Jälle kodus tagasi

Ei mäleta, kas ma oma endometrioosiopi järel rääkisin, KUI rõve see lapraoskoopia-järgne õla- ja rangluupiirkonnavalu on. 
Üle ka ei hakka vaatama.
Aga see on. 
Osad inimesed ei saa seda. Osad (nagu mina) saavad. Phmt on põhjus lihtne: lapraoskoopia jaoks pumbatakse inimesse omajagu õhku, et organid kaamerale selgemalt eristatavad oleksid. Ja siis see õhk vajutab närvidele. 
Osadel inimestel hakkab valus - teistel mitte.
Mina olin oma palatis selgelt ainus, kel see õlavalu-probleem oli, kuigi neljast kolmel olid sapikivid just välja lõigatud ja me võrdlesime oma kotikesse pandud saaki. Ma võitsin pika puuga, muide. Kellelgi polnud midagi samaväärset vastu panna. Nagu kotike kohviube. 

Mul on see kilekott sapikividega riiulis, aga Poeglaps keeldus kategooriliselt mul sellest pilti teha laskmast. 
"Mitte minu telefoniga!"
"Kas see on liiga rõve su meelest?"
"Ei ole rõve, ma lihtsalt ei taha."
Sihuke ta ongi - tal on tahtmised ja mittetahtmised ja neil pole alati põhjust. Vbla minuga kasvamise tagajärg - aga selle tagajärje ma võtan. MINUL peab alati põhjus olema ja see on maru kurnav. Loomulikult tahan oma lastele paremat elu ja olen rahul, kui seda tekitada õnnestub.

K oli lahke ja tegi pildi

Üks palatikaaslane aina kurtis, kuidas ei saa pöörata ja tõusmisel on kõhus valutorked ja oh ja ah.
Ja mina?
Mina mõtlesin, et see opijärgne haavavalu on täiesti ok, see pole kõneväärtki, võtke see jube õlavalu ära!
Valuvaigistid aitasid natuke. Aga mitte piisavalt selleks, et ma öösel peaaegu nuttes poleks koridoris tuianud ja üritanud üles leida, kus õed magavad, et veel valuvaigistit saada.
Leidsin ka. Mitte et ma oleksin siis julgenud puhkeruumi sisse astuda ja mürglit teha. Ma läksin oma palatisse tagasi, kannatasin veel veerand tundi ja seejärel otsustasin, et ma lihtsalt ei suuda.
Läksin uuesti koridori ja leidsin sealt jalutava õe. Edastasin talle oma mure, ta ütles, et see on täiesti normaalne, ja lubas kellegi valuvaigistiga saata.
Sain kolm tabletti paratsetamooli.
Noh, hädaga sööb vanakurat ka kärbseid - kusjuures oli piisavalt abi, et suutsin magama jääda. 

Tasapisi läheb see õhk ka välja, aga kaks päeva pärast opi ta veel lahkunud ei ole. Jaa, valu on väiksem ja ajuti on lausa valuta. Aga ajuti tuleb tagasi. Kusjuures vahepeal mitte õlgadesse, vaid selga. 
Rsk, ma saan kohe palju paremini aru neist, kellel selg vahel talumatult valutab!

Muidu kulutan oma aega Disco Elysiumi fännfiktsioonide lugemisele. Esimesed meeldisid mulle väga, edasi läks ka hästi, aga nüüdseks olen välja raalinud, kuidas nad kirjutavad, ja veidi pettunud.
a) KÕIK seniloetud on kirjutanud, kuidas Harry on kaineks hakanud. Suitsetab küll, aga sellega asi piirdub. 
WTF? Mis mängu nemad mängisid?! 
b) Muidugi on enamik lugusid vähemalt veidi gay-armulood. Mis on arusaadav, sest fännfiktsioone kirjutavad enamasti gay-armulugude fännid JA seekord on neil isegi teatav alus - Kim on kanooniline gay ja Harry ilmutas rõdul suitsetaja suhtes selgelt erootilise maiguga tundeid. Aga ikkagi. Lahendada kõik probleemid seksuaalse armastusega on veits mage.
c) Hästi naljakas on näha jutu sisu pealt, milline autor on mõnest endisest idabloki riigist ja milline mitte. Näiteks ei tule lääne inimestele pähe, et elekter või (eriti soe) vesi võivad suvaliselt ära kaduda. Nad asendavad selle murega "ta oli pool tundi duši all, järgmise kuu arve tuleb kohutavalt kõrge". 
d) Kõik armastavad Kimi, aga Harryle on sageli antud positsioon, mida ma heaks ei kiida. Jah, sa SAID mängus valida võimaluse mängida teda kui ennasthaletsevat hädapätakat, aga krt, see ei olnud ainus valik!
(Ja isegi enesehaletsuse mängimisel hädapätaklus ei tulnud automaatselt kaasa, selles suunas peab fännfiktsiooni autor ise mõtlema, kui tahab teda sellisena näha.)
e) Loen ikka edasi. Ütleme, Disco Elysium on mu hetke hüperfiksatsioon, kui ATH-žargooni kasutada. 

Kim

Ei, "Devolutsiooni" raamatut pole ikka veel. 
Ma natuke aega jälle ei stressa sellepärast. Kasvatan oma opihaavad kokku ning loodan täieliku ootamatuse peale, et asjad juhtuvad ka siis, kui mina aktiivselt peale ei suru. 
Teoreetiliselt ju võib nii juhtuda?!
Teoreetiliselt võib igasuguseid häid asju juhtuda. 
Ja praegu ma loodan sellele

Tervislik seisukord halvenes

Ma jäin vahepeal haigeks.
Mitte niimoodi haigeks, nagu enamasti "haigeks jäädakse", vaid niiimoodi, et ma arvasin, et on jälle maohaavand, seejärel, et nii rõve maohaavand vist ikka ei olnud, ja siis kutsus Poeglaps mulle kiirabi, sest ma seisin püsti, ükski teine asend ei kõlvanud, ja huilgasin nagu udusireen. Ei saanud üldse olla.
Kiirabi viis mu haiglasse, kus tehti kompuutertomograafia. Äge kõhunäärmepõletik, ütlesid nad. Siis tehti ultraheli, mis ütles, et sapipõis on kive täis.
Esmaspäeval lähen tagasi, siis nad lõikavad mul sapipõie välja. 

Ei ole väga toredad päevad olnud. Peamiselt magasin päevad ja ööd otsa, vahelduseks valutas jälle pea, mitte kõht. Aga mul on päris hea tugivõrgustik ikkagi. Poeglaps, Tütarlaps ja K, ka mu ema pani natuke õla alla (loe: raha).

Kui ma K-ga ei rääkinud, kirjutasin luuletuse.
Nüüd on jälle kõik hästi. Aga samas on luuletus muidugi tõsi.
Ma olengi väga tõsine inimene.

Vaata, ma võiksin kirjutada suuri sõnu. 
See kõik on olemas, lihtsalt eesriie on varjuks.
Vaata, ma võiksin elada suuremat elu,
kuid ei taha, et sellega jälle ma harjuks.

Suur elu on valu
ja mina vana väsinud naine.
Elangi pisikest elu,
olen leige väherasvane aine.

Kui ma sinust räägin, siis muigamisi ja leebelt.
sest ma ei taha kannatada, aitab sellest juba.
Jah, ma tahaksin seda, jah, ma tahaksin veel, et -
aga ei, parem ei taha. Nagunii pole luba. 

Oh, see on tuttav rada.
Nutt, karjed ja kirjutamine.
Ma ei taha kannatada,
verd nõrguda sinu nimel.

Valud ja ahastusvärin.
Koidiku külm hall taevas.
Kas mu leigus on üldse päris?
Vahet pole.
Mis ma end vaevan.
Las olla elu kerge ja jahe.
See on kindlasti valust väiksem pahe. 

Hetkel olen ma kohe eriti valu vastane. 
Äge kõhunäärmepõletik on jube. Ei soovita kellelegi. 
Aa, ja millest saab sapikivid? Te üllatute. Päriselt. Mina konkreetselt jahmusin ja nördisin. 
Sapikivid saab, kui ei sööda rasvast toitu. Kui sapp aina koguneb, aga teda ei kulutata ära, ta kivistub. 
Nagu - pffff.
Ja nad räägivad, kuidas nii TERVISLIK on rasvu toidus vähendada ... 
Krt, kas on MÕNI "kõik teavad seda"-teadmine, mis minu puhul ka kinnitust on leidnud v?! Aaa, ok - noorelt on kergem rasedaks jääda. 
Mhmh. See on. 

Eluaasta 44 algab

HOIATUS: Kehaeritised.

See ei ole eriti sünnipäevajutt.

Natuke on - vananemisteema on sees ja lõpus annan lubadusi uueks eluaastaks - aga lihtsalt hämming oma keha üle.

Nagu ... et aasta ja kuu aega pole menstruatsiooni ja siis tuleb jälle? Ning et seda mitte juhusliku juhusena võtta, siis 28 päeva pärast algab järgmine nagu õpikust peatüki "menstruatsioon" alt?
Mida krdit?! Ma jõudsin juba leppida, et ok, viljakas iga möödas, sel on omad voorused, omad puudused, aga no elan niimoodi - ja nüüd jooksen jälle kord kuus verd? Kusjuures mitte vähe. Kupsik saab paari tunniga täis. Jah, öösel ka. Olin nii ettevaatamatu, et magasin peaaegu neli tundi järjest ja mu pool keret, öösärk, lina, tekikott ja madrats olid niimoodi verised, nagu oleksin tapamaja avanud. No hea küll, rangelt võttes nagu oleksin tapamaja avanud, seal ühe väikese looma tapnud ja lasknud verel endale peale ja voodisse voolata, ent ikkagi.
Kell kaheksa sünnipäevahommikul olen ma üleval, sest pärast pesemist, metsikut linadevahetust ja madratsi puhastamisel külma veega möllamist pean natuke rahunema ja kohvi jooma, enne kui magama saan.

4 tundi ainult? No ma mängisin poole neljani Disco Elysiumi. Jah, olen selle umbes pooleteise nädala eest esimest korda lõpuni mänginud, sest ma olen siuke aeglane, viis aastat ilmumise ja minupoolse nautimise vahel pole aeg ega midagi.
Ja olen otsustanud, et see on peamiselt kirjandus, selline kirjandus, nagu minagi teha tahaksin. (Sry, kunstnikud, programmeerijad, näitlejad, muusikud ja kes nad kõik on - ma vaatan oma mätta otsast.) Nüüd loen seda lahedat teost uuesti üle, ainult et SEE formaat lubab mul küll uuesti üle lugeda, ent samas süžeesse ka muutusi teha ning tuua, ja ma olen väga rahul ... välja arvatud SPOILER, et mu partner sai sel läbimängul tulistamises kuuli ja ma pidin mängu lõpu läbi tegema nii, et mul oli partneri asemel üks eriliselt ropu suuga lapsuke mängust, kes EI olnud tõsiseltvõetav tunnistaja poolele värgile, mis juhtus. Partner viidi haiglasse, noh, ei surnud, kuid tema mängus enam ei osalenud. Küll aga saabus mu eelmine partner koos paar teise tüübiga sinna ja kuna enam polnud teist politseinikku, kes ütleks, et ma olen super, näinuks koos minuga kolmemeetrist rääkivat putukat ja kuulnuks mõrvari ülestunnistust, vaid aint 12-aastane eriti ropu suuga jõmm, keda usuti vast ainult tunnistuse ja mõrtsuka osas, tahtsin ma paremat lõppu saada ja võtsin ühe salvestatud mängu varasemast lahti. SPOILERI LÕPP

Varsti lähen uuesti magama. Ausalt. Linad on vahetet, madratsi ja lina vahel kokkumurtud saunalina, et märgus ei segaks, mine ainult ja heida pikali, väga väga naine. Pea ei valuta, kõht ei valuta, täiesti hea on olla, kuid ma tahan, et see olukord ka kestaks.
Magamatus on hea viis pea valutama saada. Ei taha. Varsti tuttu.

Mul on kuskil veel alles üks suur side ajast, kui ma veel kupsikut ei kasutanud ja tampoonid vahel lekkisid. Vbla otsin selle üles ja panen püksi, enne kui magama lähen.
Jah, seekord magan pükstega. Ei viitsi jälle verd koristada. 

Pilti seekord õigel päeval ei saa, sest küsisin oma pildistamisvaenulikult Poeglapselt endale sünnipäevakingi perepiltide näol. Ta oli nõus, tingimusel, et seekordne teema on "nunnu ja karvane," et ta saaks oma pehmet lambaga pusa ja selle juurde käivaid lühikesi pükse kanda. Millega mina omakorda nõus olin, ent meie suhted K-ga olid keerulised (üleeile hakkasime jälle sõnumdama) ja ma ei teadnud, kes siis pilti peaks tegema, sest mul polnud ka finantse raha eest tegeva fotograafi jaoks. Nüüd on, sest kõik esivanemad teavad, et mulle võib tähtpäevadeks alati raha kinkida; raha kinkimine on vabaduse kinkimine ja mis on parem kink kui vabadus?  Kõik on kokku leppimata, rääkimata sellest, et pilte oleks tehtud.

Läheb veits aega, aga plaanis on, on lühike kokkuvõte. 

Võiks mingeid uue eluaasta lubadusi veel anda. Sest aastavahetusel ma ei andnud, aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil, ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem), teha vahvleid ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju?
Muuseas, mulle tuli võrgupäevikusse kirjutamisel (no hea küll, kommenteerisin teise oma, ent pisiasjad, pisiasjad) meelde, et värk kleitidega on täiega lapsepõlveunistuse täitumine. Sest kõigist neist võimatutest asjadest, millest unistasin, kõige võimalikum - et mul oleks ohtralt ilusaid kleite - on tõesti täide läinud.Mul vähemalt 10 puu peal rippuvat kleiti, mis mulle ka selga lähevad (+veel üks, mis vist ei lähe, aga mida ma ära ka ei ole andnud, sest NII ILUS), ja lisaks kolm polüestrist iidaegset kombineed, mida ma ka kleitidena kannan. Üks, mida mu ema aluskleidina kasutas, kui mina laps olin, teised kaks on mujalt pärit.
Kas tuleb veel mõni lubadus pähe ...
Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb.
Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just.
Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi.
Sellest piisab. On lubatud omajagu, aitab küll.
Head minu sünnipäeva teile!

Krt, kupsik on jälle täis.

Endapettus

Olen selle üle enne ka mõelnud ja jõudnud (oh üllatust) järeldusele, et olen ikka VÄGA teistsugune, kui normaalseks peetakse.
Et ma (inimene üldse) ei ole oma tunded?
Et tunded pole tähtsad?
Et tunded on mingi kõrvalprodukt, tõeliselt olulised asjad elus, vbla isegi elu eesmärgid, on muus?

Ja siis olen mina: tunded on ainsad, mis loevad. Kõik muu on pisiasjad-pisiasjad, ebaoluline mudru, aga vat mõned tunded - nende nimel tasub vaeva näha.
Jah, ilmselt saab tundeid muuta. Jah, ma ise olen sisekõnet muutes veidi oma elu parandanud. Ent peamine elus oluline on ikkagi tunded mu sees, kas ma olen õnnelik-rõõmus-vaimustuses või masenduses-ahastuses-meeleheitel. 
Meeldivad tunded on elu eesmärk. 
Et minu tunded on minu enda vastutus ja saab lihtsalt otsustada õnnelik olla? Vihkan kogu seda ideed. VIHKAN. Ja ühtlasi põlastan inimesi, kes seda otseselt valet arvamust kuulutavad nagu tõde.
ERITI kui neil on "vastav haridus". 
Kogu "vaimse tervise" tsunfti, kui nad kas või vihjavad, et piisab teraapiast ka, näiteks. 
Kusjuures ma tean, et osadele inimestele piisabki ja ringi käib igavene hunnik rahvast, kes räägivad, kuidas teraapia(d) neid aidanud on ja mine teraapiasse, see aitab. Aga kuna mind ei aita, mulle ei mõju, ma kuulen: "Ma levitan siin laialt levinud valet, et see ikka rohkem jõudu saaks," ja vihastan maapõhja.

Tunded on elu. Tunded on keha. Keha on elu. Ilma kehata ei ole elu ega tundeid. Salates maha tunded, salatakse maha keha ja phmt salatakse maha kogu elu. Kuradile kõik, kes tundeid tähtsaks ei pea ja arvavad, et mõtlemine võib neid oluliselt muuta! 

See on minu jaoks sõnastatuna vägevaks aluspõhimõtteks kujunenud. Aga tõsi on ka, et samas ma üldse ei mõtle nii praktikas. Näiteks vaatan sarkastiliselt inimeste peale, kes endale valetavad, kuigi nende elu on selle võrra parem ja tunded meeldivamad. "Kuidas inimesed nii lollid on?" küsin ma enda sees, ja kuigi ma vahel meenutan endale, et kuni ta elab hästi ja on õnnelik, ta põhimõtteliselt võidab ju, see ei lepita mind päriselt. Ma õiendama ei hakka ja kätega ei vehi, aga sisimas olen pettunud.
Vbla see kuidagi ütleb mulle, et õnnelikult elamiseks peab endale valetama ja seda ma teha ei taha. Tegelt ei ole kindel, et endale valetada üldse teadlikult saab. Pigem on nii, et inimene sööb oma vegantoitu, ütleb endale, et see on ju hea, ja hakkabki end pikapeale uskuma. Kuigi kui ta mõtleks "kui siia peale veel juustu riivida ja hapukoort sisse panna, oleks veel parem," ta kohe purustaks oma copiumidoosiga saavutatu.
Mina vaatan sedasorti endalevaletajate peale kerge kulmukergitusega. Kuigi kellelgi midagi halvemaks ei lähe ja nende elu läheb paremaks. Ometi olen rahulolematu, sest minu loogilisse maailmapilti ei mahu, miks nad siis veganid on.  Kui inimene otsustab loomade heaolu või keskkonda vms arvestades veganiks hakata ja on selle nimel valmis ohvriks tooma toidu headuse, ma täiesti aktsepteerin. Aga kui ta väidab, et taimi süüa on igati sama maitseküllane ja meeldiv kui loomsetest asjadest tehtud toitu, kui ta phmt väidab, et taimeõli või margariiniga tehtud koogid ja pirukapõhjad on sama head kui võiga ja tofu on sama hea kui juust, ma saan, et ta 
a) on täiesti teistsuguse maitsemeelega kui mina
või
b) valetab (endale)
Ja siis ma olen pettunud ja kannan kogu ta jutu maha, sest ta ei ole kas aus või minu moodi ning tema jagatud info on kasutu.

Tunded on tähtsad, aga endale valetamise teel lemmikuks muutunud film, toit või inimene pole su päris lemmikud, vaid enesepettus? Kuigi su tunded on ehedad ja sa tunned neid?
Ma ei tea, miks ma nii arvan. 
Pean selle üle veel mõtlema.