Jätsin antidepressandi ära ja pärast kiirabi järgmisel päeval on juba lill. Öösel kahel korral kempsus käies veidi tuikas pea, aga ibukas (200 mg) sisse ja hommik täiesti valuvaba.
Poeglaps vaatas mind murelikult: "Kuidas su enesetunne on?"
Aga kuna enesetunne oli hea, tõusin ja asusin kuumi kahe poolega juustsaiu tegema.
Ahjus saab ühe poolega saiu, mis minu meeles igati head on.
Aga poeg armastab mul neid, kus sai on kahelt poolt praetud ja krõbe, ent juust nende vahel küll sulanud, ent mitte küpsenud, pehme ja õrn, ja ma teen neid talle.
Tema ise teeb endale peamiselt makarone. Ta on SUUTELINE tegema igasuguseid toite alates nendest samadest juustusaiadest kuni toredate mahlaste šokolaadikookideni, ent kuni väga suurt häda ei ole, teen kas mina süüa või teeb tema makarone. Varem praadis pelmeene ka, ent pärast üht kogemust halvaks läinud hapukoorega (kusjuures ma lasin talle selle kogemuse sihilikult ja teadlikult osaks saada, et ta õpiks - ei tasu teha uut hapukoorepakki lahti, kui vana veel poolik, see vana läheb halvaks muidu) ta enam pelmeene ei tee.
Väga pika näoga on nõus sööma, kui mina teen.
Tütarlaps tõi meil viimate külas käies kaasa makroone. 12 eri sorti makrooni Angeelika Kangi kohvikust, kusjuurest igaühest neist võeti kolm ampsu - üks pojale, üks tütrele, üks mulle, mitte tigimata selles järjekorras.
Minu lemmikud oli passioon, kookos-vanilje, laim+piparmünt. Poja lemmikud olid mustikas, rabarber-maasikas ja passioon. Tütre lemmikud jäid saladuseks, välja arvatud et passiooni marulise heakskiitmise peale oli ta: "Oo, mm, see on tõesti väga hea!"
Mitte kellelegi ei maitsenud šokolaadi ja karamelli omad. Ega astelpaju, aga seda pole isegi kodulehel enam näha.
Kui see nüüd tegelikult pihlakas polnud.
Aga passiooni oma võin tingimusteta ja väga soovitada!
Laim-basiilik oli ka päris huvitaval moel hea. Aga neutraalne-häid oli veel palju.
Ukraina ega eesti omi ta ei toonud. Sest - noh ilmselt oli ta kogenud, kuidas ma muidu igal pool ainult ukraina makroone söön, sest tahan ukrainlasi rahaliselt toetada, ja üldse et degusteeri ega mõtle, kas need mulle ka kõige rohkem maitsevad tegelikult.
Sest nagunii on head! Otseselt HALBA makrooni pole ma elus veel saanud. Kuigi kahtlemata mu toiduteadlik tütar on vahel urisenud, kui kuskil makroonis suur suur õhuauk sees, et sellised tegelikult ei tohiks makroonid olla.
Aga Antoniot ei koti.
Kuigi need šokolaadi- ja karamellimakroonid olid pettumused.
Pistaatsia oma oli ka pettumus, aga mitte seepärast, et ta oleks halb olnud, lihtsalt Poeglapse lemmikud teiste kohvikute makroonide põhjal olid pistaatsia omad ja siis ta küttis meid ka üles, aga see oli tavalisel moel hea ainult.
Mitte nagu passioon =)
Õhtune lisajutt ehk eriline komm neile, kes postitust taasloevad =D:
Mõtlesin veel selle üle, kuidas palju raskem on vaene olla, kui süüa teha ei oska. Näiteks mina saan sinki tatralisandiks pikendada, seda koos sibulaga - ohtra sibulaga - praadides, aga inimesed, kes ei oska süüa teha, söövad tatart lisandita või lepivad vbla hapukoorega.
Veidi haavusin, kui Jüri Kolk oma blogis minu kommentaari peale ütles, et kui tema vaene oli, ta ei ostnud kunagi võid (ega margariini). Sest ma ei suutnud tollal adekvaatselt vastata, aga mu küsimus oleks: "Aga millega sa siis küpsetasid? Saiakesed ja koogid ja pirukad tahavad ju kõik võid?!" (Või küpsetusmargariini, aga kui mõistsin, et võiga tuleb palju parem, keeldusin edaspidi margariiniga jändamast. Nüüdseks juba umbes 20 aastat. Mis siis, et odavam, aga mu vaev on nii palju väärt küll, et anda tulemuseks HEA söök, mitte midagi läbi häda söödavat.)
Nüüd mõtlen omaette, et ju ta ei küpsetanud.
Ja siis, et selgelt sai ta niisuguseid valikuid teha, sest tema lapsed ei elanud koos temaga.
Sest lapsi on ju vaja hästi toita. Mitte et söötegi kolm päeva järjest hapukoorega tatart. Neil on halb ja seda halbust minu emasüda (ooo, ka minul on emasüda!) välja ei kannataks. Pigem õpin süüa tegema.
Või noh.
Õppisingi.
Kuigi tegelikult õppisin juba ammu enne lapsi.
Mulle meeldib see.
