Täiesti arusaamatu - taipasin, et nüüd olen vana juba 27. eluaastal. (Mis oli täiesti arvestatav hulk aega tagasi).
Mõnd aega põdesin seepärast (tegelikult põen ikka veel).
Siis leppisin asjaga (omast arust lepin ikka veel).
Siis võtsin selle vanaolemise kui fakti isegi üheks oma võrguidentiteetidest - ideega, et kui ma oma kõrget vanust kogu aeg positiivselt ja innukalt korrutan, siis ei tundugi vana naine olemine enam nii kole. Kui sa ei saa tõsiasju muuta, muuda oma suhtumist!
Ja ikkagi ja ikkagi mind üllatab, et olen vanuses, kus ka veidi nooremad sümpaatsed mehed on kõik hõivatud (ja kes ei ole, on isegi minu jaoks tavaliselt kuidagi liiiiiga veidrad juba).
Ikkagi mind üllatab, et mul on laps, kes varsti jõuab teismeikka (füüsilise küpsemise poolest saab suisa päris "valmis" lähiaastatel. Pakun, et 4 aasta pärast võiksin ma puhtfüsioloogiliste võimaluste poolest vanaema olla juba).
Ikkagi on kuidagi jõuetu tunne vaadata aknast välja lumetormi, lakkamatu laste kisa kõrvus, libistada siis pilk üle möödunudöise /laste une ajal sündinud/ võrgupäevikuposti ja mõelda: "A tegelikult sa oled omad vermed ju juba kätte saanud, mõtle sellele! V-o ei olegi rohkem ette nähtud? V-o on kogu vesi juba ammu ära jäätunud ja sina ei saa sellest lihtsalt aru?"
Ma usun armastusse.
Armumisse usun ma suisa kirglikult.
Ma usun, et tõeliselt võib armuda ka 100 korda elus.
Aga mitte igaüks.
Küllap seegi on anne ning mida suurem anne, seda haruldasem ta maailmas on.
On inimesi, kes võivad kirglikult armastada 100 korda elus ja keda 100 inimest ka kirglikult vastu armastavad. Ma ei tea täpselt, millised need inimesed on, aga ma usun, et nad on olemas.
Millegipärast ma kujutlesin, et võiksin nagu ka selline olla.
V-o seepärast, et vanuses 3 - 27 oli sihuke rohkem või vähem armunud olek mul konstantne seisund (objektid muidugi muutusid), ja tõsiasi, et minusse vastu ei armutud, tegi tuska ainult kuskil sellises 9-20 eas.
Muidu meeldis mulle armunud olla tunde enda pärast, mitte seetõttu, et ma tingimata sellest midagi ka saama pidanuks.
Nõnda ma siis ma arvasingi, et eks ma muudkui olen sedasi armunud edasi elu otsani. Ning kuna olen nüüd ka suurem ja targem ja enesekindlam, siis v-o õnnestub vahel suisa vastuarmumisigi leida!
Aga tegelikult olen ma suurem ja targem ja enesekindlam ja vanem.
Ootan rohkem, ei oska enam ainult kenasse näolappi ja veetlevasse õlajoonde armunud olla. Tahan näpuga katsuda ja loomusesse sukelduda. Ah, ma tahan liiga palju, kui vaatama hakata!
Ja üldiselt on üsna hästi teada, milline on ennasttäis ja valivate vanade naiste seis armumisturul, eriti kui neil pidevalt mingid lapsepabulad ka kannul tolgendavad.
Muuseas, mida edasi ma kirjutan, seda enam süveneb deja vu tunne. Miskipärast tundub, et ma olen seda kõike siia päevikusse juba mitu korda kirjutanud.
Mingi pidevteema sihuke siis.
Muidugi ei ole mul mehi vaja. Peale teatava oskuse omandamist eelmise aasta lõpus võib öelda, et pole peaaegu millekski vaja.
Aga nad panevad mu süame nii kaunisti põksuma, mu mustade ringidega pandakarusilmad särama ja võluvad naeratuse mu vanade kenade huulte pääle ja nad meeeeeeldivad mulle!
Tahaks olla jälle tüdruk. Kasvõi ainult mõned päevadki jutti, no paar korda aastaski! Natukenegi!
Aga...
Surm ohkab juba suu ääres küüslaugu- ja viinalehaselt.
Pildi varastasin siit.
Ei, tuleb edasi uskuda. Säravalt. Alati.
VastaKustutaMa sain ühe privaatse kommentaari selle kohta, et pole nii hull ühti, keegi olla minule isegi osutanud kui "sellele ilusale tüdrukule".
VastaKustutaKogu austuse juures - mööda panid. S.t. ilus on tõsi. MItte nüüd imeline, aga kui ma vähegi viitsin, võin ma ilus olla küll, ja pool aega lihtsalt looduse armust ka.
Aga tüdruk...
Nägin hiljuti rongis kõige ilusamat naist.
S.t. ma ei usu ilu edetabelitesse, aga on olemas mingi ilumäär, mille olemasolul osutub inimene "kõige ilusamaks", mis siis, et teisi kõige ilusamaid on veel.
Niisiis, nägin rongis kõige ilusamat naist. Vaatasin teda andunult sõit otsa. Ja peaaegu kogu aeg oli tal näol Ilme.
Ilme (vabandust suurtähe ekspluateerimise pärast) meenutas mulle midagi kangesti. Midagi ühtaegu meeldivat ja ometi murettegevat, ja viimaks tuli mulle ka meelde, mida.
Sama ilme on olnud minu ema näol.
Ja sama ilme on ka minu näol, kui ma olen koos oma lastega.
Kas ma mainisin, et kõige ilusamal naisel oli kaasas kaks last?
See on selline eriline ema-ilme, mis ei tekigi kunagi tüdrukute näole. Seal on üks osa kontrollivajadust, 2 osa pinget ja 3 osa valvsust, ja see ilme võimaldab nii naeratada kui vihastada ilma, et ta inimese näolt kaoks.
Ja see ilme ei teinud kõige ilusamat naist raasugi inetumaks, tegelikult lausa vastupidi - aga ma kahtlen, kas ükski mees julgeks naljalt sellise Ilmega naisega liini hakata ajama.
Ma hakkasin isegi natuke pelgama, mis veel vaestest meestest rääkida!
Kui see saladus pole, siis mis oli see oskus, pärast mille omandamist mehed mittevajalikuks osutusid? Seinakontakti parandamine? Iseseisvalt sigimine?
VastaKustutaAh jaa - "Ja üldiselt on üsna hästi teada, milline on ennasttäis ja valivate vanade naiste seis armumisturul" - see oli väga tabav, retsept!
VastaKustutaSee oskus, kui keegi veel vastutust ootab, on iseseisvalt orgasmi saada.
VastaKustuta