Lunastus ja edevus

Nõnda siis: mul on üks lubadus välja lunastada, jeh?
Kes oleks küll aimanud, et see jaanuar nii lühike on!

Et alustada algusest: me kõik oleme vähemalt kuulnud seitsmest surmapatust (kui me neid kõiki ka kohe ette ei oska lugeda). Mina noores põlves imestasin, et mis pagana erilised patud need viha, liigsöömine jne siis ikka on? Pisiasjad ju! Vat Argus, see on väärt patt, sellest on Bulgakov õigesti aru saanud. Ja Julmus, oioioi, kole asi!

Aga hiljuti (s.t. detsembris) selgus täiesti süütu vestluse käigus korraga, et üks sellistest süütuilmelistest patukestest, mida ma seni üldse tõsiseltvõetavaks paheks ei pidanud, on tõepoolest hirmsaid asju Eestimaa peal korda saatnud.
Patt, millest räägin, on Edevus.

Ja hirmsad teod, millest räägin, on esimese hooga meelde tulevatest Potsataja Ausammas (tundud ka Vabadussamba, Klaasristi, Tshehhi häbipleki ja paljude teiste nimede all), Eesti Rahva Muuseumi uue maja konkursi võitnud projekt ja KuMu.
Et ma kunstivaenuliku elemendina kohe kaikaga pähe ei saaks, ütlen ära, et ma käisin eile KuMus ära, väga suuri piinu see käik mulle ei põhjustanud ja iseenesest ei ole ma maja ning tema küttekulude vastu isegi eriti kuri. Las ta olla, täitsa kena on.
Aga ometi on kõigi nende suurte projektide tulemustel, mille jaoks alati läheb rohkem raha kui plaaniti, millega alati kaasneb rohkem jama, kui oodati ja mis lõpuks ei täida korralikult isegi oma põhifunktsioone (nt hoida kunstikollektsioon kuivas), kuidagi paha maik man.
Eriti arvestades seda, kuidas Eesti Rahva Muuseumi tulevane hoone saab olema suuremalt jaolt klaasist, aga nende kollektsioonid ei kannata üldse päikesevalgust. Projekti planeeriti näitusesaalid, mille seinad koosnevadki akendest, ja tööruumid, mis on pimedad kuudid - tarvis aga oleks just vastupidist süsteemi.
Eriti eriti veel selle Samba pärast, mille vastu minagi /tunnistan üles!/ kunagi ideeliselt ei olnud, aga siis ma veel ei teadnud, et tulemus hakkab välja nägema nagu tuntud vene multifilmitegelane oma suurte kõrvadega, mitte hingemattev Vabadussõja Monument, mille juures oma teksapõlvi märjaks nutta noorte eesti poiste kangelasliku surma pärast. (Kõige selle remondi jms järel on ainult rõõm näha, et eesti ainus kirjanduslik geenius on ühtlasi ka prohvet ja on selle loo lõpuosas Samba ehitamist küllaltki realistlikult kirjeldanud.)

Ja kui hakata mõtlema, mis on kõige nende pentsikuste (alates Rahvusraamatukogust, mis mu meelest ka ei ilu ega funktsionaalsusega ei hiilga, küll aga saab seal vähemalt varju leida, kui taaskehastamisfanatid katapultidega linna ründama hakkavad) ehitamise taga, on vastus ehmatavalt ühene: edevus, edevus, Edevus.
Mingid õekesed-vennaksed kuskil on näinud oma vaimusilmas, kuidas nad avavad hoonet, mis on Kõigem ja Suurem ja Mastaapsem ja kuidas igasugused väljamaised ilusate nimedega asjamehed suruvad neil kätt ja ütlevad, et "OOOOO!" ja veel 20 aastat (eriti lennuka kujutlusvõimega tüüpide puhul v-o isegi 100 aasta pärast) mäletatakse nende nimesid kas siis Samba või Maja vms püstipanejate hulgas.
Nad saavad käia igasugustes Kohtades ja esindada mitte lihtsalt mingit ebaolulist pisieestimaist institutsiooni vaid neil on tagataskus ka Maja, millest rääkida ja mille piltegi näidata. Mõned, nagu Rahvusraamatukogu toonane direktriss neiu Eenmaa [üldiselt ma suhtun Majad saanud asutuste töötajatesse positiivselt ja leebelt, aga temasse küll mitte, sest üks Lähedane Sugulane töötas päris mitu aastat Rahvusraamatukogus ja jagas mulle informatsiooni] v-o isegi näevad Maja kui oma kindlust, kus edaspidi pool sajandit sõltumatu monarhina valitseda? Sest kes veel sobiks paremini juhtima Asutust kui isik, kes sellele Imelise, Kordumatu ja Kõige-Kõigema Maja organiseeris?

Nii palju jama selleks, et keegi saaks oma isiklikule riistale lisada kaunilt valgust kumava Samba meetrid ja risti seal otsas? See on lihtsalt masendav! (Seda enam, et isegi seda funktsiooni Sammas ju ei täida, Potsataja kaldub pool aega olema pime ja tema kirglised pooldajad pigem lontis.)
Emake Maa küll!

Niisiis: pisikesed, süütuna tunduvad inimlikud erapatud muutuvad koletislikeks monstrumpattudeks, millest on raske mööda vaadata, niipea, kui nende kandja jõuab kuskile, kus ta hakkab oma ümbrust mõjutama laiemalt kui kümmekond meetrit korraga.
Püüdkem siis rabada oma pattudel sabast kinni enne, kui oleme ise midagi mõjutama hakanud, sest hiljem on ilmselgelt juba hilja!

Ja ma püüan 2010 aasta sees jõudumööda ka muude silmahakkavate pattude kohta ühe postituse kirjutada. Kas nüüd otse korra kuus, aga korra 2 kuu sees vast ikka.

(Pildi tegi Tiit Blaat ja ma ei küsinud temalt pildi kasutamiseks luba. Vabandust, loodetavasti oled Sa lahke inimene ja ei pane pahaks.)

PS! Mu 8-aastane tütarlaps pani praegu praktiliselt ise (aitasin paari asja hoida, kuni tema kööginoaga kruvisid keeras) kasutusjuhendit järgides kingiks saadud arvutitooli kokku! Vähemalt ei ole ma oma lapsi abituteks kasvatanud.

Nägemiseni!