haridus käes. Krt, mis mõttes ma ei konformeeru ja ei ela ühiskonna ootuste järgi, kui nii suures asjas nii järeleandlik olen???

Aga hea päev oli. Õmblesin tütre kevadsügismantlile nullist alates käsitsi rinnatasku, sest see mantel on niiiiiiiiiiiiiiii ilus, möödunud kolme aastaga ei ole läinud topiliseks, hakanud kuskilt hargnema ega muidu kulunud (Haa, Hiina kaup, HAAA!!!), aga seal pole ÜHTEGI taskut.
Nagu.
Mitte ühtegi.
Ja kui tütar selle üle kaebas, mul lõi "krt, kui raske ühte sisetaskut teha saab olla?" ette. Tõin oma kunagise kleidikanga jäägid, lõikasin mingi nelinurga välja, palistasin (suht lohakalt) käsitisi ära, panime nööpnõeltega kinni, et oleks ilus ja sirge, ning siis õmblesin (ikka käsitsi, aga seda tegin väga korralikult) mantli külge.
Tütar proovis telefoniga järele, kas jääb kena ja kantav.
Toimis.
Olen enda üle nii uhke, et peaaegu ei oleks medalit vajagi, et nii osav ja vapper olen.
Aga tegelikult oleks veel medal lisaks ikka hea küll.
Pöial on siiamaani hell ja nagu surnud. No see surin sees nagu surnud jalal või käel, kui need kuidagi ära magada.

Et veel medaliväärilisem olla, panin poja kõigile homme kasutusse tulevatele õpikutele paberid ümber.
Miks mina seda teen? Sest ma TAHAN, et ta õpikutel oleks paberid ja õpetajad ei naaguks, aga ma ei taha üldse natukenegi temaga tülitseda, et pane paberid ümber, pane kohe paberid ümber, panepanepane!
Ma panen ise ja kõik on rõõmsad.
Nii et ma panin ja need on nüüd nii ilusad ja siledad ja aww ja oeh, ma olen niiiiiiiiiii vastupidav ja kasulik!

Õuna oma on see, mida ta armastab

Hommikul käisin jooksmas ja poes ja üldse ei surnud selle kätte, ilm oli IMELINE (august ja september on mu lemmikkuud), sõime Nõhku ja tomatisalatit (teate küll, PÄRIS tomatid, till, roheline sibul, kodujuust, hapukoor, sool, pipar), poeg tänas mind nii oma lemmiklimonaadi ostmise kui paberite ees, tütar tasku eest, ta tõi mulle Soomest (isal külas ja tööl tema juures kuu aega) Ann Leckie raamatu, mida eesti keeles veel pole, kõik on nii hea - ja MINA ei pea homme kooli minema!

Halvasti on ainult kaks asja: Poeglaps unustas õpetajatele anda külmkuivatatud maasikad, mis ma talle kaasa panin (minu arust pole ta KUNAGI õpetajatele lilli viinud, ma olen söögiusku. Tütarlaps algul viis, mul läks veidi aega, et otsustada: keegi ei söö lilli!)  ja mul on tänane norm täis kirjutamata.
Vbla kirjutan veel.
Näis.

Mis siis. Vahet pole. Imeline päev!