Sisseelamismeetod

Mille olen ma sünnitanud ja üles kasvatanud?

Pärast imepärase "Anni leivakoja" külastamist ja sealt värskelt ahjust tulnud sepiku ja kohupiimakorbi ostmist suundusin Poeglapse seltsis selle poe poole, kus müüakse muuhulgas ka hambapastat, juustu, jogurtit ja tomateid.
Kui vihma poleks sadanud, oleksin varasemal kellaajal turule läinud, aga vihma sadas.

Läksime. Mul oli seljas ülilahke neiu Hanna annetatud silmatorkavalt stiiline 1890. aasta tegumoega (kuid nööbitava kapuutsiga, mis hilisemat valmistusaastat reedab) villane keepmantel ruuduliste taskuäärtega, tänase märja ilma jaoks just paras.
Poeglaps sõi juba eelpool nimetatud kohupiimakorpi. Sõi poole suurest korbist ära ja andis siis ülejäänu mulle tagasi.
Pakkisin selle hoolikalt paberkotti hilisemate isude jaoks ja kõndisime edasi. Sirelid lõhnasid. Muru lõhnas. Vihma järele lõhnas kõige rohkem.
"Kõht valutab," ütles poeglaps.
"Kas sa tahaksid vast kempsu?"
Laps naeris: "Aga õues ei ole ju kempsu!"
"Ma pean silmas, kui me kaubamajja kohale jõuame?"
"Jaa!"
Vigin valutava kõhu üle jätkus.

Keepmantel, pean ma tunnistama, on küll stiilne, aga mitte vigadeta. Kuigi tal on külgedel augud, kust saab käed läbi panna, on see kõiki aspekte kokku võttes siiski äärmiselt ebamugav ese, mida seljas kandes lapsi sülle võtta. Hullem, kuna ma olen hiljaaegu omandanud mingid hägused ettekujutused rõivastega kokku sobivate aksessuaaride kasutamise kohta, oli mul vana hea seljakoti asemel käes suur, mööbliriiet meenutavast materjalist ning nahksangadega käekott, Mary Poppinsile sobilikku stiili. Üldiselt on see kott hea distsiplineerija teemal "Ära osta liiga palju asju, värk ei mahu ära ja kilekoti peale sa ometi loodust ja raha ei kuluta! Juu?!"
Nüüd oli mul tarvis lisaks lapse kandmisele oma käte vahel ka kotisangu pigistada.
Aga sülle ma selle lapse muidugi võtsin. Kaubamajani oli alla kilomeetri ja siis saab kemps külastatud ning rahu tuleb maa peale.

Laps kõlkus mul süles ja oigas vahepeal.
Siis ütles: "Ma mängin, et ma suren varsti ära."
Mina (reipalt): "Mina mängin, et ma viin su arsti juurde, kes su terveks ravib, et sa ei sureks."

Kaubamajja sisse jõudnud, panin lapse maha, et kempsuust avada. Laps hakkas nutma. Päris pisaratega. Hoidis kätt kõhu peal.
Mina: "Kas nii valus on?"
Tema: "Jaaa! Nii valus on..."

Pissitan last, kusjuures too nutab vaikselt, aga hädiselt, kui ma püksid tagasi üles tõmban.
"Kas pigistavad?" küsin mina.
"Jaaa..!" vastab tema õnnetult.
"Paneme su siis autokärusse istuma, saad puhata!"
"Jaa, sest autot juhtida ma ei jõua..."

Aga tõsiselt hakkasin ma muretsema alles siis, kui minu energiline ja hakkaja isane lapsuke istuski kogu poesviibimise aja autos ja nuttis.
Minu peas töötasid innukalt väikesed ajurakud, mis sobitasid teadaolevaid sümptome kõigi mulle tuntud haiguste juurde, ja tuvastanud, et palavikku lapsel ei ole ja kõht pole ka kõva, otsustas aju lapsele diagnoosi pannes ägeda põiepõletiku kasuks (mis on hirmus valus, aga õnneks kiire kuluga - umbes 1 päev kestuseks - ja üsna ohutu).

Nojah, aga 2 km koos mu telkmantli ja täis poekotiga hädist ja nuutsuvat põiepõletikuga lapsukest (MINU väge täis poeg, kes enamasti jookseb mu ees ja peksab oksaga surnuks kümneid kujuteldavaid koletisi kilomeetris!) süles tassida on ikka väga ränk töö. Mu turi tundus koosnevat peenikestest viimseni pingul tamiilidest, mis sirgeks venitatud olukorras lõikavad liha enda ümber paremini kui nuga, ja higi jooksis rinnahoidja alt mööda kõhtu nagu vihmavesi. Kõige hullem oli, et kui ma hädavajalikuks puhkuseks lapse ajuti maha panin, ei nutnud ega protesteerinud too põrmugi vaid lihtsalt kõndis väga vaikselt ja väga aeglaselt, käsi minu pihus, kodu poole. Süümepiinad kehutasid mind teda jälle ruttu sülle kahmama ja oma väravani jõudes olin ma läbi nagu Kristiina Shmigun pärast 30 kilomeetrit klassikat (ehk siis teiste sõnadega - "nagu käbi").

Esikus koorisin lapse hoolikalt pigistavatest teksadest ja muudest üleriietest lahti - ja vaatasin siis hämmastunult, kuidas ta oma tavalise kepsakusega voodi poole sörkis.
Hädise nukra kõhuvalurulli asemel istus mul voodis poeg, kes avas Simpsonite koomiksi ja hakkas mulle seletama, miks on see mees seal nii kurva näoga.
Vahtisin hämmastunult.
Viimaks küsisin: "Kas su kõht üldse valutas siis või?"
"Ei!" vastas Poeglaps rõõmsalt.
"Sa tahtsid lihtsalt süles olla?"
"Jah!"
Siis hakkas tal minu rabatud ilmet nähes must vist veidi kahju, sest ta selgitas: "Ma ju mängisin, et ma suren kohe ära! Ja sina mängisid, et viid mu loomaarsti juurde!" (Millegipärast on mu poeg veendunud, et loomaarstid on need õiged meedikud ja muu on lihtsalt jama.)
"Ah, õige," oli ainus, mida mul tuli pähe öelda.
"...ja ma ei saanud autot juhtida, sest ma olin nii haige, ja siis sina pidid mind kandma!"

Nüüd... nüüd ma ei teagi. Pahandada polnud nagu millegi eest. Vihale tegelikult ka ei ajanud. Aga...