Elan

Vastasin hapult inimesele, kes küsis kuidas elad, et mina elan alati ühtemoodi ja minu elus ei muutu MISKI.
Tema vastas, et ega ma ei lase ju muutuda ka.
Tal on loomulikult õigus.

Kusjuures asi ei ole isegi inertsuses. Et kardan uut ning hoian vana, olgu või hullem. Pigem on nii, et kogu mu elu on nii peenelt välja timmitud, et kui midagi suuremat muuta, kukub kogu ehitis kokku. Ja siis peab otsast alustama.
Kes see kurat viitsib, eks ole.
Elu uuesti üles hakata ehitama, nii et kõik saaks kuidagi tehtud ja polekski väga paha sealjuures: see võtab ju tohutult energiat ja kohanemist ja ideid ja - igast asju võtab!

Aga samas, kuidagi läbi saamine vist ei ole elu eesmärk? Kui tahta mitte ainult kiduralt hingitseda vaid ikka kasvada ja õitseda - siis on ju vaja muuta! Ei tasu oodata, kuni asjad nii sitaks kisuvad, et enam endist viisi lihtsalt ei saa?
Hm.
Ma võtan kaalumisele. V-o on jälle aeg mingeid tööanumiskirju laiali saata. Või kenadele noortele meestele rohkem kui kulmu kergitada.
Loomingulised palangud mind miskipärast ei taba nagunii, nii et nendele ei saa lootma jääda.