Seltskondlik

Ada käis külas. 

a) Nii tore on tunda, et oled kellegagi päris sarnane, saame teineteisest ja üksteise probleemidest nii hästi aru, aah, NII TORE!
b) Nende pere (ma tunnen ema ja kuut last, teise naisega on samal mehel veel viis. Vist viis? Igatahes, kuues laps on emal tegelt teise mehega, nii et phmt esimesel mehel on huvitav 5+5 ... aga tegelt seda nende isapoolt ma ei tunne ÜLDSE) on vist üks olulisi põhjuseid, miks mina 
    * haridusse ei usu
    * arvan, et inimesed on palju nutikamad, kui nad on.
Sest nüüdseks, jah, on paljud neist jõudnud kõrghariduseni (3 tükki?) ja veel rohkemad keskhariduseni, aga kui ma neid tundma sain, olid nad kõik ühe tudengist erandiga põhiharidusega ja no TÄIEGA NUTIKAD.
Mul ei olnud vaja end neile lahti ja ümber seletada, kuidas TEGELT ma ju mõtlesin seda, sest nad kuidagi automaatselt arvanuksid, et mingid kaks spiraalikeerdu tagasi on minu mõtted, vaid nad tulid mu mõtetega kaasa ja said aru. 
Olgu, kui ma nende perega tutvusin, ei olnud kõik põhihariduseni veel jõudnud, vaid muuhulgas ka vanustes 7, 8 ja 12, aga see oli etapp, kus nad pidama jäid ikkagi pärast. 
Vahemärkus: mul siiamaani tuleb meeleheites silmade sulgemine peale, kui inimesed hakkavad mulle lahti seletama asju, mida ma loomulikult arvestasin, kui oma teooria lõin, ning mu teooria on nende andmete edasiarendus. Mitte et ma ei oleks nende inimeste antavat infot kunagi kuulnud ja nad saaksid mind nüüd maailma paremini mõistma panna oma triviaalsete tõdedega. Nagu fakk, kui lolliks sa mind pead???
Või, oh õudust, sa pead mind umbes enda tasemel olevaks, ehk siis sina ise oledki nii juhm, et see võiks sulle uus info olla?! 
Inimesed sel tasemel mõtlevadki?
JUBE tunne.
Üks asju, mida ma Pärast Rongi õudusega õppisin: mitte et inimesed ei tea asju, mida mina mitte, ja siis neil on mingid ideed, milleni mina ei küüni, vaid nad ei arvesta asjaolusid, mis mulle enesestmõistetavad. Tulevad siis oma ülinapile põhjale ehitatud uskumatute lasteaia-tasemel mõtete ja põhimõtetega välja ja enamasti (õnneks on vbla nt 8% mulle edastatavatest Uutest Ideedest ikka veits uudsed ka, notsu, edasta infot edasi, onjo =P) oleks minu roll selle peale ... mmm ...olla kannatlik nagu lasteaiakasvataja ning leebelt nõustuda, et kiisu tõesti teeb näu ja kutsu auh, sa oled väga nutikas, et selle kindlaks tegid?
(Reaalsuses ma tegelikult sageli vihastan.)
Sest mina mõtlen sel teemal hoopis: "Tegelikult nurr ja urr, mida koerad ja kassid samuti helidena teevad, kõlavad vähemalt mingil määral sarnaselt, kuigi tähendavad eri asju ... VÄLJA ARVATUD et koer vahel ringutades toob kuuldavalt mõnukurina ja kõutsid tõsiselt vihased olles urisevad üksteise peale (lisaks muudele häältele, mida nad ka teevad) ja asi ei ole taandatav näule ja auhile ju?!"
Kas inimesed päriselt arvavadki, et kiisu näu, kutsu auh?
Mul on väga raske aduda (ikka veel!!!) et EI OLE normaalselt eeldatav: "Kõik teavad ning arvestavad, et häälitsused on väga kontekstipõhised ning kuigi liigiti erinevad, on sarnasusi ikka samuti"".
...
Nojah, ja Ada pere oli üks olulisi põhjusi, miks ma ÜLDSE ei saanud aru, kui lollid inimesed tegelt üldiselt on. Miks ma ikka veel olen "kõik ju teavad, et koer teeb auh ja kass näu!"-tõdemusi nähes uskumatuses ja raevus, sest kuidas need kõik sellised idioodid on, issandjeesusmaarjakaisus?!?!

Põhiharidus. 
Et haridus päästab inimesed lollusest?
Et lollus on info puudumine? 
Pfff ... nii võisid inimesed arvata enne interneti paljukasutavaks saamist. Nüüd võiks ometi ilmne olla, et asi on hoopis milleski muus?
Et lollus on hoopis kuidagi teisiti tekkiv omadus.
Ja ma kardan, et inimesed, kes võtavad karjainfo sisse, seda küsimärgi alla panemata, on PIGEM juhmid, ja autistid oma kombega kõige üle ise mõelda, PIGEM need nutikad.
Aga neile (meile) on kahtlemata Euroopas levinud haridussüsteem väga raskesti väljakannatatav. Phmt EHITATUD nii, et autistidel halb oleks, nad antavast haridusest võimalikult vähe omandaksid ja seda kasutada suudaksid =P 
Aa, autism, ATH ning muidugi ka depressioon on selle Ada-mansa ühisnimetajad. Jah, AMETLIKUD diagnoosid on neil ka jms. Või õigemini osadel neist, teistest on lihtsalt näha.
Mitte et kõigil oleks kõike, aga paljudel vähemalt kaks. 

Ma vist ... kaldusin teemast veidi kõrvale =P

c) Ta oli siin 2 ööd ning selle aja sisse mahtus nii palju kvaliteetvestlusi kui ka lihtsalt aega, kui vaatasime koos Netflixist sarja Grace and Frankie (mis oli nunnu) või tegime suitsu. Totoro oli tast umbevaimustuses, sest tema oli Totorost umbevaimustuses ja koer sai nii palju mängida nagu viimati mingi ... umbes aasta eest Robiga (kuldne retriiver).
Ta (Ada) oli vaikne, rahulik ja telefonis, kui mina olin arvutis ja ...

d) ... ja kuigi ta on maailmatore, ikkagi oli mul teisel päeval vaja migreenitablette ja nüüd, kus ta on ära läinud, on kehal tohutu pingelangus. Oli vaja kohe kolm tundi magada ning üldiselt on siuke "täna puhkame, ei tee midagi"-tunne.

Mis on järeldus? Noh, järjekordne "kõik teavad" teema. (Teavad ikka kõik v?)
Ka minusugustele on suhtlust vaja. Lihtsalt see kurnab meid, ükskõik kui tore ka ei oleks. Jube tore oli -- ja ma olen surnt pärast.
Mis EI TÄHENDA, et ma poole aasta-aasta pärast poleks taas: "Jaa!!! Saame kokku! Ma armastan sind nii väga!"

Heroiini pole veel proovinud

Tühja neist antidepressantidest, HTP5 on see, mida ma vajan, mõtlesin. 
Et noh, AD-d ongi ained, millega keha harjub. Ilma nendeta, aga HTP5 peal olla teeb ilmselt üsna sama välja. Saagu nii.
Nii ja naa, mõtlen nüüd, kogemuse võrra rikkamana.
Ei tee päris sama välja. 
Teravus, mis vahepealsel kuuel aastal nii ära kadus, et ma ei mäletanudki, missugune see oli, on tagasi. Õnnetuseks: kui on halb ja valus, on ka see TERAVALT tunda, mitte tuima tuikena. 
Kõik muu on samuti teravam. Liigutus ja rõõm, erutus ja nälg, janu, faking pissihäda kah!
Aga kui on seespool valus, vaimul on valus, siis on see ... eee ... valus? 
Ma ei tea, kuidas paremini kirjeldada. Sest valu valus olemine on minu jaoks nii selge, nii aksioom, iga inimese või looma valud kohutavad kujutleda, et ma ikka veel (!) ei saa aru, mismoodi saab vaadata, kuidas kellelegi haiget tehakse, ja sinna juurde ise rõõmus ja rahul olla.
Rääkimata ise tegemisest. 

Aaa, ise tegemine ... Näe, teema.
Nutt ja hala.
Eile koeraga jõe ääres jalutades kohtusin naisega, kes esmalt küsis, kas ma olen see naine, kes käib selliste (madalt kaart tegev käeliigutus) pükstega. 
Mina: Jaa?
Tema: Kas te olete joogaõpetaja?
Mina: Ei, mulle lihtsalt meeldivad need püksid. (Jalutab edasi.)
Võõras naine (kõvema häälega, sest ma kaugenen): Aga olete vaimne inimene?
Mina (saab veerandi sekundiga aru, mida antud juhul "vaimne" tähendab): Ei. 
Tema: Aga mina olen. Ma olen teid tähele pannud. Miks teil eri värvi saapad jalas on? Mida see sümboliseerib?

Sellega võttis ta mu õnge. Kui ma saan kellelegi rääkida oma asjadest, oma põhjustest midagi teha; kui ma arvan, et kedagi huvitab, ma peatun ning innukalt jagan. 
Kuigi, oh jah. Poleks pidanud. Muidugi jõudis asi sinnani välja, et ta on tervendaja ja näeb inimeste hinge ja minust on näha, et mul on raske ja blabla. Ja kui ta veel veidi kuulis - sest see osake minust, kes loodab, et kuskil on mingi tark jõud, kes TEAB, kui palju ma annan ja võiks mulle teenistuse järgi ka hüvesid vastu anda (vt ka "vanaaja ettekujutus kristlikust jumalast" ja "jõuluvana") ei hooli, et krt, see on mingi suvaline jõeääre-hingeravija, ta loodab vastu igasust loogikat. Ning räägib asju, sest jai, kedagi huvitab!
Pärast olen jälle valudes ja pettunud.
Sest mhmh. "Sul raske, sest karma, sa oled siin, et oma eelmiste elude patte lunastada, seepärast on sul raske. Aga ennast ära tappa ei tohi, see ei aita midagi!" 
Ei, ma ei oodanudki midagi muud. Aga ikkagi on väga ebameeldiv oma ootustele kinnitust ja lootustele "fakjuu!" näitamist taluda ja saada.
Või saada ja taluda. 
Või umbes nii.
Ma tean, et ei saa preemiat mina ise olemise eest, aga ikkagi tahaks ju!

Tagasi haigettegemise juurde: et ma siis möödunud eludes tegin v? Teistele meelega haiget?
Andke andeks, ei usu. 
Lihtsalt ei usu.
Kusjuuures, kui usuksin, oleks see tegelikult HEA. Oleks mingi mõte sel, et olen, nagu olen. Praegu ... praegu ma arvan, et olen jube oivaline ja puha. Ei saaks enam parem ollagi.
Aga sellest ei ole mitte mingit kasu. Maailma ära parandamiseks olen liiga väike ühik, isegi mõte millegi iseendast väljaspool seisva muutmisele on kurnav. Ja mulle endale mu rabav vaimustavus millegipärast mingit kasu ei too - kui mitte "olen imeline!" mõtet kasuks lugeda.
Idee, et kui ma olen piisavalt hea, saan ka õnnelikuks (läbi lapse- ja noorusea elas see usk minus, ükskõik, kuidas ma ka end üritasin õpetada olema õnnelik sellega, mis juba on), lihtsalt ei päde.
Ma ei saa. Mitte kuradi MISKI ei aita. 
Või ei, oot. Heroiini pole veel proovinud!

Arutlused sisimas

Kui ma saaks kuldkalakeselt soovida ühe soovi, mis see oleks?
Et mul oleks hea, loomulikult.
Aega, mille jooksul hea, isegi ei paneks sõnadesse. Kui hakata täpseks minema, peab nii täpseks minema, et soov veniks mitmele leheküljele, ja otsija leiaks nagunii sealt mõne augu, mille abil jama tekitada.
Soovida kuldkalalt, džinnilt või kellelt iganes asju Kindla Peale minnes on lootusetu. 
Nii et sooviksin, eeldades, et soov täidetakse heatahtlikult, ja kogu maapähklivõi.

Aga kui oleks soovida kolm soovi?
Ja kui soovida "et mul oleks hea" millegipärast ei saa?
Siis sooviksin orgasme tagasi, last (parem veel, mitut!) ja et K tahaks minuga paar olla.
Armuda ei ole nii ahvatlev. 
Kulutada soov sellele, et mu lastel läheks hästi? Aga neil ju läheb niigi hästi, kas ma siis ei usalda neid v?
Ja igasugused maailmamuutvad soovid à la "et 75% inimestest jääksid viljatuks" olen isegi oma mõttemängudes maha jätnud.
Maailm saab hakkama. Ta ei vaja minu sekkumisi.

Kolm soovi, kuid "et mul oleks hea" on üks neist? No kuulge, kui on juba hea, siis lapse ja orgasmid tahaks ikkagi saada, sest TOREDAD, aga K käigu edasi omi radu. Krt, ega ma ju teda kontrollida taha - ma lihtsalt tahaks, et ta julgeks mind avalikult armastada, sest mulle väga meeldib tunda, et mind armastatakse, aga no - eks ta omal moel armastab ju niigi, lihtsalt mina tunnen seda vähe.
Aga kui mul on nagunii hea, õige mul vaja =)

Tegelikult võiks olla "nagunii hea" ju. Eks ole: ära oota midagi, naudi seda, mis on. 
Probleem on lihtsalt siis, kui üritad, mis üritad, ikka ei õnnestu päriselt see nautimisevärk.
Just praegu on mul ok. On hea. (Vbla mu soov täituski? Annaks ju tõlgendada ka nii, et kui mul kasvõi ühe sekundi kunagi veel hea olla on, on soov täitunud!) Ent see peab kogu aeg meeles püsima, kogu aeg peab endale korrutama: "Hea on!" et hea olemine toimiks.
Ja kui on halb (peavalu, jalavalu, nutan, sest filmis läheb nii hästi, mul võiks ju ka hästi minna, võiks ju, võiks ju, päriselt ka?!), on päris pekkis. 
Armastage mind, armastage mind nii, et ma tunnen, see aitab valu vastu!
Ja aitabki. Aitab ka, kui endale meenutada, et pole oluline, kuivõrd keegid mind armastavad, mina ise armastan iseend - aga see aitab vähem, aeglasemalt ja enda veenmine on palju raskem, kui teisi uskuda.

Nii palju raskem, et kui mul on parasjagu valus, ei pruugi end veenda suutagi. 

***

Muidu: antidepressantide lõpuga minu kehas kaasnes üks huvitav asi. Mu arust päriselt ka huvitav, vbla keegi suudab mingi hea teooria sinna taha mõelda. 
Ma olen hakanud palju rohkem nutma häid pisaraid. Neid, mis tulevad liigutusest. Mingid väga õiged laulusõnad või soe (mitte kurb!) eluline filmistseen või lihtsalt avastus, et mõni inimene on ikka NII ilus ja hea - ja mina nutan.
Ei ole halb, lihtsalt hirmus ilus. Nutmaajavalt ilus.
Nagu Totoro-filmi lõpp. 

Rituaalid

Sain nii karmi tubakamürgituse, et tunnen seda ikka veel.
Tegelikult tõmbasin esimest korda umbes 24 olemisest saati piipu, siis 3-4 tundi hiljem seda isetopitud sigaretti otsa ja vat selle viimase peale läks organism hulluks.
Ma vist ... ei ole tegelikult suitsetajaks sobiliku kehaga. Organism ei arva, et nikotiin oleks mingi lahe asi. Siiamaani pole päris korralikku kehalist sõltuvust.
Kui nii võtta, siis minu staažiga suitsetaja, kes tõmbab päevas ainult 4-5 tükki (ja lahjat), ongi pigem harv nähtus, eks? 

Nüüd tõmban üldse 2 ja see on selgelt armastus rituaali, mitte tubaka vastu, mis mind sedagi tegema kutsub. Rituaal on nii tore, kahju, et see ebameeldiv tubakaosa sinna juurde käib.
Piip on kah ilus ja lahe, piibutubakas lõhnab nii hästi ja olla piibuga naine on täiega peen - krt, et see tubakas!
Aga ei, pole midagi, harjutan natuke ning piip saab talutavamaks. Lõpuks - seda ju popsutatakse, ei tõmmata alla. Sellega saan toime.
Vist

Ma tegelikult alustasin oma suitsetajakarjääri piibuga. Olin 15, kui kogu kokkuhoitud raha piibu alla panin, sest olla "piibuga tüdruk" tundus NII LAHE. 
Ma ei osanud seda tõmmata.
Ma ei osanud seda toppidagi.
Ma ka ei tundnud kedagi, kes piipu suitsetaks, aint korra olin reisil näinud ühte maru ilusat blondi siilipeaga ja valge savist piibuga neiut, kes jättis mulle kustumatu mulje.
Kõiges piipu puudutavas olin niisiis iseõppija ning väga häbelik osas "ma ei oska". Tõmbasin oma vastset piipu ainult väga salaja ja üksinda.
Et olla lahe piibuga tüdruk, pidin enne omandama oskused olla seda sundimatu suvalisusega, eks ole!

(Muide, seesama suhtumine oli mul ka seksuaalelu osas - neitsilikkus oli väga piinlik, selge näitaja, et ma ei oska seksida. Phmt leidsin, et enne peab asja selgeks saama, kui kellegagi, kes päriselt meeldib, midagi tegema hakata, ja seega oli tegelikult ok, et esimene kord oli mu nüüdse mõõdupuu järgi vägistamine - eeldasin, et alguses ma nagunii ei oska midagi ja esimesed korrad kuulusidki mu plaanides õppimisele. Ei tahakski ometi kedagi, kes mulle päriselt meeldib, kogema, kuidas ma üldse ei oska!)

... ja umbes kolmandal kasutuskorral (seks ajaks olin selgeks saanud, et tubakas tuleb piipu tõesti tihedalt toppida, muidu piip ei põle) lõin piibu seda tühjaks koputades pooleks. 
Kuna tegu oli kalli esemega, olin ise ka päris löödud.
Üks asju, mille juba selleks ajaks selgeks olin õppinud: ära kunagi osta kõige odavamat, see näitab võhiklikkust ning teadmatust, osta kallim. Mitte kõige kallim, see on ka võhiklikkuse tunnus ja kulutab pealegi jubedalt raha, aga midagi keskmisest natuke kallimat.
Märkate, et minu jaoks oli võhiklikkuse ilmutamine ehk eksimine kohutav patt ja ma olin mõttest "et keegi ei arvaks, et olen rumal, et olen võhik" käsist-jalust seotud? Süüdistan muuhulgas kooli, aga ega mu kodune elu teistsugune old. Vigade tegemine oli absoluutselt ja kogu aeg keelatud, häbi, teotus ja halb-inimene-olemise paljastumine alati vigade tagajärjeks.

Nojah, aga see piibuost sai ometi korraks, kus kalli ostmine mingil määral ära tasus. Sest uurisin siis masendunult oma poolikut piipu ja avastasin, et sel on kummaline metallist ja mitte pooleks läinud osa, mis pitsi sees käis, ja see, mis pooleks on, on phmt lihtsalt kest selle metallist värgi ümber.
Miska võin rahuliku südamega kesta superatakiga kinni liimida ja üldse ei mürgita end seepärast. Tõmbasin seda piipu (salaja, sest ma ei pidanud end IIAL piisavalt pädevaks, et avalikult teha) veel paar aastat. Avalikult tõmbasin vahel sigarette - see tundus kergem, ei olnud sellist eksimishirmu ning samas ei olnud ma omast arust nii lahe, et avalikult piibuga kekutada. 
Selleks pidanuks ikka lahe-lahe olema, ma olin mingi ... üritaja.
Ma ei tea, mida ma ootasin - et taevast laskub ingel ja ütleb mulle, et olen nüüd piisavalt pädev piibusuitsetaja, võin teiste ette minna?
Noh, ei laskunud. Ja ma ei omandanud enesekindlust teiste ees piibutada ... phmt ... mitte kunagi? Tõmbasin avalikult piipu ainult neil rollimänguüritustel, kus see oli "nagu päris vana aeg" ja "parematel suitsetajatel on piibud", ent selleks ajaks olin nii väike suitsetaja, et laenasin oma piibu ühel üritusel välja. (See oli uus, läikivam ja sama peene sisuga.)

Ja ei saanud enam tagasi. "Orkid luutisid ära." 

Ma ei ole siiamaani sellele naisele andeks andnud, kellele piibu laenasin. Ilmselt ei annagi kunagi. Sest minu arusaam on: "Kui mulle laenati, oli minu vastutada ja kui siis minu käest kadus, ma maksan vähemalt kinni või ostan uue samaväärse asemele," aga tema isegi ei vabandanud eriti. 
Nagu ... pfff. 
HALB inimene.
(Ükski tema hilisem tegu ei ole mu arvamust kõigutanud, ta ongi SELLINE, võeh.)
Aga sellega ma kaotasin piibu ning kuna ma eriti ei suitsetanud, ei hankinud ka uut, enne kui alles nüüd. Vahepeal läksin lihtsalt üleni sigarettidele üle. Ligi kahekümneks aastaks. 
Nüüdne piip EI olnud eriti kallis, seda metallist vidinat tal ka sees pole, aga noh - välja näeb peen. Vbla, kui ma jälle piibutamise kombeks võtan, ostan mõne tõhusama ka. Aga esialgu peab see kõlbama. 

Rituaaliks. 

Jaah, rituaalid.
Kunagi kirjutasin alkolholist 
Nüüd olen veelgi kategoorilisem.
Ehk ma ei taha alkoholi üldse kunagi. 
See on tegelikult traagiline, sest ma tahaksin, et tahaksin juua, et joomine oleks minu jaoks miski, mille abil saab oma mured unustada, oma jamad korraks olematuks teha. Lakata maailma kandmast kuidagi teisiti, kui endale meenutades: "Maailm saab hakkama. Tal ei ole sind vaja, sina võid teha, mis tahad!"
Ma oleks jumala rõõmsalt alkoholisõltlane, kui see vähegi MÕNUS oleks. 
Lihtsalt ei ole.
Ei paku mulle midagi. Ainult halb võib hakata ja pea hakkab tõenäoliselt valutama. 
Ainult rituaalina on hea. Sümbolina, et nüüd võib, nüüd tohib, oleme vennad ja õed alkoholis, jai.

Ach, kuidas ma tahaksin, et oleks ka millegi muuna tugev ja hea!