Tolmuteraline õhtupoolik

DISCLAIMER

Mäletate - mõni vbla mäletab - kui mul kunagi aastate eest oli mure, et kogu aeg on janu, miks ma nii palju joon?! Ja käisin isegi veresuhkru testi tegemas ja puha?
No nüüd on mul vastus. 
Kui eriti palju ei söö pikemat aega, tahan päris palju juua. Kas asi on toidust saadava vedelikuhulga vähesuses või milleski muus, ma spekuleerima ei hakka, aga kui ma vähe söön, tahan palju juua. See on taas praktikas tõestust leidnud. 

Võtan alla. Tutvun taas luumügaratega, mis vahepeal kadunud olid. Aga ma ei tunne, et liiguksin taas tütarlapseliku kehaehituse poole.
Lahja lehm pole veel kitseke. 

Teate, mis on kummaline? Kui ma arvutan, siis kahekordne minu vanus pole veel kõrge vanus ega midagi. Aritmeetiline pool elust võib vabalt veel elamata olla. Ilmselt rohkemgi. Aga niivõrd absoluutset, otsustavat ja kindlat "noorus on möödas"-tunnet, mis mu sees on, on raske ignoreerida.
Samas - kui ma olin 30, oli umbes sama.
See läks mööda. 
ATH ja "igavene praegu" tundub olema ainus selgitus. "Mul on just praegu vana tunne, nii jääb ilmselt surmani". 

"Igavese praegu" tunne seletab väga palju mu elamiskogemusest. Nii palju, et see lihtsalt peab õige olema ja kui ATH tuleb koos sellega või see tuleb koos ATHga, selgelt ma olen ATH. 
Kuid lisaks kerkib masendav tõdemus, et kõigil teistel ega isegi enamikul inimesest ei ole sellist tunnet. Ei tunnetata eluaega nii. Ja siis on mul --- veider. 
Olen nii kade, et tahaks nutta, ja samas ma ei saa üldse aru, KUIDAS saab niimoodi aega tunnetada, et alati pole seal taga ja ümber "kogu elu!" tunnet. 

Kui mul on tunne, et ma olen mõttetu, on mul tunne, et ma olen alati mõttetu olnud ja saan ka edaspidi alati olema mõttetu olend, kelle eksisteerimine on ebaoluline. Mitte miski, mida teen või võiksin teha, ei muuda seda.
Jaa, samas kui on mõttekas hetk, elu tundub elatav, tundub ka, et nii on alati olnud ja saab ka tulevikus olema, väikesed raskused on, millest üle olla - ent see ei muuda halbade hetkede halbust ÜLDSE. Kuidas just tol momendil, mil vaatlen, elu tundub, ongi otsustav. See ongi kõik! KÕIK!
Ja --- hästi paljud inimesed üldse ei tunne nii?
Kurat, miks mina olen kõik need jamad endale saanud, arumaeitaipa. MiksmiksmiksMIKSMIKS???? Miks mina?! Nii kuradi ebaõiglane!!!!

Samas, kunagi mu ükssarvikuperioodil Ilmar ütles mu jutu peale, kuidas mina olen ükssarvik, mis siis, kui ka keegi teine seda ei näe ega usu, et mis ma ajan. Kui ma tulen ja seltskonnas olen, kõik näevad, kõik panevad tähele. Ma ei ole kunagi see märkamatu keegi, ma olengi ükssarvik.
Ja Tütarlapse onu ütles kuskil aasta hiljem: "Krt, ma olen kogu aeg imestanud, mida sa ajad neid hobuste asju, endal meeter heledavat sarve otsaees!"
Ehk ilmselt sellel kõigel ON mingi mõju siiski ka väljaspoole nähtavalt ning ei ole ainult: "Aga mul on nii sitt tunne elada!"
Kusjuures vbla ei ole mul aina sitt. Lihtsalt kuna praegu on sitt, tundub, et kogu aeg on sitt. 

Aah, nii keeruline. 

Praegu ei ole isegi eriliselt sitt. On selline päikeselise-tolmuse pühapäeva õhtu tunne, kui tegin tol pühapäeval igast rumalusi, nt värvisin mune, kuigi selgelt pole siin ühtegi väikest last, kelle huvides oleks traditsioonilisi asju teha, ja tõin koeraga jõe ääres käies nende munade alla kaussi sammalt, ja siis ei jäänud sammal munade alt üldse näha - aga teise nõusse ma neid ka ometi ei pannud. Olge nüüd. Mitut nõud samblaga määrima?! Jääb ära.
Lühidalt kokku võttes: ma olen päev otsa igasuguseid asju teinud, aga need ei teinud kellegi eluolu paremaks ja nüüd ma olen sünge ja ei taha enam midagi teha, sest milleks. 
Iga tegu on pingutus. Alati. 
ATH? Ilmselt jah.

Ei, keegi ei öelnud mulle, et ma peaksin põrandat moppima või mune värvima vms. Ehk: kedagi pole süüdistada ka peale iseenda. Endal mul tulid idiootsed peaks-võiks mõtted, loomulikult viisin ka täide (tuleb idee - väga väga naine teeb), nüüd on sitt olla. 
Tavaline elu. 

Eriti hilinenud, ent phmt valentinipäevaks sobiv post

Täna mõtisklen seksuaalsuse üle. 
Sest mul on nii veider uus suhe sellega ning samas see on selgelt lihtsalt uus suhe seksuaalsusesse, mitte et ma enam ei oleks seksuaalne olend. 
Kaunis mees tundub ikka veel kaunis, kaunis naine on jätkuvalt hoopis teistmoodi tundeid tekitavalt kaunis. Üldse pole kustunud võime kedagi esmapilgul nunnuks ja armsaks pidada - kuigi juba väga ammu on üle läinud idee, et sel midagi seksuaalse ahvatlusega tegemist on.
Ja ahvatlevus ning tahtmine kellegiga seksida on ka veel täiesti erinevad asjad.
NB! See on mul väga meeles, kuna demiseksuaalsus on jätkuvalt osa minust, mis siis, et mu ihatase on hetkel ... no kuskil 0,2 kandis viiepallisüsteemis. 

Kunagi arvasin, et inimeste ahvatlevaks pidamine on just "temaga ma kepiks" teema ja üldse ei aimanud, et (muuhulgas minu endaga) midagi veidrat selles küsimuses toimub. 
Ma arvasin, et kui isik tundub nunnu ja kaunis ja tal on kindlasti ilus hing ka, sest ta on nii NUNNU, siis see ongi seksuaalne huvi, mida ma tema suunal tunnen.
Armusin kolinal ikka ja jälle, isegi teadvustamata, et seksiga pole sel midagi tegemist. 

Kas on mingi üldiselt teada asi, et armumine ja seksuaalne iha ei käi koos? Vist on. Vähemalt niipidi, et võib vabalt kedagi ihata, temasse raasugi arumunud olemata. Ent see ei ole ka minu avastus, et võib armunud olla, seksi tahtmata.
Mitte nii levinud teadmine kui see teine, aga ma olen seda ennegi kuskilt lugenud. 
Igatahes: ma armusin ja armusin ja armusin, aga seksuaalsed kehalised vajadused elasid mus täiesti oma elu, mis polnud nende armumisobjektidega üldse seotud.  

Et ma ka ise sellest üldse aru ei saanud, on juba omaette teema. Kõik saavad aru, kas nad tahavad kellegagi seksuaalvahekorda astuda või ei?
Ausalt, ma ei usu. Ma lihtlabaselt ei usu, et olen nii eriline ja kummaline - arvan pigem, et inimesi, kes tegelikult ei tea, on palju. Lissalt kuna ühiskond ütleb, et seksuaalne iha on norm ja nii tuntakse, minusugused, kes nagunii õpivad elu selle pealt, mida neile öeldakse ja kuidas inimesed ümberringi käituvad, ei saagi aru, et nad ei saa aru. 
"Ma peaksin tahtma," mõtlevad nad - mõtlesin ma. "Ilmselt siis tahangi."

Sittagi. Seksuaalsus elab küll meis, aga seks EI ole vajadus nagu söömine või isegi nagu turvalisus. Seksuaalsus on hoopis isemoodi taim, mis kasvab igaühes erinevalt ja elab erinevalt, erinevad elutsüklis, erineb kõik, mis elab. 
Mulle, muide, tundub Overwatchi uus kangelane täiega nunnu. Kaunis ja ahvatlev. 
Mis ei tähenda samas, et ma temast seksuaalfantaseerida kavatseks. Ta lihtsalt on - nunnu. Väga panseksuaalne ja rõhutab erinevuste väärtustamist igatepidi.

See tänapäevane seksuaalsuste ja sugude segapuder on väga haarav. Mitte segadusseajav, vaid just huvitav.
Mina tulen ju ka "poisid on poisid ja tüdrukud on tüdrukud" ühiskonnast ja maailmapildist. Samas pole väga terane vaja olla olnud, et märgata: poisid on omavahel sitaks erinevad, tüdrukud on omavahel sitaks erinevad ja juba koos avastusega, et osadele meestele meeldivad mehed ja osadele naistele meeldivad naised sai selgeks, et mingi lihtne liigitamine ei päde. 
Sest mulle ka mõnikord ja mõnes asjas meeldisid naised. Kursiivis, ilma meeldisid nad mulle sageli. Ma olen siis biseksuaalne, jah? 
No ilmselt ... 
Ja samas ma selgelt eelistan mehi. Armunud olen elus ainult meestesse. 
Ma nägin iseenda pealt, et asjad ei ole nii lihtsad, ei saa kahendsüsteemis paika panna, ja siis oli edasine tõesti pisiasjad-pisiasjad, loogiline tuletus. 
Seksuaalsus ei ole lihtne, sood ei ole lihtsad, ja nüüd ma tunnetan täiesti läbi, kuidas ka aseksuaalsus ei ole lihtne ja ühene. Ei tunne ma ühtmoodi kõigi suunal, keda keppida ei taha. 
Ja see, et mul takkajärgi mõnede läbiseksitud isikute suhtes absoluutne jälestus on, ei muuda, et asja käigus oli täitsa tore. Lihtsalt hiljem tuli: "Iuuuuuuuuuuuu!" ja see ei näita mingeid möödumise märke. 
Ma tahtsin last ja sellepärast vägistasin ennast? Nojah, aga ma ei mõelnud, et vägistan. Polnud üldse sellist plaani. Omast arust olin ausalt asja kallal.
Ausalt, täiesti arvan, et ÕNNEKS on see möödas. 
Enam kunagi ei lähe ma inimesega voodisse, seda tegelikult väga tahtmata, mingi välise motivatsiooni pärast. 
Ei kunagi enam! JAI! ÕNN!!!!

Selle postituse point: ilusad mehed on ikka veel ilusad, kuigi ma üldse, isegi fantaasiates, ei taha neid seksuaalsetesse olukordadesse panna ega sedasi võtta. 
Aga kui tekiks situatsioon, kus K mind tahtma hakkaks, küllap ma oma huvi ikka samuti üles saaksin. Lihtsalt niisama seda enam pole. Ja pole. Pole teoreetilist, praktilisest rääkimata, mitte midagi ei ole - ja see on täitsa tore. 

Perimenopaus

DISCLAIMER 

Uus mõte.
Aga äkki on mu talumatu halb seotud ka (teiste asjade kõrval) perimenopausiga? Nad ütlevad, et suured tujukõikumised. 
Mul on kogu aeg rõõmutus, ei ole sinna suunal kõikumisi. Aga et vahepeal NIIIIIIIIIIIII halvaks läheb - läheb päris krdi halvaks - on äkki ealine iseärasus ka? Et ... äkki mingi seletus leidub, miks antidepressandid toimivad ainult väga väga natuke - näiteks. Perimenopaus, depresssioon, ATH oma tugevnevate sümptomitega - ning nad kõik koos moodustavad kuratliku kompoti?
Mitte et mul oleks kuumahooge või märkaksin juuste hõrenemist vms. 
Mul on lihtsalt kohutavalt halb ja hommikuti vähe und, mida võib ju unepuuduseks nimetada - aga samas kukun voodisse kümne ajal, nii et ehk on mu unerütm lihtsalt muutunud. . 

Ma ikka leinan ka veits. Mitte sündimata lapsi - ei saa öelda, et poleks vähemalt proovinud rohkem lapsi saada ja sellest mu enesetundele täitsa piisab - aga noort naist, kes ma enam ei ole. Pole isegi midagi, mida otseselt kahetseksin peale selle, et mul ei õnnestunud paremini ära kasutada kõike seda noorust, värskust ja ilu, mis mul oli. Ma ei osanud - ei saa öelda, et ma poleks oma parimat teinud, aga lihtsalt ei osanud paremini.
Ja enam seda ei ole. Ei mingit vihmapärliste juustega laterna all seismist ja õhevil naeratusega ootamist, mitte kunagi ei hulgu ma noore kauni mehega käsikäes mööda tänavaid ega liibu paadisõidul kirglikult tema vastu, tema omalt poolt sama kirglikult liibumas. 
Ma arvasin, et see juhtub - sõnastamata idee, mitte midagi, mida oleksin teadlikult tahtnud, aga ma arvasin, et see juhtub kunagi. Et ei juhtunud, kui päriselt noor olin - no hea küll. Ma võin oodata.
Ja nüüd korraga adun, et seda ei juhtu iial. 
Ma saan aru, et hulgale naistele ei ole menstruatsioonide lõpp kuidagi seksuaalsuse lõpp, kuid minul pole mitte mingit - mitte MINGIT - huvi olnud näpukat teha või tunnet, et aww, ta on mulle armas mees, mm, oo, jaa, mmm.
Pool aastat juba. 
Tundub üsna - püsiv.
Asja hea külg: ma ei ole enam kopka eestki häiritud, et K mind ei taha. Elu ilma seksita kuni surmani välja tundub täiesti rahuldav.
Mõtlen nüüd teistmoodi. Aasta tagasi oleksin mõelnud ühtemoodi, aga nüüd teistmoodi.
Näiteks mul ei ole isu, eks ole. Depressioon. Võtan kolinal alla ja täheldan seejuures, kuidas varem ma oleksin mõelnud, kuidas lähen ilusamaks vähemalt. Jäledast enesetundest see veidike kasu.
Nüüd on lihtsalt "nojah, ega lahja lehm ole veel kitseke".
Jäledast enesetundest pole midagi kasu, lihtsalt jäle on.

Milleks nähtavad kõhulihased? Mitte et mul oleks neid, aga: milleks? Keda kotib? Kes mind sedasi vaatab?
Või veel hullem, mõni vaatabki ja tema ebapädevus (teiste sõnadega "rõve nilbik olemine") takistab tal nägemast, et siin pole enam mingit marjamaad, khm. 

Kui nii kujuteldamatult rõve poleks vahepeal ja isegi headel aegadel ainult talutav! Ma veel mäletan, kuidas hea oli. Miks enam ei ole?!
Muide, hommik ja õhtu on kohad vahetanud: nüüd on hommikuti talutav ja õhtud kohutavad. Võtan tagasi teooria, et asi on söömises ja täis kõhus. 
Ei, asi on arusaamatu ning ma ei näe muud lahendust kui lihtsalt kannatada, kannatada ja kannatada, lootes ATH ravimite (mis VÕIKSID ju kunagi tulla) peale. 
Mul on õhtuti nii halb, et nutma ajab, et küüned lihasse või mudin sõrmi, nii et valus oleks.
Hommikuti - kõik see tundub ikkagi hea, endasse küüsi suruda ikka kergendav, kuid pole hädavajadust. Võin küüsi kätte suruda, aga ei pea seda tegema, et paar minutit vastu pidada.
"Kõik on korras?"
Jah.
Kõik peale mu keha.
Mis kahjuks on otsustav - kui tema ei ole korras, on jäle olla.

Ja mis on minu panus? Mida ma teha saan?
Kannatada. Ma saan kannatada.
Lisaks kaotasin ma ära lehe antidepressante. Jooksev teooria on, et kukkus maha, kass mängis sellega, ajas kuhugi alla ja ma imesin pimesi voodialuseid võttes tabletid tolmuimejasse. 
Kas tellida prühhiaatrilt uus retsept või visata käega: nagunii ei toimi eriti? No mul on veel aega selle otsusega: 1 karp on välja ostmata, kaheks nädalaks on seal tabletid olemas. 
Fakk, mul on lihtsalt nii kõrini sellest, et kogu aeg on mingi häda. Kogu aeg on halb, vahepeal valutab pea visalt ja päevi järjest, kui pea ei valuta, on rõve olla ikka, võtan rohtu, aga see ei aita, võtan teist rohtu, aga ka see aitab imevähe  ... 

Mul on mu arusaamatu haigus olemas

Ühtlasi teavitan sildi "tibinlusus" aegumisest ja edaspidi kasutan samade teemade kohta teist silti: "taam". Sest mul ei ole enam raasugi tütarlapselikku tunnet. 
RAASUGI.

Olme

Järgmine tase: ärkasin ja mul oli voodis hea olla. Mõnus. Ei olnud palav, ei olnud vale asend. Püsisin esimeses kaua, siis vahetasin külge ja ikka oli mõnus.
Nüüd olen ligi pool tundi kassi silitanud. Ta on nii sile ja pehme käe all.
Aga emotsionaalselt ei ole lill. Ei ole halb, aga kogu aeg on sees kõhelus, et kõik hea läheb ära, pea hakkab valutama, viletsus tabab hooga ja põhimõtteliselt on siis veel halvem kui tavaliselt, sest kontrast. 

Võibolla peaks kohvi tegema. Nõrk stimulant küll, aga ikkagi stimulant. Äkki aitab.

Poeglaps sai vene keele töö tehtud (seekord anti talle sama töö, mis eelmisel, nii et tal polnud raske selleks õppida), aga haiguse ajal kogunes talle nii palju teisi järeltöid veel, et see on ainult väike kergendus. Jah, ta jääb praegu kooli edasi, aga kas suveks saab kõik tehtud või ei ja mis juhtub, ei tea. 
Ma ARVAN, et nad tahavad teda sinna, kuid ega tal kerge ei ole.

Mu burritotäidis läks pooleteise päevaga - no üleeile tegin - hallitama. Täiesti ootamatu. Koer sööb seda vastumeelselt - nii palju head liha ja see on teravate maitseainetega ära rikutud - aga kassile ka ei anna. Tormab kohe põrandale asetatud panni kaitsma, kui kass sinnapoole astub.
Kass sööb meil kõike. Ilmselgelt sööks ka hallitanud burritotäidist. Eile pistis nahka nii suure hulga kohupiimakooki - muidugi salaja, aga samas pole kedagi süüdistada ka peale iseenda, ise ma jätsin koogi avalikku kohta - nagu inimene. Inimesele paraja koogitüki. 
Oot, ma annan kassile hallitanud burritotäidise seest ühe südame. Panen tema söögitaldrikusse.
Muidugi sõi innukalt.
Mhmh, meie "palju head liha" on broilerisüdamed. Need on mu lemmikud burritotäidist tehes. Normaalsed inimesed teevad hakklihaga? Nojah. Pole vist vaja tõestada, et ma ei ole normaalne. 

K luges ATH ravimite kohta ja märkis murelikult, et enamiku kõrvaltoimeteks on depressioon ja suitsidaalsed mõtted. Vastasin, et ainult osade ja et ma ei jaksa selle üle muretseda. Mul on vaja loota. Loota, et läheb paremaks. Sest sedasi elada, nagu mina seda parasjagu teen, on nii halb, et kui ei ole lootust paranemisele, tuleb paratamatult peale: "Aga miks ma pean???"

Hetkel-hetkel, just praegu, on emotsionaalselt kõhe ikka. 
Ja ma tean, et see on palju parem, kui päriselt halb, aga ka hirmus kaugel sellest, et päriselt hea, ning mul on vaja loota, et läheb paremaks. On vaja. Ja no eks need antidepressandid aitavad ka, aga minu meelest aitavad nad mu täpselt nii kaugele, et elu pole otse jäle - aga mitte ka hea.
Muuseas ATH sümptomid tugevnevat seoses perimenopausi ja menopausiga - östrogeen muidu aitas, aga siis väheneb östrogeeni hulk dramaatiliselt.

Ma mõtlen - praegu ainult mõtlen - et kui Confido igasugused tasulised teenused, mida ma võtnud olen, hõlmavad ainult õdesid, on mul diagnoosi saamiseks ju ikkagi arsti vaja. Minu esmane idee oleks võtta kõik tehtud uuringute paberid ja viia oma tasuta psühhiaatri juurde, et tema määraks.
Muuhulgas MINU meelest on ka selge ATH märk, kuidas ma hakkasin neid asju tegema ja ajama, temaga enne nõu pidamata. Ja veebruaris suurendasin ravimiannust temaga nõu pidamata. Ja üldse ma teen, mis pähe tuleb, selgelt ju?
Aga kui ta solvub, et ma temaga nõu pole pidanud? Või kui ta vanema põlvkonna prouana üldse ei arva, et ATH on ka täiskasvanutel, vaid peab seda lastehaiguseks, moehaiguseks, kui ma saan asjad tähtaegadeks tehtud, pole mul mingeid lisaravimeid vaja? 
Siis tuleb Confidosse VEEL üht aega taotleda, VEEL 180 euri maksta (nii palju pole seni miski maksnud, psühhiaater on maksimumkallis), ja
ja
ja
kõik saab korda, kuidagi. 
See on küll mul juba sisse tulnud, et mulle meeldib seal käia. Nad on lahked, sõbralikud, võtavad mind tõsiselt ja ma ei saa tagasisidet: "Sa oled mingi tülikas imelik, kohanda end meile mugavamaks," mida igalt poolt tasuta kohtadest saanud-võtnud olen. 
Jah, kui ma väga korralikku raha neile maksan, võikski nagu eeldada, et ma saan selle eest meeldivat teenust. 
Ent omast arust ma ei käitu erinevalt kuskil ning keegi ei ole ka minu vastu otse ebaviisakas või jõhker olnud. Lihtsalt mingi - mingi õhkkond, mingid väga väikesed detailid erinevad ja need detailid on kõik suunal: "Ma usun, mida sa mulle räägid, ma saan aru või vähemalt püüan saada" versus "Sa eksid, sa ei tea, ma tean paremini."
Enda allasurumise ja ikkagi mitte arsti ootustele vastamise tunne on tasuta kohtades tugev olnud. 
Samas veel 180 ... ma olen ema käest toetust küsinud, ta maksis poole rohkem, kui küsisin, kuid mu kulutused on ka rohkem kui poole suuremaks kasvanud. Kõik oma varurahad olen ka Confido alla pannud ja vajadus VEEL raha maksta ei ole väga meeldiv mõte. 
Ei ole võimatu teha, aga on ebameeldiv. 

Olgu, ma ei kurda rohkem - tõesti, tegelt saab kõik korda nii või teisiti. 
Ja ATH ravimid lihtsalt PEAVAD mu olemise paremaks tegema. Sest miski peab.