Rottis vorsti

Tegin vorsti. Võileivagrillis (jajah, võileivagrillis tohib teha ainult võileibu, mitte soojendada toorvorste ega sulatada shokolaadi, nääknääknääk, olgem oma kodutehnikaga loovad, kuni see üles ütleb), sest ahju ei viitsinud kuumaks ajada.
Päris arvestatav kuhi vorsti tuli kolme soojendusega.

Ja saate aru, istun mina kahe jupikese vorsti ja kahe keedukartuliga hetkeks arvuti taha maha, et lugeda, kuidas Sam rahaga Deani põrgust päästis, lähen siis võtma järgmist vorstijuppi - ja VORST ON OTSAS!!!
Ei, mu poeglaps ei ole kiirsööja.
Ta andis kõik vorstid parasjagu köögis kraanikausi all elavale üksikrotile (ma ei tahtnud, et ta peaks olema üksi puuris, kus on igav ja paha, kuni me talle kallima leiame ja poegi saame ja rotidünastiat jätkame, nüüd kus esiema kõrvad pea alla pani).
Kraanikausialune urg oli vorsti täis.
Niisiis võtsin ma kahvli ja rottisin osa vorsti tagasi. Pesin puhtaks ja küpsetasin üle.

Rott pani muidugi pahaks. Ründas kahvlit. Ma blokeerisin ta puulusikaga.
Niisiis varastas ta järgmise treti ajal, kui mina jälle arvuti taga olin, lusika ära. Väikese lusika. Mida ma pimesi sealt urust kuidagi üles ei leia.
See, mu daamid ja härrad, on sõda.
SÕDA, ma ütlen!