Ma tean, et see ei ole just uudne avastus.
Aga õõvastav oli ikkagi.
Istuvad minu kaks last teleka ees. Vaatame õndsas üksmeeles dr House'i tv3-st.
Algab reklaam. Ja siis, oh õudu, korrutavad mõlemad mu järeltulijad kooris pühaliku häälega telekale kaasa nagu mõnest eriti hirmuäratavast sektist rääkivas dokfilmis: "...kolm on täiuslik number... kolm on kohtu seadus... inimesel kolm silma... marsielanikul kolm jalga... sul on sageli kolm võimalust... kolm soovi..."
Minul see palve päris peas ei ole, aga neil küll oli.
Küll mul on hea meel, et juulis lõppeb analoogtelevisiooni aeg! Saab teleka välja visata ja puhastada ühtlasi ehk enam-vähem ära ka laste mõistuse.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
6udne:S
VastaKustutaOot, kas see on seotud mingi Tartu õlle reklaamikampaaniaga? Ma näen ka mingit numeroloogilist spämmi Näoraamatus ega saa millestki aru. ("Telekapuudus parandab sinu immuunsysteemi," ytleb magusa reklamihäälega valges kitlis onu taustal.)
VastaKustutaAga kas kellelgi peale minu ei tiksu aeg-ajalt peas selline litaania nagu "toimetaja: Luule Žavornok, tõlkija Valeria Villandi, helioperaator Herman Vahtel, režissöör Eugen Rozenthal, näitlejad Ellu Puudist, elle-Reet Helenurm, Malle Peedo"?
VastaKustutaPole need lapsed rohkem seestunud midagi kui minusugune. ja mina loobusin omal ajal täiesti vabatahtlikult telekapidamisest õige mitmeks aastaks, enne seda oli koolipõlves juba tükk aega olnud väga hõre telekavaatamine, linna peal oli vaja ju hängida, Tallinna boheemlastega kõrtsis istuda ja oma emale sellega halle juukseid tuua.
Mitte Žavornok, vaid Žavoronok.
VastaKustutama arvasin ka senimaani, et on žavornok, (see kostis mulle nii, aga "tere õhtust, siin Tallinn" kostis jällegi "Tere õhtust Sindalind!" ==> olen kõrva peale astumise ohver nähtavasti), aga hiljuti nägin saadet, millest mulle selgus nii nime õige kirjapilt kui seegi, et ta nüüd kannab hoopis nime Pavelson. Polegi lahedat nokka enam.
VastaKustutaMina pole oma lapse telekanägemist piiranud ja vahel mõtisklen, kas teen halvasti. Aga langen nende hulka, kellel seda omal ajal ka tervise huvides keelati ning kes suureks saamise alguses on samuti veetnud palju aega ilma omamata küllaldaselt raha teleka soetamise jaoks... No käsi ei tõuse keelama. Ja mitte seetõttu, et nagu sõjajärgsed vanaemad pisilapsele oma PRAEGUSTE võimaluste järgi "natuke" shokolaadi ja "pisut" rammusamat toitu hangivad. Selle tõttu, et ma ei oskaks piirangut ilmselt doseerida, pärast tuleb äkki välja selline sundtarbija, nagu ma ise seda hooti olen. Seda küll ei tahaks. Ning jah, teleka ajupesu on kõigil olnud (või kui pole, on meil meeles mingid tobedad luuletused...), midagi sinna ajukesse ladestub nii või naa. Ma pole väga kindel, et suudan tervislikumat asemele pakkuda, kui mul endalgi on juhe koos.
Kui päris aus olla, siis mulle kostis lausa Žaavornok.
VastaKustutaaa, ja reklaamist - ma mäletan, et vanasti oli reklaam kõige lahedam saade, me tõmbasime (täditütrega) telekavas reklaamile ringid ümber, et mitte maha magada. Ei tundu, et see oleks mu noorele psüühikale jäädava pitseri vajutanud.
VastaKustutaSeda minagi tegin. :)
VastaKustutanagu vanasti oli rohi rohelisem, olid ka Nõukaaegsed reklaamid paremad - kohapeal tehtud ja kuidagi naiivsed ja isiklikuna mõjuvad....
VastaKustutaMulle meeldib ikka mõni praegune reklaam ka. Praegu on reklaami kunstiväärtus ilmselt suuremgi saavutus, sest seda ei saa ju enam teha nagu kunsti kunsti pärast, kuskil selja taga varitseb klient.
VastaKustuta