Jajah, või siis nõnda

Ma tegelikult teadsin seda juba mõnda aega. 
Lugesin suvel artiklit ja mhmh, jajah, mhmh, muidugi. Demiseksuaalne, mhmh.

Aga no: "Congratulations, some of you may suddenly have realised that you are not actually the boring hetero you thought you were – you are an exciting demisexual! You even get your very own flag!" helistas teatud kelli mu peas.
Lahe silt, mhmh, jajah, aga see ei ole midagi erilist ju.
Teadsin ennegi, et ma ei ole päris hetero, naisega magamine ei tundunud võõras ja veider konsept, kuni see naine on mu sõber, naistega suudelnud olen enam kui kümnel korral - aga ... ma ei mõelnud asjale sügavamalt kui täpselt nii kaugele, et nojah, mul on nüüd sildike, mis sellest ikka.

Paari päeva eest üks sõber kirjutas erutunult, kuidas tema panseksuaalsus ju tegelt ON realiseerunud! Jah, ta ei ole kunagi naisega maganud, aga see suhe Tga, mis tal on - kammaan, nad ostsid isegi koos maja, mis siis, et T bf oli ka kambas! - see on ju tegelt armusuhe. 
Et nad omavahel ei maga, ei tähenda, et inimesed, kaasaarvatud toosama T bf, poleks arvanud neid seda tegevat ja see kokkukuulumine, see intiimsus, see VÄRK ei ole tegelikult sõbrasuhetes tavaline. 
Mhmh, võin omalt poolt öelda, et mina olin ... mitte armukade, ei, aga tundsin end teisejärgulise sõbrana korraga, kui hakkas T siin ja T seal ja T igas jutuajamises 5x sees olema. 

Ja siis ma mõtlesin uuesti ja sügavamalt teemal "demiseksuaalsus".
Sest ... kui nüüd mitte võtta ideena "see on lihtsalt silt", siis ... kui see on Asi, on keegi viimaks ometi mu seksuaalsuse ära kirjeldanud millegi muuna kui "väga väga naise isiklik veidrus". 
Et nii ONGI. 
Mus ei ärka mingit isu ega iha ükskõik keda esmaselt nähes ükskõik millises olukorras. Alasti ja veepritsmene näiteks.
See ei ole teema. Mul on küll mälestused noorest põlvest, kui nägin meest ja põlved nõrkusid, aga mitte seepärast, et välimus, vaid ta langetas pead kuidagi nii, et juuksed langesid nii romantiliselt, või oli tal imeline pitsidega särk, ja mida mina sain, ei olnud mitte: "See ilus mees! Jaa!" vaid: "Ma tean, mida ta mõtleb, kuidas tunneb, kes ta ON", sest see visuaal haakis jube hästi millegagi, mille ma oma peas olin ehitanud mõne raamatust, filmist või omaenda kujutlusist pärit tegelasest. 
Ma armusin, sest ma arvasin end seda inimest tundvat.
Ja armusin ikka korralikult. Vähemalt kolme noormeest, keda korra bussis nägin, mäletan siiamaale. 
Üldiselt päris hea, et neist armumistest pea kunagi asja ei saanud. Ainus kord, kui SAI asja, oli KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ja ... ütleme, see, mida ma ette kujutasin, ja see, mis tegelikult oli, olid ikka VÄGA erinevad asjad. 
Brr. 
Aga kui sain vanemaks, üle kahekümne, mul tekkis ikka väga ühene muster. 
Pean inimest enne tundma, et teda tahaksin. 
Ja nii ongi. Ja nii on siiamaani. 
Tutvumissaidid? Ma ei saa, ma ei SAA, sest ma ei taha kedagi, kellega ma seal tutvun, sest nad on VÕÕRAD INIMESED. Õõv ja jälestus, et mingid võõrad mind tahavad, iu!
Raha ja võim olevat afrodisiaakumid? Pff, millest te räägite? Võõras mees, kel on raha, on veel jäledam, kui võõras mees, kel pole, sest ta oletab end võivat mu soosingut osta!
Töötab ainult üks asi: vaimne klapp.
Ja selle tekkimine võtab aega. 

Inimene ei ole mu jaoks ahvatlev, kuni seda klappi pole tekkinud. Ja nii ongi. Ainsad erandid on filmi- ja raamatutegelased, sest neid ma saan tundma, nende ilusat hinge nägema, ilma et nemad mind tunneksid.
Aga muidu: tühi maa. 
Ma ei saa-gi tavalisel moel tutvuda ja armuda. Ja nad seal kuskil teavad seda! Mitte mina pole imelik, vaid ma olen järjekordne demiseksuaal! JAI!

Homosexual people are attracted only to people of the same gender. Demisexual people are attracted only to people with whom they have an emotional connection. 

Kui võtta viimase aja ... eee .... ihasid, siis mis äratas mus tunde, et võiks? "Ma tahaks sõda ja vallutusi, iseennast võita."
Fellow warrior, awww ...
Et mul oli ja on jätkuvalt ka teisesuunalisi ihasid, lihtsalt neile ei vastata, ei pea vist ütlema?

Veel lisa: mul tuli meelde, kuidas kui ma oma vallalisuse üle kurtsin Murcale kunagi paar aastat tagasi, seletas see, et ega printsi ei olegi kerge leida, no alustame sellest, et kui oleks ruum täis uusi mehi, ütleme, suur ruum, sada meest, mitut sa esmapilgul kõlblikuks peaksid? 
Mina: Nulli.
Murca: ???
Mina: Ma ei tunne neid, mind ei ahvatle neist keegi. Peab tundma õppima, et kõlblikuks muutuks!

Alla, alla, alla

Päev otsa oli migreen. Valu õnnestus kahe sumatriptaaniannusega maha võtta, aga vahel on lisaks peavalule ka sellised lisad nagu täna. Kohutav meeleolu, totaalne jõuetus. 
Iiveldab päris tihti, aga täna süda vähemalt eriti paha ei olnud. 
Nüüd on enamus migreenivaevusi läinud, aga selle asemel valutab kõht. 
FML.

Võimalik, et selles on mingi roll mustal kohvil ja maapähklivõil.
Võimalik, et pole. 
Nii et hästi pädev on oma kohvikruus ammu külmaks läinud lõpuni juua, eks ole. 
Ma ei ole eriline purist toitude ja jookide temperatuuri osas. Poeglaps oigab ja uriseb, kui ma jälle külma suppi või putru söön, sest TEMA jaoks kvalifitseeruvad need toiduks ainult soojana ja minu versioon on: "Öäk!"

Õues on soe. Toas on sellega seoses rõvedalt palav, kuigi ma keerasin radiaatorid peaaegu kinni. Pea hakkab jälle tuikama, kuigi kõht valutab ikka veel. Kas ma ütlesin, et FML? Ütlesin. Kordan üle. 
Lisaks tuleb mul larp, kus lubasin esineda burleskikavaga. Selleks on niiiiiiiiiiiiiiiiii palju asju aetud (muusika, kostüümid, rekvisiidid, viimaste transport autoga), ja ikkagi on mul KAVA ise tegemata. Kaks proovi on ainult öelnud, et laul on liiga lühike, et sukki jalga tõmmata või meiki teha, mitte midagi ei jõua. 

FML.

Eip, ma ei teinud täna proovi. Ma viisin taara ära ja käisin poes, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest ja hommikul, enne kui halb hakkas, tolmuimesin ja pesin köögipõranda. 
Niigi palju teinud, kuramus. 
Arvestades, kui HALB mul on. 
Ent mõtlesin küll, miks ma tegelen hobiga, mis nii krdi stresseeriv. Olen kuu aega asju ajanud, et selleks mänguks kõik korda saada, elanud üle pettumusi (mis mõttes KUMBKI veotakso mulle vastu ei kirjutanud???) ja nüüd on mul lihtsalt nii halb olla, et ma ei suuda rohkem teha ja ... 
... ja kingi mul ikka ei ole. 
Panen oma igapäevakingad ja ärge kaevake.

Muide, keegi ei kaeba. Nagunii. Ma võin laval ainult edasi tagasi joosta, paanika ja jaanika, ja keegi ei ütle halvasti. Ses osas on kogukond väga viis, et nad ei halvusta. Aga tahaks ikka ENDALE ka meeldida!

Huvitav, kas ma jääksin magama, kui voodisse lähen? Üpris kindel, et õnnestuks kõik see valu ja vaev välja magada, kui magama jääksin. 
No üritan. 

Olen alailma tark ja alailma loll

Iga päev üritan ma võtta tableti magneesiumit ja kapsli D-vitamiini. Korraga võtan, mul on phmt ravimirühmad, mida koos võtan, ja kuigi need on toidulisandid, mitte ravimid, noh - poteito, potaato. Vahel võtan teadlikult 2x päevas, kui päev või paar vahele on jäänud. Mõeldes, kuidas see üleannus mind ei tapa ja vbla võtab puudujäägis keha natuke rohkem vastu.

Ok, see selleks. Täna võtsin ka. Närisin magneesiumitableti katki ja neelasin pudi alla (mulle meeldib, Poeglaps neelab tervelt ja veega). D-vitamiini kapsel läheb libedalt koos vedelikuga, ja siis ma olin selle magneesiumitableti puruks närinud ja alla neelanud ning kaks korda märkis mul peas: "Peaks D-vitamiini ka võtma ..." millele järgnes: "Krt, ma VÕTSIN selle pakist välja koos magneesiumitabletiga, mille maitse mul ikka suus on! Võtan need alati koos välja ning kuna see kapsel läheb nii libedalt alla, ma lihtsalt ei pannud tähele, et juba sisse võtsin!"

Aga ...

... ennäe, arvuti kõrval oli sissevõtmata D-vitamiini kapsel.

Ehk: mul ei olnud kapsel käes, seega mõistus ratsionaliseeris, et võtsin ja neelasin alla. Ent mingi osa - mingi tark osa - mind oli: "Nõup, pole alla neelanud!"

Ja see on kogu aeg nii. Juhtub nii tihti! Ma tean asju - aga on raske end usaldada.
Kuigi - nüüdsel ajal siiski palju kergem kui vanasti.  
Olen õppinud.
PealeRongi mina on väga usinalt õppinud ennast usaldama, tegema nii, nagu keha ja sisetunne ütlevad, õppinud usaldama oma tahtmisi ja seda, kes ma OLEN. Usalda ennast, keegi ei ole sinu osas targem kui sa ise, on üks mu motodest.
Aga iga kord, kui taas seda tuvastan, ohkan: "Krt, IKKA ma ei suuda mitte end väljastpoolt vaadata, mitte end väliste kriteeriumite järgi hinnata!"

Väliste kriteeriumite ... 
Otsitakse õdesid. Muidugi otsitakse õdesid, covid ja värk. 
Seekord pole kuulutuses kuskil mainitud midagi seoses käeliste tegevustega (millest peenemaid ma mitte kunagi ega kuidagi teha ei suuda ja vähempeeni ei suuda väsinuna) ja osake mind on: "Oot, aga äkki nad tahaksid mind ka sellisena? Peaks kirjutama ja uurima."
See on see osa mind, mis peab olema maailmale vajalik, et mul oleks enda ees õigustus olemas olla.
EI, väga väga naine, sa väsiks nii ära! Sa väsid NIIGI ära! Sa lähed täiesti katki, kui kaks või ükski 12-tunnist vahetust nädalas teed!
Aga nii krdi hea tunne on vajalik olla ...
NII KRDI HEA!!!!
Ja mu poeg ei vaja enam ammu hoidjat, nii et tööaeg on ju vaba, ja tegelt oleks ju seiklus ja põnev ka. 

Oeh. 
Ma arvan, mõistus võidab. See osa mind, mis on: "Ma ei suuda."
Aga samas ... korra nädalas? Ainult üks valve? Äkki ikka prooviks? Küsiks? Ehk nad tahaks mind sedasigi, ma olen nii väärtuslik, et nad tahaksid mind ikka, mis siis, et sant, mis siis, et ainult hirmus osalise koormusega?!
Äkki?
Pole isegi raha kutset, mul on raamatuhonorar ja vabakutselise loomeisiku toetus (viimane kaoks ära, kui üle 584 euro teeniksin või umbes nii ... tegelt, arvestades, et mu töövõimetoetus on ligi 300, jääks veel alla 300 luba teenida), lihtsalt nii tore oleks vajalik olla. 

Ok. Oleks tore. 
Aga mitte tark. MITTE tark. 
Huh. 
Olgu. 

Muide, nii "kriteeriumite" kui "kriteeriumide" on korrektsed. EKI ütles.

Lihtsalt mõtlen millestki muust

K kodune vestlus.

Tema ema: Te ju andsite teksti ära, mida sa siis nüüd teed nii hullunult?
K: Pilte sisse. Illustratsioone joonistan.
Ema: Mis sa oskad joonistada ka või?
K: Ei. Seepärast ongi nii raske. 

Tal on huvitav tee ikkagi täiesti vaadatavad pildid tekitada. Mõned on suisa head lausa. Päris lahe. Kui mu esimene, "Lagunemine", välja arvata, pole ühelgi raamatutest siseillustratsioone olnud. 
Mina, muidugi, ei ole illustratsiooni-inimene nagunii. Mul on üsna pohh, kas ja millised nad mingis raamatus on või pole.
"Lumivalgekese" pildid jäid meelde. 
Aga ikkagi on kuidagi lahe.

Maailm tundub raske. Miks inimesed inimesed on ja uää.
Meeleavaldajatest semuni, kes oli: "Hoolitsev loomaomanik ikka kastreerib oma lemmiku alati ära!" ja mina olin: "Oot, sa tahad öelda, et ma pole hoolitsev v?" 
Aga noh. Pole minu asi. Pole minu ülesanne kedagi ümber kasvatada. Maailm saab hakkama ja et ta MULLE raske tundub, ei tähenda mitte kuidagi, et tas endas probleeme vähegi märkimist väärival hulgal oleks. 
Maailm saab hakkama. Inimesed on tema jaoks pisikesed ebaolulised ühikud, kes sebivad ja siis enam ei sebi; jube lugu küll. 

Ühtlasi olen omandanud väga olulise osavuse teha tomatisuppi tomatipastast, mitte purustatud tomati konservist, sest mu poeg oli aastaid tagasi: "See on nii hea supp! Mu lemmiksupp! Ainult need tomatitükid mulle üldse ei meeldi."
Mispeale läks paar aastat, mille jooksul ma MÕTLESIN sauseguri hankimisest, ja lõpuks lõin käega ja õppisin tegema suppi tomatipastast. Milles pole tükke juba algusest peale sees.

Nii et baasretsept: 

500 g tomatipastat 
200 ml vahukoort
300 g rasvaga sinki
1 suur või mitu väikest sibulat
küüslauku (mina panen 3-5 küünt, aga see on maitse ja küüslaugu kanguse küsimus)
1 paprika
jahvatatud koriandrit
jahvatatud vürtsköömneid
soola
tshillikastet
spl või veidi rohkem suhkrusiirupit
vett

Sink tükikesteks ja praadima. Sibul viiludeks ja sinna juurde. Küüslauk hakkida ja sinna juurde. Paprika tükkideks ja sinna juurde. Võib ka maitseained sinna panna, aga ei pea. 
Potis kuumeneb tomatipasta (pakk loputati üpris ohtra veega ja valati ka see potti) koos vahukoorega (sama asi pakiloputusveega). Lisa suhkrusiirup, ülejäänud maitseained, kui neid on, tshillikaste ja pannil olev paprika-singisegu. Võid veel kruusitäie vett ka panna, kui tundub liiga tummine. Lase korraks keema, piisab ka mõnest mullist supipinnal.
Valmis. 

Suppi võib lisada oakonservi, kikerhernekonservi või maisikonservi. (Kõiki kolme korraga ei soovitaks, kui tegu pole just pisikeste purkide või mõne jäägiga, mitte 400-milliliitriste täis purkidega, nagu tavaline). Loomulikult koos vedelikuga.
Võib lisada basiilikut või oreganot või isegi jahvatatud rosmariini. Võib ära jätta kas sibula või paprika, võib vahukoore ja vee asemel kasutada piima, singi asemel kõlbab ükskõik mis liha, aga kui see on suhteliselt rasvatu, on praadimiseks mingit lisarasva vaja.
Võib teha ka ilma lihata, lihtsalt minu arust pole siis nii hea ja sellisel juhul on oad või kikerherned üpris kohustuslikud.
Loomulikult võib nt vürtsköömned ära jätta.
Ma ei soovita ära jätta suhkrusiirupit, kuigi selle võib asendada suhkru (seda läheb rohkem, vbla 2 spl?) või meega. Neutraliseerib hapu ära ja koos tomatipastaga annab mõnusa tugeva maitse. 

Aa, maitseainete kogus on isikliku eelistuse küsimus, ent rusikareeglina, kui annuseid ei oska ise määrata, oleks pool teelusikatäit kõike peale soola, mida läheb vähemalt triiki täis teelusikatäis.
Ja tshillikastme osas hakkame rääkima kogustest alates poolest supilusikatäiest - loeb ka, mis firma kaste on, kui kange, aga vähem pole nagu ... kunagi piisav minu arust.  

Väga hea supp tuleb =)
Ma olen teinud ka enne kaks tundi toorest veiseliha hautades ja siis seda singi ning hautamispuljongit vee asemel tarvitades, aga liha oleks VEEL haududa tahtnud ja ainus, kes väitis, et jube hea supp tuli, oligi Poeglaps.
Minu jaoks oli: "Nägin sitaks rohkem vaeva ja tuli ikka sama hea supp natuke kõva lihaga, mähh."