Kahtlustan, et tegu on nii haiguse kui trennipuuduse kaasnähuga. Eks ma olen Jälle Haige ju, sihukese pooletoobise tervisega ei julge nagu eriti midagi teha ka, millega viha välja valada saaks. (Nt. jooksma minna.)
Tundub, et armastus on must välja voolanud nagu sõelast.
Vähemalt oma laste vastu. Põhiliselt olen ma nende peale vihane. Ei ole vihane siis, kui magan.
Ja sealjuures nad isegi ei käitu eriliselt ilgelt vaid täiesti tavalisel tasemel ilgelt, millega ma võiksin nagu juba harjunud olla.
Jõulud läksid ka täitsa meeldivalt.
No ma tõesti ei taipa, millest. Sest maailm ei lama, käpad püsti, mu jalge ees vaid vahel on vaja asjade töölesaamiseks natuke tööd teha? Aga nii on ju alati!
Vast on ikka parem jooksma minna ja pärast angiiniga voodis vedeleda kui päev otsa laste peale röökida?
Lisa 19. jaanuaril: ma pole ikka veel selle sisulise postituseni jõudnud. Aga näe, siin on veel üks test!
Ja mu elu on hea, tänan küsimast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.