Loll ja lohisev

Unerütm on paigast ära, sest nii mõnus on tegutseda öösel, kui lapsed magavad.
Ärkan kell 1 ja siis läheb juba pimedaks.
Kogu aeg on uimane olla. Pea valutab. Joosta ei jaksa.
Täna õhtul hakkan heaks.

Lisa: kui ma olin noorem, tahtsin kangesti, et minusse armutaks. Kasvõi hetkeks, kasvõi natukene. Kasvõi esimese pilgu kestuse jagu. Või no - et ma kasvõi kellegi meeldiksingi. Pilgu jagu.
Seetõttu olin kord 14-aastasena hirmsas ahastuses, kui mul oli huule peal ohatis ja ema sundis mind sellega kooli minema. Ta isegi küsis minu "ma olen nii kole, keegi ei imetle mind nii"- hala peale retooriliselt, et kas põlenud näoga inimesed peavad minu meelest kogu aeg kodus istuma, kuna keegi neid imetlusega ei vahi tänaval või? Ja süüdistas mind pealispindses mõtlemises ja kalkuses.
See läks mulle väga südamesse, sest olin sunnitud tõdema: tal on õigus.
Mulle polnud toona muuseas üldse oluline, et seda imetlust või armumist minu vastu ka kuidagi ilmutataks. Tahtsin lihtsalt kellelegi tähtis olla.
Nüüd on täpselt vastupidi. Mul on suht kama, mida suvaline X minust tänaval mõtleb. On isegi kuidagi kurb, kui keegi ilmutab armumist, millele must vastajat ei ole. Hirmsasti tahaksin hoopis ise armuda, isegi kui teine pool sellest midagi ei tea ega hooli. Aga... pärast üht teatud särasilmset momenti suve algupoolel on üsna aher pinnas see minu südamemaastik. Kasvatab kasinaid kanarbikuvarsi ja needki surevad varsti välja.
Ah, kes teadnuks küll seda, et vanaks jääb süda...

See on nii nõme! Muudkui tahad seda, mida pole.
Õnneks tahetu puudumine vähemalt ei ängista mind. Sest mul on nii mitmes mõttes hea elu, et need mõned puudused ei mängi väga suurt rolli.
(Teema sai üles võetud paralleelreaalsuse-mehe järjekordse sõnumi peale.)