Suitsude kadumise juhtum

Võimalik, et kokkusattumus. 
Aga mulle tundub küll, et nii oligi, nii OLIGI ja ossa.

Lähen mina poest koeraga parki, purskkaevu juurde, jään sinna seisma ja panen suitsu ette. Koer rahuldas oma loomlikke vajadusi, viskasin jäägid ka koos koniga ära ja asusin siis taas oma poekotte õlgadele cättima - suitsetamise ajaks olid nad pingil. 
Pingil minu kottidest veidi eemal istus vanatädi. Selline ümar, kortsus ja lahke olekuga. Kui temast mööduma hakkasin, tõusis ta püsti ja hakkas minuga midagi rääkima. Kuna alguses oli: "Вы ку́рите," arvasin, et ta tahab suitsu küsida ja olin juba valmis andma. Aga tema tulistas välja sellise hulga venekeelseid sõnu, et sattusin segadusse. "Ja nje panmaju," vastasin.
Eideke peatus veidi. "Вы говорите по-эстонски?"
Noogutan. 
"No juumal ... jumal ..." ja veel venekeelset juttu, kust ma noppisin välja, et jumal ei kiida suitsetamist heaks. Ta matkis ma suitsu tõmbamist, väike pantomiim juhuks, kui ma muidu ei taipa. 
Ja siis tuli mulle päris ligi, katsus mu käsivart ka õlavart. Noppisin jutust välja sõnad "молодая" ja "красивая" ja tema muudkui silitas mu kätt. 
Ma taeratasin, noogutasin, tegin mõlemat veel ja siis läksin edasi. Õnneks oli Totoro, kes ka meeleldi edasi liikus, sest sealt olid huvitavamad lõhnad juba nuusutatud. 

Jõudsin koju, vahejuhtumi juba ajus "möödas, tähtsusetu" kihti asetanud, ja paar tundi hiljem tahtsin minna välja suitsu tegema. 
Ja otsisin, mis ma otsisin, suitsupakki ei olnud. Kindlasti polnud seal küljetaskus, kuhu ma peaaegu kindlalt ta panin. 
"See eideke varastas mu suitsud ära!" 
Kusjuures, kuna ma parajasti ei ole hirmus vaene ja hädine jälle (sain jutukogu honorari ja autorihüvitistasu eelmise aasta eest kätte) ja mul oli kodus ühe teise paki lõpp ka, ma ei kurvastanud ega vihastanud. 
Hoopis rõõmustasin. Nagunii ta mõtleb, et tegi mulle teene, et ma lähen koju ja avastan, et suitsud on kadunud, see on ilmselt märk jumalalt, et ma tõesti peaksin suitsetamise maha jätma, ja tema sai suitsud, mina ei sure nii ruttu ära ja kõik võidavad.

Ok, ma küll arvan, et suitsude kadumise taga on tema, mitte jumal, aga ma olen ka sedasorti inimene.
Neid teist sorti inimesi, kes võiksid suitsude kadumist kohe pärast jutlustava sõbraliku mutikesega kokkupuutumist jumalikuks märgiks pidada, on ilmselt rohkemgi.

Magusvalus

Nägin õudusund.
Lühike kokkuvõte: minu lapsepõlve maakodu. Mingid vastikud nürimeelsed noored trügisid sisse, sellised hilisteismelised. Mu "nojah, olgu" peale neid tekkis kuidagi juurde. Esialgse kahe tölli asemel  oli toas kaheksa või nii. Noored isased hakkasid pealetükkivalt ligi ajama juba siis, kui neid ainult kaks oli. Hiljem enam mitte ei meelitanud väga halvasti ja rohmakalt, vaid ikka "kuule, sa ju tahad" ja mingid tüdrukud seisid kõrval ja absull ei mõelnud, et poiste poolt kuidagi halb käitumine. 
Hakkasin nendega plõksima, et kerige minema, mina teid siia ei taha, ja nats kartsin oma laste pärast sealjuures. Väike Tütarlaps, umbes kuuene, oli sealsamas, Poeglaps oli koos temaga ja mu vennatütar samuti. Kuna keegi neile otseselt kallale ei läinud, läksin võõraste noortega vägivaldseks. Isegi imestasin, et neid on ju nii palju, kambakesi koos oleks nad must jagu saanud, ent kuidagi tuli korraga tegeleda ikka ühega. Täpselt ei mäleta, mida ma just tegin, aga kuna see oli teise korruse korter, viskasin neid viimaks (mõlemast soost) aknast välja. Surma nad ei saa, aga aknast sisse ka ei roni. Üritasin vahepeal politseisse helistada, aga ei saanud kätte.
Viimaks olin kõik välja visanud ja sain helistatud. Ent selle asemel, et politseiga ühendust saada, oli liinil keegi tüdruk, kes meenutas, et väike Poeglaps, muide, on nende käes.
Unenäos tuli ülitugeva emotsioonina, kuidas olin lissalt ära unustanud, et poeg nende käes on. Tuli meelde nagu kosk. Olin tolle hetke tunnete järgi (meeletu süütunne, meeleheide, ahastus, kuidas seni olen kõik valesti teinud) otsustades seda tegelt teadnud.
Aga unustasin ära.

Kuidagi olid Tütarlaps ja vennatütar ka kadunud ajaks, kui ma kõne tegin. Ilmselt samuti purjus idiootsete noorte käes, kes üldse aru ei saa, et inimestele ei tohiks halba teha.

Mingil määral saan aru, miks see uni tuli.

Käisin üle päris mitme aasta jaanipäeva tähistamas. Ühe oma lemmiknaisega tema maakodus. Tal on kahenädalane väike tütar.
Hoidsin beebit süles ja mõtsin korraga, kui ebamaiselt nunnu ta on ja kuidas ei kunagi, ei kunagi enam saa ma enda beebit hoida.

Siuke magusvalus tugev emotsioon.

Ma hoidsin teda ikka kaua.

a) mulle meeldis ju.

b) Mul on ka meeles, kuidas nii krdi kergendav on olla vaba pidevast lapse kaasas tassimise koormast. Jah, ok, too lemmiknaine ei ole üksi, ta mees on täiega adekvaatne isa, aga minu mälestused on minu omad ja noh - täiega adekvaatne meie mõistes, kes me oleme igasuguseid näinud, tähendab ikkagi, et kui naine ütleb, et võta tita, mees võtab, aga ega ta siis ise ja omal algatusel.

Vastsündinud beebi on nii kerge. Olin unustanud. Ok, mitte et see "kerge" ikkagi käsi tunni möödudes ära poleks väsitanud, aga esimene emotsioon titte sülle saades oli: "Nii kerge!"

Ja pisikesed kõrvad ja varbad olid mul meeles, aga see, kui väike ja samas täiesti keel-keel tal on, kui väike on see haigutav suu, oli kummastav ja imeline.

Ei iial iial enam.

Suurekssaamine

Täiskasvanuks saamine oli valus pettumus. 
Veel hullem (ja enne seda) oli ülikoooliminek ja avastus, et see ei teinud mind gruppikuuluvaks, mul ei tekkinud uusi südamesõpru (kuigi mäletan enamiku kursakaaslaste nimesid ja nägusid siiamaale - meid oli 10, nii et väga raske ei ole), ma ei avastanud uut ägedat elu ja kõik see, mis tundus mu vanemate (isa kursus oli küll põhiline) ülikoolikaaslaste sõprusgruppides voogavat ja sädelevat, minu ellu sealt kuidagi ei saabunud. 

Aga täiskasvanuks saamine oli ikkagi veel üks lisapettumus. Kui 18 kõlksus ja me (kesk)kooliaegsete sõpradega veini jõime, ikka lootsin veel. Aga mida aeg edasi, seda rohkem avastasin, et lapsena oli väga väga rõve elada, aga täiskasvanuna on ainult marginaalselt parem.
Probleemid oli teised, aga peaaegu sama suured.

Peaaegu. 
Oli, mis oli, aga NII rõve kui lapsena, pole enam old. Laps olemise aja positiivne külg aga oli, et siis ma lootsin, et saan suureks, läheb paremaks. 
No natuke läkski. Aga marginaalselt.
Ja nüüd ... saan vanaks, läheb paremaks? Pole nagu eriti tõenäoline. 
Leidsin kallima, kellega päriselt klappis - jaa, see tegi küll paremaks. 
Aga siiski mitte päriselt heaks.
Meeleolustabilisaatorid aitavad, aga ikka siuke ... kui peaksin surema, kahju küll ei oleks-seis.

Mul on väga raske mõista, et surm on kurb asi ja et kui keegi ära sureb, on halb ja leinatakse ja nutetakse. 
Mul on väga raske aru saada, et "Ma võiksin selle nimel oma elu ohverdada!" on mingi suur ohverdamisvalmidus. 
Mul on väga keeruline mõista, et "lühendab eluiga!" on mingi argument mitte seda asja teha.
Ma vist ei saa ÜLDSE inimpsühholoogiast aru tegelikult. 
Sest enamasti mul tuleb: "No minul küll nii ei ole," kui keegi väljendab mingeid üldtuntud uskumusi ja veendumusi, kuidas inimesed käituvad, tunnevad, mõtlevad. 
Täna mõtsin, et "Ma ei ole inimene, kui inimesed sellised on," ongi vist ... mitte tõestus, et väljendatud arvamus on vale, vaid järjekordne kivi kuhja "ma ei olegi tegelt inimene"?
Ehk ma olen aksioomina võtnud, et olen inimene, muidugi olen. Aga olen ma kaalunud teisi võimalusi? Äkki olengi äravahetatud laps, verelt haldjas-troll-misiganes? Mingi võõrplaneetlane, kelle geenid on niipalju muditud, et näen välja nagu inimene? 
Olgu, hull olla on siiski tõenäolisem. 
Hulludele on lubatud imelik olla. 
Olen hull edasi. 

Muidugi loodan, et see ei takista mul hooldusisik olemast. 
Ei, ma ei ole mõttest loobunud. Läheb lissalt veidi aega, enne kui kõik tarvilised tõendid kokku saan.
Lissalt veidi aega.

Poeglapse keskkooli lõpuaktus oli täna. 
Huhh, tal see ka viimaks möödas. 
Oot, aga mida mina nüüd siis teen? Kui lapsed kodust lännu? (Ta varsti läheb, kaitsevägi.) Kirjutan veel? Ähh?!
Muide, jutukogu sai kulka toetuse ja ilmub.
Ent kirjutamisega ometi elu ei täida ju?!
Aa, hoolduspere-asi. Justjust.

Muide, kui te keegi peaks tahtma mu poolt hääletada või kellegi teise poolt hääletada: Stalkeri valimine käib veel veidi aega. http://ulme.ee/?fbclid=IwY2xjawK_Y-pleHRuA2FlbQIxMABicmlkETBDVkdiQWduejlDdnBlb1ZKAR4yDY-0NPYtCvMPMvcimSOboGZLdozzdNZ1IqY6KvnYeqKyPhN8vZq9__39Sw_aem_QJCoqS98G1aAgvavaO8-oA (Ma ei tea, miks ma varem otselinki ei pannud. Mõistlikkus EI ole mu tugevaim külg.)
Jah, te võite hääletada ka ainult ühes kategoorias.
Ei, te ei pea olema kõike ses kategoorias olevat läbi lugenud. Ma arvan, heal juhul üks hääletaja loeb kõik läbi, enamik mitte ligilähedaseltki ja mõned annavad teosele hääle, sest enne on selle autori teosed ju meeldinud.
(Ma kunagi üritasin enamust lugeda vähemalt, aga asjata vaev. Teised ei tee seda.)
Piisab sellest, et kolm meeldivat teost nimekirjast läbi loete, panete nad järekorda ja olemas.

Annan teile kinniste juustega pildi - hiljem langes rõhhkond järsult ja mul hakkas pea valutama, tuli lahti teha. Aga lahtiste juustega pildid on kuidagi tavalisemad.

Prillidega on siuke seksika õpetaja olek
Tütarlapse tehtud

Tantsin, aktusesaalist väljasaamise
sabas oodates.
Krt ma jaksan niisama seista,
kui lahe soomekeelne muss ka mängib

Päevaaruanne, mis läheb sujuvalt üle mõtiskluseks laste teemal

Suplushooaeg avatud.
Poldki nii külm, kui kartsin.
Aga ma läksin vette paadisillalt, mitte normaalses ujumiskohas ja plumps! üle pea sees. Mispeale Totoro läks üsna endast välja, hakkas haukuma ja niutsuma.

Mis on arusaadav: muidu ta ei taha, et ma seliligi ujuks. Arvab, et upun,
Aga ujuma ikka ei tuld  Jooksis kaldal edasi-tagasi ja muretses 
Vees käis enne küll, aga tal paistab ujumise osas olevat selge ettekujutus, et peab enne mind vette minema ja siis mu ees ujuma.
Aastaid pole juba teistmoodi teinud. 

Ostsin Humanast maru ilusa valge kleidi. Isegi mõtlesin, et miks keegi sellest loobus - aga selliseid lendavaid hetkemõtteid ma üldse eriti arvesse ei võta, neid käib kogu aeg.
Täna panin selga ja alguses ei saanud ka aru, et midagi viltu oleks. Aga õues suitsu tehes avastasin, et osal kleidist on veidrad kollased täpid ja jooned peal. Hakkasin uurima ja neid on täitsa mitmes kohas. 
Samas kleit on ilus. 
Nii et ilmselt on aeg taas riideid värvida.
Kui mul üldse raha ei olnud, värvisin päris tihti. Osa garderoobi kohe uuendatud, kui sul helehalli särgi asemel on roosakaspunane. 
Otsustasin, et värvin selle valge kleidi roheliseks. 
Mul polegi ühtegi head rohelist kleiti. Üks on, aga see on mulle pisut väikeseks jäänud ja üldse selline veidi villane talvise aja oma. 

Millal ma viimati riideid värvisin? Kolmteist aastat tagasi? Viisteist?
Aga no ei old siis raske, ei ole ilmselt ka nüüd. Kuigi ma vbla pesen teda käsitsi mõnda aega, selle asemel, et üritada kogu pesu värvide järgi sorteerida ja ta sarnast tooni või väga tumedate asjadega koos masinasse panna. 
Sest minuga koos elab Poeglaps, kes paneb asjad lihtsalt trumlisse, kui vaja, ja teda räpaseid rõivaid värvide järgi sortima koolitada oleks liiga suur vaev.
Tema riided tegelt ei olegi räpased. Ta kannab pükse kolm korda ja siis on need "mustad". Ta käib jõusaalis ühe korra ja mis me aint särgist räägime, sellest ma saaks veel aru, aga ka püksid lähevad masinasse. Mitmel korral olen teda teistmoodi käituma üritanud panna, aga ta ei taha.
Ilmselt on sotsiaalsed normid toetatuna kellegi kommentaarist ta valge särgi kollakate kaenlaaluste kohta tugevamad kui minu jutt. 
(Et see kommentaar oli, ma tean kirjalikest allikatest - mingite jõulude ajal mitme aasta eest oli neil ette nähtud kirjutada klassikaaslasele midagi anonüümselt paberile ja see paber jõudis koju paberiprükki. Kuna see oli teistmoodi, kui me tavalised paberid, võtsin välja ja uurisin, misasi see on.
Krt, kes selle idee peale tuli, et panna lapsed üksteisele anonüümkirju kirjutama??? Ok, ilmselt oli see tema silmis ohutu, sest ta ütles, et kirjutada võib aint häid soove. Noh see - käekirja järgi ilmselt tüdruk - soovis mu pojale higiplekkideta kaenlaaluseid.)

Lapsed on julmad, mõtsin ja viskasin sedeli prükki tagasi. 
Aga sain oma poja hügieenihullusest paremini aru ja saan ikka veel.
Kuigi see särk lihtsalt ei läinudki puhtaks. Tal olid kogu aeg kaenlaalused kollakad-hallikad, ka kohe peale pesemist. 

Oeh, lapsed ... pole hullemaid juurikaid kui need, kes on värskelt õppinud, mis on õige, mis vale, mis hea, mis halb. 
Lapsed ja süütud? Kammaan, kas te mäletate oma lapsepõlve? Teisi lapsi? Kuidas käituti nendega, kes karjahierarhias madalal? 
Täiskasvanutest osad on psühhopaadid ja osad idioodid, julmust on ja kohati esineb päris tihti. Aga lastest ENAMUS on julmad. ENAMUS.
Ok, võibolla praegu on parem. Vaatan oma lapsi ja nende sõpru ja mõtlen, et nende põlvkond ongi paremad inimesed ja vbla algas see just sellest, et nende vanemad polnud nii juhmid kui minuvanustel. Meie lapsed polnud juba lastena nii julmad ja kasvasid toredamateks suurteks samuti.
Aga ikkagi olid nad lastena hullemad, kaugelt hullemad kui praegu.
Laps olla on kohutavalt raske, nii et pole ime, tegelikult. Kui sa imeharva saad ise valida, mida tahad teha ja mida mitte, kui kõike alates riietest ja mida kui palju sööd, lõpetades sellega, millisesse huviringi ja kooli lähed, otsustavad teised, pole ime, et lähed nende suhtes, kellest jõud (olgu füüsiline või vaimne) üle käib, arulagedalt julmaks. 

Rõve on meenutada ikkagi.
Oi, mina olin kõrvalseisja, mina ei teinud midagi ...
Võibolla just seepärast ma enam ei nõustu olema kõrvalseisja. Nüüd ma võtan poole. Väga selgelt võtan. 
Sest lapsena lasin oma klassiõe kogu elu põhikooli lõpuni ja täitsa vabalt võib olla, et siiamaani, pekki keerata.
Ei kunagi enam.