Igas pulmas pruut...

Jah, nii on.
Pildil on minu Tütarlaps ja Poeglaps nädal pärast Poeglapse sündi. Õnneks pole ma mingi kuulsus ja pilt on vana ka, nii et keegi neid selle põhjal vast ära röövima ei hakka.

Täna on minu tütre sünnipäev, aga kui keegi mulle õnne soovib, siis ma tunnen, et tegu on täiesti ärateenitud sooviga. Õigupoolest olen ma veendunud, et MINA olengi need õnnesoovid just ära teeninud.
Sünnitamine, kodanikud, on raske töö.
Muidugi, kõik naised on erinevad jne, aga MINU puhul on see raske töö.
Eriti esimesel korral ja kogemusteta, et enne tasub nii palju magada, kui vähegi võimalik. Ka meetodil "10 minutit magad, 2 minutit vaevled valudes, veel 2 minutit üritad uuesti magama jääda ja jälle otsast peale" tasub ikkagi magamisega vaeva näha.
Sest tütarlast sünnitades õnnestus mul 74 tunni jooksul magada umbes 3 tundi ja ohoi, kuidas see juba kuskil seal "40 tundi järjest üleval" juures enam üldse tore ei olnud. (Muidugi, ega ma kõik need 74 ei sünnitanud. Alguses oli tavaline 14-tunnine ärkvelpäev, siis 3 tundi tavalist ööund ja siis oli see sünnituse algusosa, mis tundus pigem huvitav kui ebamugav - sel ajal ma oleks veel rahulikult magada võinud - väikeste katkestustega iga veerandtunni järel - aga ei, mul oli ju nii HUVITAV. Kuni lõpuks enam magada ei suutnuks ka.)

Tütar on mul sünnist saati väga ilus laps. S.t. ta on ikka veel ilus laps. Ta on ka sünnist saati SUUR laps olnud. Tegelikult nägi ta sündides välja nagu paarinädalane. Nüüd, täna seitse saanuna, saadavad teda küsimused: "Ja mis klassis siis sina juba käid?" ning WC-de piletimüüjad ei taha uskuda, et tegu on koolieelikuga. Ei tahtnud juba suvel uskuda, kui nüüd detailidesse laksuda.

Mida aeg edasi, seda vähem me saame temaga klapime ja see on nii kurb. Mina saan vihaatakke, kui tema midagi unustab, sassi ajab või ära lõhub. Tema on ilmselt surmani tülpinud vastusest "Jah, kohe kui tuba korras on" (ükskõik mille kohta, mida ta tahab) ning koristamisest kui sellisest. Tihtipeale veedab ta terve päeva "koristades" (ehk segamini asjade keskel pikutades ja koomikseid lugedes, kusjuures seda saadab iga pooltunni järel kostev refrään.
Refrääni esitaja (mina): "Kas asjad on põrandalt juba ära pandud?!")
Võib-olla paraneb me läbisaamine pärast seda, kui ta 10 saab. Sest mulle sobivad tited ja teismelised hästi, see vahepealne periood on see, millega mul raskusi on.

Aga tütarlaps meeldib mulle ikkagi. Kui raevukalt ta oma väikest venda kaitseb, kui keegi (nt mina) tollele ülekohut teeb Kui uskumatult lustakaid pilte joonistab ja maalib. Kuidas ta tahab lugeda ka vanu häid lasteraamatuid, mitte ainult Tommy ja Jerry koomikseid. Hakata kunstnikuks. Võimelda. Ilus olla, edev nagu emagi.
Ja kuidas ta on nii uskumatult oma isa nägu :D

Ühesõnaga, palju õnne!
Meile kõigile.